Selleks, et me mõistaksime praegust maailma, tuleks vaadata minevikku. Kristlastena võiksime öelda, et allakäik sai alguse paradiisiaias, kus Eeva ja Aadam sõid keelatud vilja, astudes üle Jumala käsust. Meie jaoks paremini haaratav minevikusündmus on aga Suur Prantsuse Revolutsioon, algusega 1789. aastal. Nii nagu paljud varasemad revolutsioonilised pöörded, tõi ka „vabaduse, vendluse ja võrdsuse“ nimel toimunud ülestõus endaga kaasa tohutu hulga inimohvreid. Kui varem tapeti inimesi vale usu pärast, siis võrdsusideed andsid aluse hukata inimesi nende päritolu tõttu – või ka selle pärast, et keegi üldse midagi uskus. Uus riigikord kuulutas end ka vabaks kiriku eestkostest. Mõistus kuulutati kõrgemaks jumalikust ilmutusest ja jumalikest normidest. Midagi sarnast toimus ka paradiisiaias – ehkki mao poolt petetuna –, said Aadam ja Eeva öelda lahti Jumala eestkostest ning ise otsustada, mis õige ja mis vale.

Perekonna institutsiooni puudutavaks järgmiseks olulisemaks sammuks sai naiste võrdsuse rõhutamine ning võitlus nende hääleõiguse eest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Sellega aga emantsipatsioon ei piirdunud. Kodus laste kasvatamisega hõivatud naised oli käibest elatuvale majandusele kasutu ressurss. Naiste kaasamine töödesse väljaspool kodu parandas perekondade elujärge, aga selle hinnaks oli ka vanemliku hoolitsuse ja kasvatusliku mõju vähenemine. Laste kasvatamises hakkasid üha suuremat rolli määrama lasteaiad ja koolid. Üha suuremat vabadust tõotas ka võitlus naiste õiguse eest nõuda abielulahutust, teha aborti ja omada isiklikku vara. 20. sajandi suured sõjad näitasid, et kui mehed olid rindel, said naised hakkama ametitega, mida varem ei peetud neile jõukohaseks või sobivaks. See oli aga paratamatu kaasnähtus tohututele inimkaotustele ning miljonite perekondade pöördumatule kahjustamisele.

Sõjast toibumise järel laiendas naisõiguslus oma tegevuse seni palju privaatsemaks peetud valdkonda – vabastamist vajas ka seksuaalsus. Järjekordse löögi perekonnale andsid antibeebipillid, mis peale vabamate seksuaalsuhete võimaldasid naistel perekonna ja laste asemel pühenduda tööalasele karjäärile. Sama eesmärki aitasid täita üha laiemalt lubatavad abordid, mida põhjendatakse veel praegugi paradoksaalse väitega naise õigusest otsustada oma keha (või karjääri või eneseteostuse) üle – oma sündimata lapse elu hinnaga.

Viimase kahekümne aasta jooksul on vabadusideed astunud veel ühe märkimisväärse sammu, väites et inimese seksuaalsus on alatasa muutuv, olles libisev hetero- ja homoseksuaalsuse vahel. Kahjuks on taolisi väiteid raske kontrollida, kuna nende olulisima tunnusena rõhutatakse inimese isiklikke tundeid. Samuti häirivad mõistlikku dialoogi avalikus väitluses kasutatavad avalikud solvangud – kui Delfi kommentaatorid sõimavad pederaste (see sõna pole Õigekeelsussõnaraamatu kohaselt solvav!) räigelt ja anonüümselt, siis maksumaksja rahaga toetatud riiklikes meediakampaaniates pürgivad arvamusliidriteks tuntud inimesed, kes sõimavad homoseksuaalsust vääraks pidavaid inimesi homofoobideks, s.t psüühiliselt haigeteks. Just seda sõnumit kannab ka nädal tagasi alanud meediakampaania „Erinevus rikastab“. Karta võib, et perekonna institutsiooni lammutamisel saame ka edaspidi üha uute vaatuste tunnistajateks.

See mõneti teravdatud pilguheit meie viimaste sajandite ajaloole aitab meil ehk mõista, miks meie maailm on selline, nagu ta praegu on. Aga mida teha olukorras, kus üles kasvavad terved orbude põlvkonnad, kus lapsed on hüljatud oma isa või ema poolt – ning seda mitte sõja kui vääramatu jõu tõttu, vaid üksnes vanematest endist sõltuvate ja viimselt vaid endi heaolust lähtuvate valikute tõttu?

Kümne käsu neljas käsk ütleb: „Sina pead austama oma isa ja ema.“ Vanas Testamendis määratakse neile, kes neavad oma isa või ema, kividega surnuksloopimine. Põhjus on selles, et Jumal, kes on andnud hinge kõigele elavale, on meile elu andnud isa ja ema kaudu. Neid põlates põlgame me Jumalat, kes on meile elu andnud. See käsk teostub mitte ainult suhetes oma vanematega, vaid ka sellega, et me armastame oma lapsi ning anname neile isiklikku eeskuju.

