Paastuaja alguseks ja Eesti Vabariigi aastapäevaks

Igal pidupäeval tasub peale pidutsemise küsida ka: milleks? Käesoleval nädalal on tervelt kaks tähtpäeva, mis annavad selleks põhjust.

Teisipäeval on vastlapäev – lastakse võistu liugu ja süüakse head-paremat. Milleks? Selleks, et järgmisel päeval, tuhkapäeval, alustada 40 päeva pikkust paastuaega.  Sõnaga „paast“ tähistatakse paljudel puhkudel teatud dieeti, enamasti eesmärgiga parandada oma tervist. Vabatahtlik loobumine millestki harjumuslikust või meelepärasest tekitab küll mõningast stressi, teisalt annab aga annab võimaluse avastada, et loobumine ei tee elu vaesemaks, vaid rikkamaks. Kirik kutsub paastuajal kandma eriliselt hoolt oma hinge pärast. Viimselt pole paastuaja mõte mitte üksnes askees, vaid kaasaelamine meie Issanda kannatusteekonnale ja surmale Suurel Reedel, et võiksime rõõmustada Tema Ülestõusmispühal. Tänavuse paastuaja kolmapäevadel kell 19 toimuvad kogudusemajas Ristitee palvused, millel saame mõtiskleda Kristuse kannatamise üle ning süüvida ka iseendasse.

Reedel tähistame ka teist tähtpäeva – iseseisvuspäeva. Riigi sünnipäeval ei ole kohane nuriseda. Ärgem siis tehkem seda. Ehkki viimastel nädalatel ja kuudel kõlavad järjest valjemini kaebehääled, et valitsejad on ülbed ja liiga sageli jätab riik hädalise abita, vaadakem pigem enda peale. Kes me oleme? Eesti kodanikud. See tähendab, et see on meie maa, meie riik, meie vabadus, meie lipp, meie kaitsevägi, meie politseinikud ja päästjad, meie arstid ja õpetajad, meie ametnikud ja rahvaesindajad. Meie rõõmud ja meie mured.

Võib-olla tundub presidendi pidulik vastuvõtt riigi sünnipäeval mõne inimese jaoks kohatu. Ühe jaoks on mõni külaline, teise jaoks aga president või tema proua otsekui sümbol riigi ja rahva võõrandumisest. Aga see pidu oleks kohatu üksnes siis, kui poleks meid. Kas ilma meieta oleks mingit mõtet kaitseväe paraadil või pidulikul lipuheiskamisel Toompeal? Mitte mingit. Ega pidu peeta nende, vaid meie riigi sünnipäeva pärast. Sellepärast me peamegi olema nõudlikud – oma riigi ja iseenda vastu. Meil tuleb visalt nõuda, et meie riik teeks seda, milleks ta on rajatud ning meil tuleb järjekindlalt anda endast kõik, et riik saaks täita oma ülesannet. See on ju meie riik. Meie oleme selle kodanikud.

Illimar Toomet
koguduseõpetaja

Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 22. veebruaril 2012