Meenutati Vabadussõja mälestusmärgi rajamise ja taasavamise lugu Märjamaal

Märjamaale püstitati mälestusmärk I maailmasõjas ja Vabadussõjas langenutele kiriku väravana – see lahendus on Eestis ainulaadne. Seda öeldi kirikuvärav-monumendi avamise 85. aastapäeva puhul Märjamaal 10. septembril peetud ajaloopäeval.
Päevakohasel jumalateenistusel kanti esmalt sisse organisatsioonide lipud ja pärjad ning hiljem süüdati ka mälestusküünlad lahkunute auks.
Järgnev tseremoonia kiriku väravas oli pidulik ja isamaaline. Kahel pool mä- lestusplaatidega kirikuväravat seisid lippurid ja mängis kohalik puhkpilliorkester. Märjamaa vallavanem Villu Karu ütles oma sõnavõtus, et omariiklus pole enesestmõistetav. Kaitseliidu Rapla maleva pealik major Meelis Pernits lisas, et meie kõigi kohus on olla võimalikult tugev, et luua tugev heidutus idanaabri vastu. Eesti riigikaitse aluseks on iseseisev kaitsevõime, mille moodustavad ajateenijad, palgalised kaitseväelased ja Kaitseliidu vabatahtlike organisatsioonide esindajad, ning liitlasväed.
„Me oleme nii tugevad, kui on meie ühiskond. Ühtsus, mida kiirgame ühiskonda, näitab kaitsetahet. Sellist rahvast ei suuda võõrvõim alistada,“ ütles Pernits ja kutsus liituma isamaaliste organisatsioonidega. Kõneles ka Eesti vabadusvõitlejate Liidu esimees vanemleitnant Tiit Põder. Järgnevalt asetati kirikuvärava mälestusplaatide ette neli pärga.
Konverents kogudusemajas
Seejärel siirdusid koosviibijad lippude järel kogudusemaja juurde. Seal pakkusid naiskodukaitsjad esmalt maitsvat hernesuppi. Tore oli keha kinnitada, saateks puhkpilliorkestrilt kõlanud marsid, sõdurilaulud ja meeleolumuusika. Kaitseliitlased olid välja pannud ka oma tehnika ja varustuse. Neid oli siis just õige aeg uudistada, sest pärast konverentsi ladistas juba vihma.
Märjamaa kogudusemajas toimunud konverentsi esimese ettekande tegi pastor Illimar Toomet, kes rääkis Märjamaa Maarja kirikust läbi aegade. Vaid mõned kõige-kõige stiilis faktid sellest. Märjamaa kirik on Eestis ainus, mille põhjaseinas pole aknaid – uskumuse kohaselt tuleb kuri põhjast. Aga meie kirik on ka valgeim Eesti kindluskirik, arvestades akende ja põrandapinna suhet. Enne II maailmasõda oli kirikus koos rõdudega tuhat istekohta, see oli Läänemaa suurim. Esimesena Läänemaal sai kirik 1933. aastal elektrivalguse. 1938 valmis ka elektriküttesüsteem, kuid see võttis nii palju voolu, et siis enam alevi teistele tarbijatele ei jätkunud.
12. juulil 1941 põles kirik Märjamaa lahingu ajal seest tühjaks. Pikihoone katus taastati 1942. a suvel, aga hävinud kiriku asemel käidi aastaid koos palvemajas. Kiriku remont oli aastail 1956–58. Tornikiivri sai kirik tagasi 1990. aastal. 2003 valmis uus altar, senine tagastati Rootsi-Mihkli kogudusele. 1995. a valmis Soome sõpruskoguduse toel kogudusemaja, mis Toometi sõnul on Eesti parim.
Silver Loit rääkis Vabadussõja mälestusmärkide rajamisest üldisemalt ja pikemalt siinsest. 12.12.1925 registreeriti mälestuse jäädvustamise komitee, kes hakkas mälestusmärgi jaoks raha koguma. Maailmas on mitmeid värav-monumente, Eestis on 10 meetri pikkune ja 6 meetri kõrgune ehitis ainus taoline.
Ajaloopäevaks välja antud brošüüris on kirjas, et Märjamaa Vabadussõja mä- lestusmärk püstitati kiriku väravana Märjamaa langenud sõdurite mälestuse jäädvustamise komitee algatusel. Kavatsus mälestusmärgi rajamiseks tekkis paar aastat varem – eestvedajaks tolleaegne kirikuõpetaja Jaan Lääne. Raha koguti annetustena, monumendi eskiisi valmistas Orgita küla mees Johannes Visner. Ehitusmeistriks oli tema vend Otto Visner koos sama küla meestega. Ehitati kohalikust materjalist. Nimetahvlitele kanti 122 langenu nimed.
Mälestusmärk pühitseti 11. septembril 1932. Vaimuliku talituse toimetasid praost Gustav Haller ja Vigala koguduse õpetaja Ferdinand Jürgenson.
1941. a sõjasuvel viidi tahvlid kirikusse varjule, kus need siiski hävinesid. Hävitati ka väraval olev Vabadusristi kujutis.
Märjamaa Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel algas mälestusmärgi restaureerimine 1988. a septembris. Suure osa töödest tegid ümbruskonna inimesed vabatahtlikult. Vajaminevad vahendid koguti peamiselt annetustena.
Taaspühitsemine toimus 23. juunil 1989. aastal. Sündmusel võtsid sõna Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Märjamaa Muinsuskaitse Seltsi ja teiste liikumiste esindajad. Muusikaga astusid üles Märjamaa puhkpilliorkester, meeskoor ja naiskoor. Mälestusmärgi õnnistas Märjamaa koguduse õpetaja Priit Rannut.
Hanno Schotter meenutas kohaliku muinsuskaitseseltsi asutamist 24. augustil 1988. Sellele eelnenud päeval toimus kultuurimajas rahvakoosolek, kus arutati, kas alevisse rajada Nõukogude armee võitlejatele veel üks mälestusmärk. Rahvas hääletas selle plaani maha.
Muinsuskaitseseltsiga liitus oma 30 inimest. Esimese tööna otsustati taastada kirikuvärav-monument. Esinemise taustal jooksis videofilm, mis kajastas nii taastamise talguid kui pidulikku avamist. Schotter avaldas kahtlust, kas mälestustahvlid ikka viidi kirikusse varjule, sest need olid väga rasked ja nende tükke leiti ka kirikuaiast. Ta tõi välja Feliks Riisalu, Eino Kase ja Elmar Verbaku panuse taastamistöödel nimeliselt, kuid väga palju on kohalikke inimesi, kes eri moel selles töös aitasid.
Ajaloopäeva korraldasid Kaitseliidu Rapla malev, Naiskodukaitse Rapla ringkond, EELK Märjamaa Maarja kogudus, Märjamaa vald, Eesti Vabadusvõitlejate Liit ja Eesti Endiste Metsavendade Liit. Ajaloopäeva lõpetuseks võis suupärast võtta naiskodukaitse Märjamaa jaoskonna kohvikust.

Reet Saar
Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 13.9.2017