Argipäevahommikune armulauajumalateenistus ühes väikses maakirikus oli äsja lõppenud ning asusin ust sulgema. Siis saabusid paar uudistajat, kes tahtsid pisut ringi vaadata. Kui nad kirikust välja tulid, jäin nendega vestlema. Selgus, et üks neist on kohalik inimene, kes näitas mere tagant tulnud sugulasele oma kodukanti. Rääkisime kirikust ja inimestest kirikus. “Miks inimesed nii vähe kirikus käivad?” kõlas pisut nõudlik küsimus. Mida ma oskasin vastata? Ma olin selle peale nii mõnigi kord mõelnud, kuid rahuldavat vastust polnud veel leidnud. Kuna kirikus, mille ukse taga seisime, olid kavandatud hommikused armulauaˇ-jumalateenistused ja õhtupalvused ka järgnevatel päevadel, küsisin omakorda, kas küsija oleks valmis tulema? Sama päeva õhtul ja järgmisel hommikul ja nii kuni nädala lõpuni. “Ma ei teagi, kas ma nüüd ikka...,” kõlas kimbatusse sattunu vastus, mis jäigi lõpetamata. Tuletasin vestluskaaslasele meelde tema äsjast küsimust põhjuste kohta, miks inimesed ei taha kirikusse tulla ja oletasin, et küllap oskab ta ise sellele kõige paremini vastata. Ilmselt on tal mingi konkreetne põhjus, miks ta alati ei saa tulla. Mõtlen senini tänuga neile inimestele, kellega seal nõnda kohtusime.
Tegelikult sisaldus esitatud küsimuses ka teine - mis toimub jumalateenistusel? Mille pärast inimesed üldse peaksid jumalateenistusele tulema? Olen tänavu neile küsimustele mõelnud rohkem kui kunagi varem. Käesoleva aasta tuhkapäeval alustasime Märjamaa Maarja koguduses igapäevaste jumalateenistuste pidamisega. Kui pühapäevahommikuti oli kohal ligi paarkümmend inimest, siis argipäeviti oli tulijaid mõni üksik. Siiski ei ole saabunute väike hulk olnud häiriv. Eriti puhkudel, mil kedagi ei tulnud, olen saanud endamisi mõelda, milleks on jumalateenistust üldse vaja. Vastus on lihtne: jumalateenistuse eesmärk on kiita ja ülistada Jumalat kõigi tema andide eest, mida ta meile on andnud ja annab, tema helduse ja armu eest. Iseenesest ei olnud selles midagi uut, olin seda juba varem teadnud. Ja siiski tajusin seda Jumala otsese vastusena mu küsimusele, mis täitis südame rõõmu ja tänuga. Seega ei muuda jumalateenistust ehtsaks, tõeliseks mitte nähtavate kirikuliste hulk, vaid Jumala ja tema inglite kohalolu. Ilma Temata on kõle ka puupüsti täis kirikuhoone ja koos Temaga on hea olla ka üksi. Pole ju Kristus viimselt öelnud, et ta ainult siis kohal on, kui vähemalt kaks või kolm tema nimel koos on (Mt 18:20), vaid ka “paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse” (Mt 7:9) ning “mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:20) Kui jumalateenistuse keskmeks on Jumala kiitmine ja ülistamine, siis puudutab see ka kõike muud, mis selles osaleb. Kõik, mis on meelepärane Jumalale, ülendab ka kohalviibivate inimeste hinge, see ei tarvitse aga olla vastupidi. See puudutab nii kirikuruumi korrashoidu, kirikuliste käitumist aga ka nt jumalateenistusel kasutatavat muusikat. Ja siiski pole kõigel eelöeldul mõtet, kui meie jumalateenistus piirdukski üksnes kiriku seinte vahel peetud koosviibimisega. Üks Inglise kolleeg lõpetas jumalateenistuse sõnadega: “Missa on lõppenud, teenimine algab.” Ilma halastustegudeta on missa tühine ning saab jumalapilkeks. Me ei palu Jumalalt kindlamat usku ja uut jõudu mitte lõõgastumiseks, vaid “heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.” (Ef 2:10) Ükskõik kui sagedane jumalateenistustel osalemine ja palvetamine ei too hingele kasu, kui sellega ei kaasne kristlasele kohaseid tegusid: lohutada, julgustada, puudustkannatajaid abistada, eestpalveid teha jne. jne. Püha Pauluse üleskutse tuua viimaks “oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks” tähendab, et tegelikult peaks terve meie elu olema Jumala teenimine (vt Rm 12. ptk). Märjamaa koguduses paastu- ja ülestõusmisajaks kavandatud eksperimendi - pidada iga päev üks jumalateenistus armulauaga ja üks palvus - lõppedes taipasin, et seda ei saa lihtsalt lõpetada. Nii on suvest alates peetud iga tööpäeva hommikul jumalateenistust armulauaga. Ning praktiliselt iga kord on ka peale vaimuliku kohal keegi, kes seda vajab. See ei tähenda aga midagi inimlikult erilist, sest nagu on kirjutatud, kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle! (1Kr 1:31) Illimar Toomet koguduseõpetaja |
Archives
December 2019
Categories
All
|