Ometigi ei jäänud pidamata ülestõusmispüha öine jumalateenistus. See peeti veel leegitseva kiriku kõrval väljakul, algselt kavandatust paar tundi hiljem. Need kaks sündmust kõrvuti peegeldavad kristliku usu olemust. Ehkki maailm ei võta Jeesust vastu, tuleb kirikul anda jätkuvalt tunnistust Jumala armastusest: “Armastage üksteist! Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid.” (Jh 15:17j).
Olen kuulnud ütlemist: “Teil, usklikel, on vähemalt lootus.” Vastan siis, et jah, on lootus, aga see pannakse proovile katsumustes. Ka kristlasi ründab kiusatus pöörata pilk tuleviku asemel minevikku. Kui kiiresti saavad minevikuraskused lausa ihaldusväärseks! Egiptuse orjapõlvest päästetud jumalarahvas pidas teekonda tõotatud maale raskeks: “Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada.” (2. Moosese 16:3) Kas pole sarnane küsimusega: Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Kristlik usk ei kutsu mitte raskustest loobuma, vaid neid kandma. Lootus aga ei tähenda seda, et ühel päeval läheb pisut kergemaks, vaid seda, et Jumal võib meid äratada surmastki. Kristliku lootuse võib kokku võtta ühe lausega: Jumal tuli oma Pojas meie juurde, sündis inimesena, kannatas ja suri, kandes koos meiega inimeseksolemise koorma ning tõusis surnuist üles, et me võiksime koos Temaga kanda igavest kirkust.
Ta on tõesti üles tõusnud!

Illimar Toomet
koguduseõpetaja

Avaldatud 30.3.2016 Märjamaa Nädalalehes
​

Lääne kristlik maailm tähistab sel aastal ülestõusmispühi päris kevade hakul. Esimesed kevadõied on end juba sirutanud lumekoorikust läbi varakevadise päikese poole – pimedusest valguse kätte!
Naised, kes läksid Jeesuse hauale kindla kavatsusega valmistada tema surnukeha ette lõplikuks matmiseks, pidid üllatusega tõdema, et pimedast hauast ei leidnud nad Jeesust, vaid kaks erevalgeis rõivais meest. „Teda ei ole siin, ta on üles äratatud“ (Lk 24:6), oli meeste sõnum hirmunud naistele. Mehed tuletasid meelde Jeesuse ammu kõneldud lubadust, et Inimese Poeg peab surmatama, kuid ta tõuseb kolmandal päeval üles. Alles siis meenus naistele, mida Jeesus oli Galileas neile rääkinud.
Küllap ei mõista meie, kuidas keegi võiks nii olulise tähendusega sõnumi, nagu seda oli Jeesuse ettekuulutus oma surmast ja ülestõusmisest, unustada. Luuka evangeeliumist selgub, et unustamisest on lühike samm uskmatuseni. Kui hauakambri juurest lahkunud naised rääkisid apostlitele oma kohtumisest inglitega ja nende edastatud sõnumist, paistsid naiste sõnad jüngrite silmis „otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi“ (Lk 24:11).
Jeesuse jüngrid olid oma mõttemaailma aheldanud kaduviku külge ning kaotanud usu igavesse. Nad olid valmis leppima suletud hauakoopa lõplikkusega. Alles naiste üllatav sõnum ja seda kinnitav rutakas käik tühja hauakoopasse raputas Peetruse tardumusest.
Et uskuda ülestõusmist, peame lõpetama Jumalale ja tema armastusele piiride seadmise ning lubama Ülestõusnul nihutada meie vaimuliku silmapiiri kaugemale aja ja kaduviku rajast. Jeesuse järgimine, oma elu seadmine tema sõnade ja õpetuse kohaselt ning isiklik usk Jeesusesse kui Issandasse tähendab astumist hauakoopa lõplikust lootusetusest lootusrikka elustava ülestõusmisvalguse kätte. See on loomulik elukeskkond igaveseks ajaks kõigile Kristuse verega lunastatutele ja surmast ellu astunutele.
Soovin kõigile rõõmsat Issanda Kristuse ülestõusmise püha!
+Urmas Viilma
Peapiiskop