Pühapäeval, 17. mail 2015 a tähistas Märjamaa Maarja kogudus 20 aasta möödumist kogudusemaja avamisest. Kohal viibisid ka külalised sõpruskogudusest Raahest. Hoone rajati Vihanti koguduse eestvedamisel suure hulga üksikisikute annetuste ja enam kui 100 Soome ettevõtte majanduslikul toel. 
Maja ehitati peamiselt talgutööliste abiga: ligikaudu 80 soomlast, kes tulid Märjamaale pea 700 kilomeetri kauguselt, tegid kokku ligi 1000 talgupäeva. Mõned talgulised võtsid teekonna ette isegi kümnel korral. 
Neile lisaks olid abiks mõ ned eestlastest töölised ning kümned märjamaalased, kes samuti talgudel kaasa lõid ning soomlasi majutasid. 
Tähtpäeval osalenud Raahe koguduse sõprustöö toimkond oli Eestis tööreisil. Lisaks Märjamaale külastati Lääne-Nigula ja Kullamaa kogudust. 
Kõigis kogudustes kohtuti koguduste esindajatega, et koostada lähiaastate koostöö kava. Pärast Vihanti koguduse hiljutist ühinemist Raahega on sidemed Märjamaaga vaid tugevnenud. Eelmisel aastal sai kogudusemaja Raahe talguliste abiga uue värvkatte.

