Jõuluaeg on rõõmu, leppimise ja endasse süvenemise aeg. Püüame olla paremad, andestavamad ja mõistvamad, kui me tavalises argielu rutus seda suudame.
29. detsembril pidas Märjamaa Maarja kiriku kogudus oma jõulupidu. Õpetaja Illimar Toomet tutvustas kogudusele saadetud tervituskaarte. Laulsime kohvilauas palju ilusaid jõululaule, millest
igaühele eelnes õpetajapoolne kristlik sõnum.
Kingituste laualt võisime loosiga valida endale meelepärase kingituse. Rõõmsaks üllatuseks olid Soome sõpruskoguduste Vihanti ja Raahe poole saadetud kingipakid. Jõuluaja lõpetasid pühapäeval, 5. Jaanuaril kiriku pühapäevakooli lapsed. Mõtleme tänutundes sõpruskogudusele Soomes ja soovime neile häid kordaminekuid.

Küllike Alesmaa
Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 8.1.2014

Meile tuntuim jutustus jõuludest on leitav Luuka evangeeliumi 2. peatükist, mis tavalises piibliväljaandes on ligikaudu 900-ndal leheküljel. Jutustuse taust on aga leitav raamatu esimestelt lehekülgedelt: Jumal loob inimese, andes talle kõik, mida ta vajab. On vaid üks keeld – mitte süüa ühe teatud puu vilja. Ja inimene astub sellest üle. Vastuhakuga Jumalale kaob inimese usaldus oma Looja vastu. Kõik järgnev, mida Piiblist leiame, on kirjeldus Jumala püüetest lõhutud usaldust taastada. Inimese vastuseks on aga pahatihti üha uued sammud piiride “avardamiseks”, ta ei vaja Jumalat, ta tahab olla ise enesele jumalaks. Aastatuhandete pikkune inimese otsimise lugu jõuab eesmärgile jõulusündmuses.

See on teatud moel sarnane  telesaatega “Sind otsides”, kus inimesed otsivad oma kadunud lähedasi, püüdes taastada keerukates elusündmustes lõhutud peresidemeid. Telesaates on enamasti võimalus olla tunnistajaks sellele, kuidas omaksed pärast aastakümnete pikkust lahusolekut taas kohtuvad.

Ka jõuluööl on meil võimalik enda omadega kohtuda. Jumal, kes on meid läbi kõikide aegade otsinud, saadab meie juurde oma Poja. Telesaates ei tähenda kaotatu ülesleidmine alati seda, et see oma perekonnast midagi teada tahaks. Aga tal on selleks vähemalt võimalus.

Kui Jeesus toob meile sõnumeid nii Jumalast, kes on kõikide inimeste Loojana meie ühine Isa, aga ka Tema lastest, meie vendadest ja õdedest, kes Jumala perekonda kuuluvad, siis on see võimalus ka meile antud.

Armsad vennad ja õed!

Jõuluaeg paneb usuleegi meie südames taas eredalt särama: kirikud täituvad inimestega, kõikjal kõlavad jõululaulud, valdavaks saab soov jagada rõõmu ja teha head ning hinge hoovab eriline rahu.

Karjased Petlemma väljal olid esimesed, kes uskusid ingli sõnumit Päästja sünnist ja asusid teele, et ise lapsukest näha. Tagasi läksid nad Jumalat kiites, sest kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud. Nende usk oli leidnud kinnitust, kuid selle usuga olid nad pannud liikuma ka Maarja mõtted, nagu kõneleb evangeelium, ning näidanud kätte suuna tulevastele aastasadadele. Nüüd kõlab kogu maailmas kutsuv jõululaul „Venite Adoremus” – „Kõik usklikud tulge, võidutsedes tulge, rõõmuga alustage Petlemma teed...” Jõulud on eesmärgistatud usurännak.

Usku kui siseveendumust ja südamehoiakut on vahel alahinnatud ja peetud üksnes isiklikuks asjaks. Ometi sõltub inimese elus väga palju sellest, kas teised tema sõnu usuvad või ei. Usaldus on perekonna ja ühiskonna kõige väärtuslikum kapital. Kui pole usku, ei püsi pere, rahvas ega riik. „Kui te ei usu, pole teil asu,” on piibli sügavamõttelist sõnamängu edasi andnud Martin Luther (Js 7:9). Algkeele sõna, mida siin kasutatakse, tähendab tõde, kindlust, alust ja pinnast. Usk Jumalasse on püsimine Jumala juures, mille kaudu inimene ise saab kindla põhja oma elule.

Kas me märkame alati, kui sügav on selle usu sisu? Oleme harjunud pidama enesestmõistetavaks õigust elule, vabadusele ja püüdlemisele õnne poole. Kuid meenutagem, et need universaalsed, võõrandamatud inimõigused tuginevad arusaamal, et inimesed on varustatud nendega Looja poolt. Need õigused ei tulene evolutsioonist, revolutsioonist ega ühe või teise seadusandja tahtest. Inimväärikus on üleinimlik. Jeesuse sünd tuletab seda meile taas meelde. Ka meil on tema läbi lapseõigus ja osa Jumala juures! Kuulutagem ja tunnistagem siis seda suurimat inimõigust, mis meile kingitud!

Armsad õed ja vennad! Usk ja usaldus kuuluvad meie olemusse, olles meie suhtlemise ja tõetunnetuse lahutamatuks osaks, ühendades meid üksteisega ja Jumalaga ning avades ja avardades meie maailma. „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus,” öeldakse kirjas heebrealastele (Hb 11:1). See on juhtmõtteks ka algavale aastale, mis meie kirikus on kuulutatud usu aastaks. Kasutagem aega, mis meile antud, et palvetada Jumala armu ja halastuse pärast, usaldada karjaste kombel jõuluevangeeliumit ja avada oma süda Õnnistegijale Jeesusele Kristusele, et kasvada tema tundmises ja armastuses.

Johannese evangeelium räägib mehest, Jumala läkitatust, kes pidi andma tunnistust valgusest, mis on tulnud maailma, et „kõik hakkaksid tema kaudu uskuma.” (Jh 1:6) Kas pole see ka meie ülesanne? „Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas,” ütleb Jeesus (Mt 5:16).

Õnnistusrikkaid jõulupühi ja armuküllast uut aastat soovides

Andres Põder