„Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.” Õp 14:34

Armsad õed ja vennad! Kuivõrd mõtleme tänapäeval patule? Kuivõrd see mõiste meid kõnetab ja erutab? Ometi iseloomustab see inimese loomuvastast olukorda siin maailmas: lahusolekut Jumalast, Jumala käskudest üleastumist, jumalavastast eluhoiakut. Pole juhuslik, et kümme käsku algavad just nõudega tunnustada Jumala ainuvõimu: Mina olen Issand, sinu Jumal, sul ei tohi olla teisi Jumalaid minu kõrval. Kõik ülejäänud käsud ja eetilised normid tuginevad sellele eksistentsiaalsele alusele, saavad siit oma kehtivuse ja jõu.

Muretsedes ühiskonna moraalse käekäigu pärast soostutakse sageli dekaloogi üldinimlike põhimõtetega. Avalikkuses on kõlanud üleskutsed õpetada käsud selgeks vähemalt lastele või kleepida need kodus külmkapi uksele, et neid igal hommikul taas meenutada. Tunnistades rahva pattu, loetakse palvepäeval kümme käsku ette kõigis kirikutes. Kas aga teadvustame, et küsimus on esmajoones meie kokkukuuluvuses Jumalaga, meie usus? Patt ei avaldu üksnes seal, kus keegi valetab, varastab või abielu rikub, vaid esmajoones seal, kus Jumalas kaheldakse ja talle selg pööratakse.

Sellist fundamentaalset suhet Jumalaga väljendab ka apostliku usutunnistuse algus: Mina usun Jumalasse... Usk kätkeb ustavust, usaldust ja armastust. Tahe elada Jumalale meelepäraselt ei ole niivõrd kartuse, kuivõrd armastuse tagajärg, sest armastus on Seaduse täitmine(Rm 13:10). Usk käivitab meie sisemise moraalse kompassi, mida läheb tarvis mitte ainult üksikisikul, vaid kogu ühiskonnal. Laulik Taaveti sõnul on õnnis rahvas, kelle Jumal on Issand (Ps 33:12). Jumalatus ehk patt on aga teotuseks rahvahõimudele. Kas just taolist muljet pole me endast jätnud?

Õnneks oleme pääsenud materialismi Prokrustese sängist. Valitseb üldine religioossus, mida iseloomustavad kõikvõimalikud usuvoolud ja müstilised õpetused. Ometi oleme alles poolel teel, sest enamasti on tegu nähtustega, mis kuuluvad ebausu valda. Apostel Pauluse määratluse kohaselt on nad „vahetanud tõe vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel.” (Rm 1:25) Animism ja loodusjõudude kummardamine võib olla lihtsaim lahendus postmaterialistlikule inimesele, kuid ise tehtud, individualistlik omausk ei küüni Ainujumalani ega tee olematuks pattu.

Vajame usaldust Jumala vastu, oma usku, mis on tema kingitus ja ilmutus, mis ühendab ja ülendab põlvkondi ja rahvaid. Palvepäev, tuhkapäev ning algav paastu- ehk Kristuse kannatamisaeg seab meid patustena Kõigekõrgema palge ette, mõistmaks, et õiglus ja õige olemine ei ole meie, vaid Jumala meelevallas. Tema halastus ja andeksandmine, mis Kristuses on ilmunud, puhastab meid kõigest patust, uuendab ja pühitseb. „Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” kuulutab Jeesus Markuse evangeeliumis (Mk 1:15). 

Palvetagem siis, et see sõnum puudutaks meid igaühte ja kogu meie rahvast!


Andres Põder
Peapiiskop 

Igal pidupäeval tasub peale pidutsemise küsida ka: milleks? Käesoleval nädalal on tervelt kaks tähtpäeva, mis annavad selleks põhjust.

Teisipäeval on vastlapäev – lastakse võistu liugu ja süüakse head-paremat. Milleks? Selleks, et järgmisel päeval, tuhkapäeval, alustada 40 päeva pikkust paastuaega.  Sõnaga „paast“ tähistatakse paljudel puhkudel teatud dieeti, enamasti eesmärgiga parandada oma tervist. Vabatahtlik loobumine millestki harjumuslikust või meelepärasest tekitab küll mõningast stressi, teisalt annab aga annab võimaluse avastada, et loobumine ei tee elu vaesemaks, vaid rikkamaks. Kirik kutsub paastuajal kandma eriliselt hoolt oma hinge pärast. Viimselt pole paastuaja mõte mitte üksnes askees, vaid kaasaelamine meie Issanda kannatusteekonnale ja surmale Suurel Reedel, et võiksime rõõmustada Tema Ülestõusmispühal. Tänavuse paastuaja kolmapäevadel kell 19 toimuvad kogudusemajas Ristitee palvused, millel saame mõtiskleda Kristuse kannatamise üle ning süüvida ka iseendasse.

Reedel tähistame ka teist tähtpäeva – iseseisvuspäeva. Riigi sünnipäeval ei ole kohane nuriseda. Ärgem siis tehkem seda. Ehkki viimastel nädalatel ja kuudel kõlavad järjest valjemini kaebehääled, et valitsejad on ülbed ja liiga sageli jätab riik hädalise abita, vaadakem pigem enda peale. Kes me oleme? Eesti kodanikud. See tähendab, et see on meie maa, meie riik, meie vabadus, meie lipp, meie kaitsevägi, meie politseinikud ja päästjad, meie arstid ja õpetajad, meie ametnikud ja rahvaesindajad. Meie rõõmud ja meie mured.

Võib-olla tundub presidendi pidulik vastuvõtt riigi sünnipäeval mõne inimese jaoks kohatu. Ühe jaoks on mõni külaline, teise jaoks aga president või tema proua otsekui sümbol riigi ja rahva võõrandumisest. Aga see pidu oleks kohatu üksnes siis, kui poleks meid. Kas ilma meieta oleks mingit mõtet kaitseväe paraadil või pidulikul lipuheiskamisel Toompeal? Mitte mingit. Ega pidu peeta nende, vaid meie riigi sünnipäeva pärast. Sellepärast me peamegi olema nõudlikud – oma riigi ja iseenda vastu. Meil tuleb visalt nõuda, et meie riik teeks seda, milleks ta on rajatud ning meil tuleb järjekindlalt anda endast kõik, et riik saaks täita oma ülesannet. See on ju meie riik. Meie oleme selle kodanikud.

Illimar Toomet
koguduseõpetaja

Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 22. veebruaril 2012