Illimar Toomet
Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 20.5.2015

Aastaid tagasi oli siinkirjutaja kutsutud osalema ühele koosolekule vallamajas. Kui üks osaleja lajatas vandesõna “kurat”, pöördusid kõigi silmad minu poole – mida kirikuõpetaja nüüd ütleb? “Miks te minu otsa vaatate, ega mina seda öelnud!” vastasin seepeale. 
Väites, et hea ja kuri on inimestel segamini, ei ole mitte midagi uut. See on nõnda juba alates paradiisiaiast, kui madu lubas Eevale, et keelatud vilja süües lähevad inimese silmad lahti ja ta saab tundma head ja kurja. Selle teo tagajärgi maitseme tänase päevani: hea eest karistatakse ja kuri kuulutatakse heaks. Segadus pole pelgalt teoreetiline, vaid leiab täiesti praktilisi väljendusviise. Me ju teame, et Kuuse-taadi ennustus maikuu ilma kohta ei maksa eriti midagi, aga telenõiad (neid on varsti telekokkadest rohkemgi!) lahendavad kuritegusid, ennustavad valimistulemusi ning määravad presidendipaari pereõnne. 
6. mail 2015 kirjutas vallaleht volbriöö toredast nõiasabatist kohalikul lauluväljakul. Sellisel peol on tavaks teatud kohustuslikud elemendid: lõke, nõiad ja joogid. Taolisel kujul leiab seda nii lasteaedadest, kus joogiks on lõkkepajas keedetud maarohutee, kui ka ülikoolilinnast, kus lõkkena kasutatakse tõrvikut, aga joogid on omakorda kangemad. Ja muidugi nõidadeks kostümeeritud pidulised. 
Selle pisut pika sissejuhatuse kohta võiks lugeja nüüd küsida, kuhu ma sihin? Kas tahan öelda, et nõia mängimine või nõidumine ise on kurjast? 
Ilmselt vajaks selgitust mõlemad. Esmalt mängust. Ma olen kindel, et inimese igal mõttel, sõnal, teol ja tegematajätmisel on oma tähendus ja kaal. Taoline veene pole ainuomane kristlusele. Poplaulja Inese laulurefrään “kõik mis sa teed, teed vaid iseendale” sobib rahvaliku ütlusena ka uskmatu suhu, mõni teine ütleb selle kohta “karmaseadus” ning mõtleb sama. 
Asetades sellesse konteksti kuradite vandumise, võiks küsida: aga mis siis, kui tegemist on tõelise vaimse olendiga, kelles kehastub kurjus. Kas me ka tegelikult tahaksime temaga tegemist teha? Lihtne on teda vandesõnadega välja kutsuda, aga kuidas temast lahti saada? 
Ka volbripeo puhul ei saa tegelikku ja kujutluslikku teineteisest päriselt lahutada. Parafraseerides pealkirja: ka luud võib tuule alla võtta. Kui tõelise peomeeleolu loob ikka päris lõke ja päris jook, siis kuidas oleks päris nõidadega? Ei-ei, see on mäng! Ei-ei, see oli pime keskaeg, kui usuti nõidadesse! Tänapäeval ei usu neisse keegi! 
Jah, selle nähtusega on keskajal võideldud. Toonaste inimeste jaoks oli see nende argielu jaoks sama reaalne oht, kui meile “rohelised mehikesed”. Kui veel viis aastat tagasi oleksid Euroopa riigi- ja väejuhid, Putin ja Šoigu teiste hulgas, kinnitanud ühest suust, et “rohelised mehikesed” ei ole võimalikud, tuleb ometigi nõustuda, et olematuks nimetatud jõud on reaalne ja kujundab maailma. 
Mööngem, kui volbripidu korraldaksid inimesed, kes nimetavad end tõeliselt nõiaks, osaleks sellel uudishimulikena hoopis teistsugune seltskond. Kuidas siis nõidumisega jääb, kas usk sellesse kuulus ikka vaid “pimedasse” keskaega? 
Ning nõidumisest. Kristliku kiriku tõrjuv suhtumine nõidumisse ei tulene mitte sellest, et nõidadel on teatud välimus – Ita Everi võrratu rollitäitmine filmis „Nukitsamees” inspireerib volbripeolisi ilmselt praegugi – või et nõiad oleksid oma eluviisidelt ebamoraalsed: vargad, joodikud või liiderdajad. Ega ka sellest, et nõidumine eitaks Jumala olemasolu või et nõiad oleksid ateistid. 
Peamine probleem on selles, et nõidumine (maagia) põhineb arusaamal, et kogu reaalsus, viimselt ka Jumal ise, on mehaaniline ning et seda on võimalik teatud riitustega (loitsud, kehaliigutused, muusika jms) panna toimima soovitud viisil. Nõid võib tunnistada, et Jumalal on tohutu vägi ja tarkus, aga sisuliselt väidab ta, et Jumal on robot, keda saab vajadusel riitustega ümber programmeerida. Nõid võib tunnistada Jumala olemasolu, mitte aga Tema olemust – seda, et Ta on tõeline isik, kelle olemus on kokku võetav sõnaga armastus. On alatu manipuleerida sellega, kes armastab, küll aga võib temalt kõike paluda ning nõnda kutsub Jumal meid Tema poole ka pöörduma. Millegipärast ei suuda inimene, kes sõi hea ja kurja tundmise puust, neid asju enam teineteisest eristada. 
Võibolla ei peaks seda kirjutama ajal, kui Harry Potteri raamatud kuuluvad kooli kohustusliku kirjanduse hulka, maagia harrastamiseks leidub lastele mänguasju juba alates kolmandast eluaastast ning telekanalite primetime on rikastatud nõiasaadete ja kummitussarjadega? Märjamaa lauluväljakul korraldati ju alkoholivaba noortesündmus, mille eesmärk oli pakkuda head ajaviidet – spordi- ja laulumänge. 
Iseenesest pole volbripeo pidamine halb. Ajalooliselt on tegemist kevadpeoga, millega on tähistatud uue aasta algust – aastavahetuse tähistamine südatalvel on üsna hiline nähtus. Taolise iga-aastase pöördepunkti juurde on alati kuulunud ka kurja tõrjumine. Nõnda tegid seda hiinlased, kellelt me oleme üle võtnud aastavahetuse saluudid ning sarnane tähendus on ka mailõkke süütamisel. Esmalt tulevad kohale mõned nõiaks kostümeeritud peolised, siis süüdatakse lõke, mispeale nõiad põgenevad kisendades. Alles sellele järgneb pidu – kuri on minema aetud ning algavalt kevadelt oodatakse õnne ja kordaminekut.

Illimar Toomet
koguduseõpetaja