Reformatsiooni 500. aastapäeval, usupuhastuspühal, 31. oktoobril 2017.
Seekordset karjasekirja soovin alustada mõttekäiguga oma aasta eest usupuhastuspühaks kogudustele saadetud läkitusest: „Reformatsioon ei ole kunagi ühiskonna alustalasid ja -väärtuseid kõigutada püüdev revolutsioon, vaid inimlike tõdede ja soovide tupikust Kristuse vabadusse tagasi juhatav äratusraputus.“ Jah, reformatsiooni 500. juubeliaasta juhtmõtteks valitud sõnumit apostel Pauluselt: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud.“ (Gl 5:1a), sobib siinjuures meenutada.
Oleme reformatsiooni suure tähtpäeva eel kuulnud sageli arvamusi, kuidas kirik peab uuenema ning ajaga kaasas käima vastavalt tänapäeva vabade inimeste usulistele ootustele. Kirikult eeldatakse inimeste soovidele vastamist ja nendega arvestamist. Reformatsiooni käivitanud Martin Lutheri kuulsast 95 teesist esimene asetas rõhu mujale: „Kui meie Issand ja õpetaja Jeesus Kristus ütles: „Parandage meelt,“ siis tahtis ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus.“
Me ei pea parandama ja kohandama kirikut inimeste ootustele vastavaks, seda samal ajal reformatsiooniks ja uuendamiseks nimetades. Peame parandama meelt, et oma elu kohandada Jumala tahtele vastavaks ning elada nõnda pidevas uuenemises. Just meeleparanduslik hoiak on teinud luterlastele ja rooma-katoliiklastele võimalikuks meenutada ja tähistada reformatsiooni aastapäeva seekord üheskoos. Vajame meeleparandust, et lepitust otsida, andeks paluda, andeks anda ning puhastatutena edasi minna. Vajame Pühakirjale toetuvat meeleuuendamist ka luterlastena, et edasi liikuda ainulaadsel rajal, mille Jumal on meile määranud. See tee ei ole kellegi teise tee. Meie vastutus oma mineviku, oleviku ja tuleviku ees ei saa jääda kellegi teise kanda.
Ristiinimestena Kristuse järel käies oleme kõik samal teekonnal. Ühtlasi sammume sel rajal oma isikliku usu ja lootusega, otsides Lutheri kombel armulist Jumalat. Kristus on meie elu põhjus, mõte ja siht. Tema evangeelium teeb meid julgeks ja vabaks astuma Jumala ette koos oma patuga, mis meid muidu Seaduse alusel hukutaks. Mida Jumal meilt käsu alusel nõuab, seda Ta evangeeliumi kaudu ise meile armust pakub. Evangeelium ei saa armu- ja armastuse sõnumiks sellele, kes pole patusena tunnistanud Jumala armust ilmajäämist.
Reformatsioonisündmuse tõukel tekkinud luteri kiriku õpetuse tuumaks on ka pool aasta­tuhandet hiljem sõnum Issandast Kristusest, kes ei oota inimeselt patte kustutavaid teeneid ega indulgentse, vaid siirast usku ja meeleparandusest kantud elu Tema ustavate järgijatena. Jumala arm üksi ja meie usk teevad meid õigeks!
Kristus üksi on suur Reformaator, meie usu ainus puhastaja ja meile igavese elu kinkija! Seda sõnumit peab Kristuse kirik kuulutama kõigi rahvaste seas iga päev aegade lõpuni.

​Urmas Viilma
Peapiiskop

​

Ma ei saa nõustuda eelmises lehenumbris väidetuga, et “valimistel mitteosaleja peab arvestama, et hiljem nuriseda ei ole tal põhjust ega õigust.”
Igal vallakodanikul on õigus eeldada, et valda juhtivad volikogu ja valitsuse liikmed ning vallatöötajad täidavad oma ülesandeid parimal võimalikul viisil. Kui kildkondlike huvidega rullitakse üle vallaelanike ühistest huvidest, on õigus nuriseda ka neil, kes valimispäeval oma valiku tegemata jätavad.
​Aga taoline vastutus ei saa olla ainult ühepoolne. Ka vallakodanik peaks mõistma, et vallarahva ühised huvid on kõrgemad tema isiklikest huvidest. Ning kui vallajuhtide otsused elu paremaks teevad, ei tohiks teha tänamatuse pattu – et, näe, ma ei saa kiita, ma pole valimas käinud.
Ristiinimestel on eesõigus ja kohustus oma valitsejate pärast palvetada. Sõltumata sellest, kas parasjagu võimul olijad on meelepärased või mitte. Jumalateenistustel loetakse sageli üht vana eestpalvet, mida võib kasutada ka valimispäeval oma otsust tehes: “Jumal, varja armuga meie maad ja rahvast. Anna valitsusele ja kõigile, kes seisavad rahva teenistuses, tarka südant, õilsaid mõtteid, õigeid tegusid, tugevat jõudu, häid nõuandjaid, et üksmeel ja rahu valitseksid meie maal ning armastuse vaim ühendaks rahva ühiseks pereks.

Illimar Toomet
koguduseõpetaja
Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 4.10.2017