Austada oma vanemaid pole kindlasti kerge ülesanne. Kuid ka siis, kui meie vanemad on oma elus astunud vääraid samme, mida me ei tohiks kunagi korrata, nõuab Jumal meilt austust nende vastu. Seda pole võimalik teha käsukorras. See, mida me teha saame, on tahta neid austada ja armastada. Nii nagu laulatusel küsitakse abiellujatelt mitte seda, kas nad ikka suudavad teineteist surmani armastada ja austada, vaid kas nad tahavad seda teha. Kui on olemas tahe, siis on võimalik ka kõik muu.

Kust me saame selle tahte? See saab alguse selle tõsiasja tunnustamisest, et meie tahe ei ole ega saagi olla ülim. Jumal on paljud asjad nii isiklikus kui üldises plaanis ära määranud. Tema on meie vanemate kaudu kinkinud meile elu, lastes meid sündida mehe või naisena. Iga lapse parimaks kasvukeskkonnaks on perekond, millesse kuuluvad lapse oma vanemad. Iga vanema loomuses on anda oma lastele parimat ning iga lapse loomuses on pidada oma isa ja ema maailma parimaks isaks ja emaks.

Illimar Toomet
Märjamaa Maarja koguduse õpetaja

Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 16. novembril 2011

Intervjuu koguduse õpetaja Illimar Toometiga ajalehe Lääne Elu trükiväljaandes. Küsis Lääne Elu ajakirjanik Lehte Ilves.

Eelmises Lääne Elus arvamust avaldanud teoloogiadoktor Jaan Lahe leiab, et homoseksuaalsete suhete patuks pidamine ei ole enam väljaspool kriitikat seisev usutõde.
Samas numbris samal teema kirjutanud teoloogiadoktor Urmas Petti lisab, et ta ei pea EELK konsistooriumi otsust, millega Geikristlaste Koguga ühinenud kirikuõpetaja Heino Nurk kõlblusvastase teo ning väärõpetuse levitamise eest ametist tagandati, ei õiglaseks ega arukaks (Lääne Elu viitab dr Lahe ja dr Petti artiklitele, mis ilmusid algselt ajalehes Eesti Kirik 20.10.2010, MK toimetuse märkus).
Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toomet leiab alljärgnevas intervjuus, et homoseksuaalsete kalduvustega inimene peab nendega võitlema ja ühiskond ei tohi neid kalduvusi õhutada.
 
Illimar Toomet, kas homoseksuaalsus ja homosuhted on patt? Mida ütleb selle kohta Piibel?

Vastus hõlmab nii maailma loomist kui ka lõppu. Jumal lõi inimese oma näo järgi meheks ja naiseks. Kui Jumal nägi, et inimesel — algkeeles Adam — ei ole hea olla üksi, lõi ta tema kõrvale naise ning pühitses nende liidu. Abielus ühinedes mees ja naine „saavad üheks“ (Mt 19:5–6). Selles avaldub midagi enamat, kui pelgalt mehelike ja naiselike joonte summa — ühekssaamises saab nähtavaks jumalanäolisus.

Abielus loomulikuks peetav armastus, viljakus, pühendumine ja ohvrimeelsus saavad aga veel ühe tähenduse. Issand Jeesus Kristus võrdleb taevariiki mitmel puhul pulmapeoga (Mt 22:1–14; 25:1–13). Püha Pauluse võrdlus mehe ja naise armastusest kui sümbolist Kristuse armastuse kohta oma koguduse vastu (Ef 5:21–33) saab veelgi selgemaks Ilmutuse raamatus. Seal räägitakse uuest maailmast kui Talle ja mõrsja, st Kristuse ja koguduse pulmapeost.

Lühidalt kokku võttes on need peamised põhjused, miks mehe ja naise vahelist abielu peetakse pühaks.

Homoseksuaalne suhe, mis võib isegi taotleda armastust, pühendumust ja ohvrimeelsust, ei saa poolte samasoolisuse tõttu olla viljakas ega peegeldada ka jumalanäolisust, mis on võimalik vaid mehe ja naise vahelises abielus.

Usulistele põhjustele võib lisada terve rea mõistuslikke argumente: paljud kultuurid ja religioonid peavad abielu ühe mehe ja ühe naise vaheliseks suhteks, taunides abieluväliseid seksuaalsuhteid; homoseksuaalid on kõrgema suitsiidsusega ja nende keskmisest riskantsem seksuaalkäitumine põhjustab kõrgema haigestumuse suguhaigustesse; suguorganid on kõige paremini kohandatud heteroseksuaalseks vahekorraks jne.

