Kui palju Tal vägesid on?

​Mõned kuud enne Teise maailmasõja lõppu korraldasid võitjariigid Jaltas konverentsi, kus jagati ära sõjajärgse maailma mõjupiirkonnad. Väidetavalt oli konverentsil soovinud osaleda ka paavst Pius XII. Kui Stalinile sellest teada anti, oli ta küsinud: “Kui palju tal vägesid on?” Nagu teada, kirik konverentsil ei osalenud. Kaheksa aastat hiljem, 1953. aastal Stalin suri. Kui paavstile sellest teada anti, olevat ta öelnud: “Eks ta nüüd saab näha, kui palju meil vägesid on.”
Pühapäeval algab advendiaeg, mil valmistutakse jõuludeks, Jeesuse tulemise pühaks. Kirikutes loetakse sel puhul piibliteksti, mis räägib Jeesuse ratsutamisest Jeruusalemma (vt Matteuse 21:1–9, Markuse 11:1–10 või Luuka 19:28–40). Kaks tuhat aastat tagasi ei olnud Jeesusel mingit maist sõjaväge. Võibolla oli tema tosinast õpilasest mõnel mingi sõjaline kogemus selootide vastupanuliikumisest. Aga Jeesus ei tahtnud end kehtestada ei taevase ega maise jõuga. Kui Jeesuse vangistamisel haaras üks kaaslastest mõõga, keelas Jeesus teda, öeldes et piisaks vaid sõnast, ning appi tuleks kaksteist leegioni, st 60 000 inglit (vt Matteuse 26:52jj).
Samad on lood ka täna. Rahutu maailm soovib kindla käega korra taastamist. Aga sõjaratsu asemel tuleb Kristus-Kuningas jälle eesli seljas. Ikka veel pole Tal maapealset väge, millega end kehtestada. Nagu toona, rajaneb Tema autoriteet ka tänavu armastusel ja tõel nii nagu kirjutab jõuludest evangelist Johannes: “Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.”

Illimar Toomet
koguduseõpetaja
avaldatud Märjamaa Nädalalehes 23.11.2016