Kristus ütleb: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed!“ (Ilm 1:18)

Kristuse ristikandmine pilkava rahva ja ehmunud õpilaste silme all Kolgatale varjutas jüngrite rõõmu ja lootuse ning pani kõikuma nende usu. Armastust kuulutanud Õpetajale esitatud süüdistus oli ränk ja ülekohtune. Valitsejate otsus riivas tugevasti õpilaste inimväärikust. Osavalt kasutati ära rahva heitlikku meelsust, kes tõelisust taipamata hüüdis: „Poodagu ta risti!“

Ülestõusmispüha sõnum aga kannab endas uut ja võimast, julgustavat ning üleloomulikku väge, mis muutis maailma. Kristus on surnuist üles tõusnud! Surm on võidetud. Haud on tühi. Kristus elab! See, mis on inimkätega haaramatu ning inimmõistusega seletamatu, on saanud reaalsuseks.

Kõike nähtut ja kuuldut oli jüngritel raske tõeseks pidada. Siiski andis Ülestõusnu ilmumine neile tagasi lootuse, kinnitas usku tõotuste täitumisse, julgustavatesse sõnadesse, mida Õpetaja oli neile rääkinud. Apostel Toomase kahtlus elu võidusse surma üle hajus siis, kui ta oli ülestõusnut isiklikult puudutanud. Temagi hüüdis: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Ime esimesed tunnistajad elasid läbi vahetu Jumala puudutuse, mis muutis neid rõõmusõnumi kandjateks ja kuulutajateks. Kõikidele ei saa osaks sellist kogemust. Kõikidele aga kuulutas Jeesus: „Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!“ (Jh 20:29)

Imes kahtlejaid, usu kaotajaid ja Jumalast eemaldujaid leidub igal ajastul. Selle põhjuseks võivad olla välised mõjud või hinge sisemine rahutus. Pimedus takistab nägemast, kurjus purustab heateo, egoism lõhub kooselu, patt allutab kõik surmale. Lõputu otsimine ja igatsus õnne järele kurnab rahutut hinge. Väsitab seni, kuni ta leiab rahu Jumalas.

Pärast Kristuse ülestõusmist täitus jüngrite süda rahu ja rõõmuga. Nad jagasid teistega seda uut lootust ja armastust. Johannes kirjutab: „Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame teile, et teilgi oleks osadus meiega. Ja meie osadus on Isaga ja tema Pojaga, Jeesuse Kristusega. Ja seda me kirjutame teile, et meie rõõm oleks täieline.“ (1 Jh 1:3-4)

Rõõmu allikaks on Kristus. Tema jagab armuvahendeid, et me tunneksime tõde ja et tõde teeks meid vabaks patu ja surma meelevalla alt. Jumala sõna ja sakramendid, palve ja õnnistamine aitavad meid vaimselt terveneda, kasvada ja saada täiuslikumaks. Kristus ise on muutumatu. Tema kinnitab: „Mina olen seesama eile, täna ja igavesti!“ Tema on meie juures maailma-ajastu otsani, Tema, kes on isandate Issand ja kuningate Kuningas, elab ning valitseb igavesti!

Õnnistatud ülestõusmispühi!

Peapiiskop Andres Põder
Piiskop Andres Taul
Piiskop Einar Soone
Peapiiskop emeeritus Kuno Pajula

Üks mees nägi kord unes, et ta kõnnib mererannal. Meri oli tormine. Tagasi vaadates nägi ta oma jälgede kõrval veel üht kerget jäljerida. Kes see võis olla? Korraga kuulis ta Jumalat häält: “Mu laps, kui andsid lubaduse mind järgida, palusid mul käia koos sinuga. Need on minu jäljed.” Mees vaatas veel kord tagasi. Meenusid hetked, kui ta oli tundnud end üksikuna ja õnnetuna, hetked, kui ei jaksanud edasi minna. Siis märkas ta, et seal olid liival vaid ühed sügavad jalajäljed. Mees küsis Jumalalt: “Sa ütlesid, et käid minu kõrval, aga kus Sa olid siis, kui ma Sind vajasin? Sa jätsid mind täiesti üksi!” Jumal aga vastas: “Mu laps, siis ma kandsin sind.”

Selline on ühe inimese tagasivaade oma elule. Samas on selge, et kui me seda lugu loeme, ei ole meie teekond mererannal veel lõppenud. Mis saab edasi? Kas viimaks jääbki liivale vaid üks jäljerida – meie sammud lõpevad ja edasi lähevad vaid Jumala kerged jäljed?

Jumal ei lähe üksi edasi. Suurel Reedel, Kristuse ristilöömise päeval lõpevad Jumala jalajäljed sealsamas, kus meiegi omad. Torm ei paiska maha mitte üksnes meid, vaid ka Teda. Mässavad lained ei kisu kaasa mitte üksnes meid, vaid ka Teda. Surm saab osaks mitte üksnes meile, vaid ka Talle.

Ometigi ei suuda meri Teda lõplikult neelata, surm ei suuda pidada Teda enda haardes. Kolmandal päeval pärast surma, ülestõusmise hommikul astub Kristus hauakoopast välja elavana. Seda elu, uut algust, sümboliseerivad ka munad, mida pühadeks rohkelt värvitakse. Kui Tema on tulnud koos meiega surma, siis tähendab see, et meie saame koos Temaga minna ellu. Öeldes püha Pauluse sõnadega: “Kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega.” (Rm 6:5) See, millest kuningas Taavet laulis juba tuhat aastat enne Kristuse sündi ning mida püha Peetrus tsiteerib kristliku kiriku esimeses jutluses, saab tõeks ka meie juures!

Ma näen Issandat alati enese silme ees,
sest Ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks.
Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab,
mu lihagi võib hingata lootuses,
sest Sa ei jäta mu hinge surmavalda
ega anna oma Vagale näha mädanemist.
Sa oled mulle andnud teada elu tee,
Sa täidad mind õnnega oma palge ees.
(Ap 2:25-28)

Illimar Toomet
koguduseõpetaja