Pühakirjas mõistetakse homoseksuaalsed suhted hukka nii Vanas kui ka Uues Testamendis. Mõlemast võib leida seose Soodoma meeste homoseksuaalse iha ja linna hävitamise vahel (1Ms 19:1–29, Jd 7–8). Vanas Testamendis keelatakse „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures“ (vt 3Ms 18:22,30).  Uue Testamendi mitmed tekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus „käib terve õpetuse vastu“ (vt Rm 1:26–27, 1Kr 6:9, 1Tm 1:10, Jd 7–8).

Homoseksuaalne kalduvus iseenesest ei ole patt, küll aga sellekohane eluviis ja seksuaalsuhted. Tähtis on teadvustada, et ehkki inimestel on igasuguseid kahjulikke kalduvusi, on meil võimalik ja vajalik nendega võidelda. Hiljuti ütles Eesti juudiusu koguduse pearabi Šmuel Kot: „Paljud abielus mehed ihkavad tõenäoliselt võõraid naisi, kuid nad ju talitsevad endid, kuna see on keelatud. Täpselt samuti on võimalik ennast kontrollida, kui iha objektiks saab samast soost inimene.“

Inimesel tuleb enda homoseksuaalse kalduvuse vastu võidelda, aga ta vajab selleks nii perekonna, sõprade kui ka ühiskonna laiemat tuge. Homoseksualismi propaganda, aga ka üldiselt seksuaalse vabaduse laialdane kuulutamine — vaadakem kas või suvalist Eesti telekanalit ühe õhtu jooksul — võib oma ihadega võitleva inimese jätta selles võitluses väga üksi.

Kui valmis on EELK (ka teised konfessioonid) arutama ja otsustama homosuhetega seonduvat: abielu, lapsendamist, nende teenimist kirikuõpetajana jne. Kas sel teemal peetakse arutelusid, kas on kujundatud seisukohti ja juhtnööre õpetajatele?

Kirikud lähtuvad peamiselt Piiblist ja selle traditsioonilisest tõlgendusest. Et nähtusena pole homoseksualismi puhul midagi uut, võib öelda, et need seisukohad on kogu aeg olemas olnud.

Erinevaid kirikuid ühendav Eesti Kirikute Nõukogu on asjakohases seisukohavõtus (vtwww.ekn.ee) öelnud: „Pühakirjatraditsiooni ei saa ümber tõlgendada homoseksuaalset praktikat heakskiitvas tähenduses. Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uues Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu „normaliseerida“.“  EELK kirikukogu on 2009. aasta sügisel deklareerinud, et homoseksuaalsete liitude õnnistamine või laulatamine teistes luterlikes kirikutes takistab koostööd sealsete vaimulikega.

Kas olete seda teemat arutanud oma koguduses? Kas seda on üldse vaja?

Tavaliselt pole homoseksuaalsus ei pühapäevase jutluse ega koguduse ühise koosviibimise teema. Jumalateenistus ja ühised palved on suunatud eelkõige sellele, mida Jumal meie jaoks on teinud ja mitte sellele, mida inimesed valesti teevad.

Eraviisiliselt on aga mõni  inimene väljendanud homoseksuaalide suhtes üldist vastikustunnet või öelnud, et tehku nad kodus, mida tahavad, peaasi, et nad seda avalikult ei kuuluta. Mõlemad suhtumised on väärad. Kristlastena tuleb meil armastada kõiki inimesi. Eelkõige armastuse pärast ei saa me leppida, kui keegi oma pahedega salaja tegeleb. Meil tuleb armastada patuseid inimesi, sest teistsuguseid polegi olemas, ja  ometigi vihata pattu. Need, kellel on õnn kasvatada lapsi, peaksid teadma, kuidas on võimalik vaadelda lahus armastatud last ja tema halba tegu.

Kuidas peaks EELK homoseksuaalsuse küsimustes käituma: tunnustama abielusid omasooliste vahel jt nende soove?

Kirik pole rajatud mitte inimeste soovide täitmiseks, vaid tõe kuulutamiseks: Jumal lepitas Jeesuse Kristuse ristisurma kaudu enesega kõik, sünnitades meid elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist (vrd Kl 1:20, 1Pt 1:3). See pole mitte sõnum homoseksuaalidele, vaid kõigile inimestele: loobuda oma jumalatust eluviisist.

Kui üks geikristlane küsiks teilt nõu, kuidas käituda, mis nõu talle annaksite?

Elada kristlasena, st iga päev palvetada, käia igal võimalusel jumalateenistusel, käia regulaarselt pihil ja armulaual, hoiduda homoseksuaalsest vahekorrast, hoiduda kirjandusest, telesaadetest jms, kus õhutatakse seksuaalseid kirgi; otsida endale vaimulikku nõustamist ja kuulata vaimuliku nõuandja soovitusi. Mitte kaotada lootust, kui ta eksib.

Kas ja millal EELK aktsepteerib ametlikult homosuhteid?

Loodan, et mitte kunagi.