Pildirüüste ei ole kauge minevik

Vastavatud Eesti Rahva Muuseumis on leitav 16. sajandi pildirüüstele viitav stend, kus külastaja saab reaalse jalahoobiga purustada virtuaalse Maarja kujutise. Avalikkuse pahameelt pälvinud stendi püüdis muuseumi direktor Tõnis Lukas õigustada viitega, et Maarja kujutis taastub väga kiiresti uuesti. See väide kirjeldab virtuaalmaailma. Reaalses elus käivad asjad teisiti.
Küllap on avalikkusele vähe tuntud tõik, et reformatsiooniline pildirüüstamine Eestimaal ei piirdunud ainult 16. sajandiga. Viimane taoline tähelepanuväärsem episood toimus 4. novembril 1979. aastal. Aastatel 1973–1979 oli Märjamaa Maarja kogudust teeninud õpetaja Einar Laigna, kelle katoliiklik meelelaad põhjustas pingeid õpetaja toetajate ning koguduse pietistlikuma tiiva vahel. Viimaks määrati kogudusele uus õpetaja, vennastekoguduse taustaga Priit Rannut.
Ajaloo irooniana pidi tema esimene jumalateenistus toimuma novembri esimesel pühapäeval, kui tähistati reformatsioonipüha. Kahjuks ei pääsenud uus õpetaja ega ka keegi teine kirikusse sisse. Vanade heade reformatsiooniaegsete tavade eeskujul oli kiriku ukselukk rikutud. Kui uks lõpuks avati, pandi toime ka pildirüüste. Küllap oleks usupuhastajad olnud innukamadki, aga Rannut suutis neid talitseda. Nii heideti välja kiriku ukse juures olev pühitsetud vee anum, kuid puutumata jäi selle juures olev krutsifiks. Oma kohale jäid ka Evi Sepa tehtud altarimaal ning Einar Laigna valmistatud tabernaakel. Laigna ja Rannuti omavaheline hea läbisaamine aitas pingetel peagi laheneda.
Oli üks asi veel, mille pildirüüstajad lõhkusid ning mis koguduses siiani tallel.
Maarja ikoon.
Klaasist.
Löödud kolmeks killuks.
See ei ole 38 aasta jooksul “väga kiiresti uuesti” taastunud.