Tee kasepuust kiilud ja löö võlvid üles

Pühapäeval, 17. mail tähistab Märjamaa Maarja kogudus 50 aasta möödumist kiriku taaspühitsemisest. Legendi järgi algas kiriku taastamine nõnda, et koguduse õpetaja Hartvig Helilaid läks arhitektuuriloolase ja restaureerija Villem Raami käest küsima, mida teha kiriku varisemisohtlike võlvidega. Raam olla öelnud, et mine tee metsas kasepuust kiilud ja löö võlvid üles.

Aasta hiljem tulnud Helilaid jälle Raami juurde ja öelnud, et võlvid on nüüd korras, mis järgmiseks ...

Nii nagu kõikide legendidega, on ka selles loos oma tõetera. Õpetaja Helilaidi ajal alustati taastamistöid, mida nõustas Villem Raam, nii mõnekski tööks tuli aga kasutada mitte sobivamaid, vaid saadaolevaid materjale.
 
Sõdade jäljed
Ligi 650 aastase ajaloo jooksul on kirikuhoone saanud korduvalt kannatada. Nii Liivi sõja ajal 1574. aastal kui Teises maailmasõjas hävis kiriku sisustus ja katus. 1941. aasta juulis sõjatules põlema süttides oli hoone väga heas korras. 1933. aastal olid uue värvkatte saanud pingid ja seinad, 1935. aastal paigaldatud elektrivalgustus ja 1938. aastal elektriküte, viimane, tõsi küll, ei olevat kuigi palju sooja andnud.

Sõjatuli jättis püsti vaid müürid ja võlvid, hävisid Ackermanni valmistatud nikerdatud altariretaabel, pingistik ligi 1000 istekohaga, kaks korrust rõdusid, mis ulatusid lääneseinast võidukaareni, katus ja tornikiiver.

Kirikuhoone taastamisega alustati juba sõja ajal, kui 1942. aastal taastati pikihoone katus, sõjast tingitud kitsikuse tõttu aga enamat kahjuks ei suudetud. Pärast põlengut jätkas kogudus jumalateenistusi alevi lõunaserval olevas vennastekoguduse palvemajas. Algselt armetus olukorras hoone, mille katus jooksis läbi ja sarikad olid ära vajunud, suudeti korrastada ning 1950. aastal pühitseda kirikuks.
 
Taastamistöö liitis kogudust
Hoolimata pingutustest märgib koguduse kroonika, et 1953. aasta on “kõige madalam nii majandusliku kui vaimlise elu poolest”. Pärast Stalini surma hakkas kogudus elavnema, seda osalt ka Siberist naasvate küüditatute toel. 1956. aastal saadi taastamistöödeks luba ning sama aasta sügisel alustati töödega. 1956. aasta lõ­pus rajati uus katus, 1957 tehti siseremonti, 1958. aastal taastati raiddetaile, paigaldati põrand, uksed ja aknad.

Kirikuhoone taastamine ehitas üles ka kogudust. Kroonika märgib, et “aastad 1956–58 moodustavad tõusuaja koguduses; kogudusega liituvad ka need, kes olid varemalt isegi aastakümneid eemal olnud koguduse elust”.

Esimese remondijärgse jumalateenistuse pidas 19. aprillil 1959. aastal praost Martin Terasmaa Kullamaalt. Pühitsemise toimetas peapiiskop Jaan Kiivit sen, assisteerisid Julius Voolaid ning praostid Martin Terasmaa ja Evald Saag. Külalisena viibisid kohal koguduse endine õpetaja Jaan Lääne ning teised Lääne praostkonna õpetajad. Jumalateenistusel laulis aprillis asutatud segakoor, mida juhtis Albert Päästlane.
 
Taastamiseks parim aeg

Praegu võib tõdeda, et 1950. aastate teine pool oli kirikuhoone taastamiseks ainuvõimalik aeg. Siberisse küü­ditatute naasmine pärast Stalini surma tõi paljudesse kogudustesse uut elu. Ristimisele toodi võõrsil sündinud lapsi, laulatati sõlmitud abielusid, noored tulid leeri. Kui sõda leeris käivate noorte arvu eriti ei muutnud – nii 1938. kui 1947. aastal käis leeris ligikaudu 100 noort –, siis pärast märtsiküüditamist kahanes see ligi 20-30-le aastas. 1959. aastal leeritati 63 inimest.

1960-ndate alguses algas kogu Nõukogude Liidus ateistlik kampaania. 1961. aasta lõpul tuli Märjamaa kogudusele rajooni täitevkomiteest suuline keeld toimetada väljaspool kirikuhoonet ristimisi ja laulatusi, kodus võis jagada haigetele armulauda ja teha surmaga seotud talitusi. Täisealiseks saamise riituseks kujunes id kirikliku leeri asemel ilmalikud noorte suvepäevad ehk nn võsaleer. 1965. aastal tuli kogudusse leeri vaid neli noort.
 
Võimas võlvipealne

Nii mõnigi keskaegse kiriku võlvipealsel käinu on imetlenud hämaruses avanevat võimast vaatepilti. Käsitsi kokkupandud kivikünkad, mis alt kirikuruumist paistavad õhulised ning ülalt pööningult rõhuvalt massiivsed, loovad mulje igaveseks rajatud hoonest. Kaasaegsete papist elumajade ja plekist tootmishoonete ajutisus rõhutab kontrasti veelgi. Möödunud sajandi sõjapurustused ei ole varasematega võrreldes midagi erakordset. Inimmeeli ja -mõistust vallutanud kommunismiideaal, mis tõotas peatseid naudinguid igaühele, on asendunud sama materialistliku kapitalismiga, mis pakub naudinguid kohe, kui vaja, siis võlgu. Ka selles pole midagi uut.

Ehkki elu näib arenevat meeletu kiirusega, jääb inimloomus muutumatuks, suutmata ka suurima pingutuse juures saavutada omaendagi seatud ideaale. Nii nagu muutumatu on inimene, jääb muutumatuks ka kiriku kuulutatav rõõmusõnum Jumala armastusest. Südametunnistuse võla iseenda, ligimeste ja Jumala ees suudab maksta üksnes Tema, kes meie eest risti löödi ja üles tõusis.
 
Illimar Toomet
koguduseõpetaja