Igal aastal võib vähemalt paaril korral kohata meedias uudist järjekordsest teadusavastusest, mis aitab kaasa inimese eluea pikendamisele. Mõnikord heidetakse ajakirjanike poolt seejuures õhku ka küsimus: mine tea, äkki on võimalik elada igavesti. Lihtsalt sõnastatavale küsimusele ei ole bioloogidel lihtsaid vastuseid, probleemide komplekssus ning kasutatava tehnoloogia keerukus käib keskmisele inimesele kaugelt üle mõistuse. See, mille kirjeldamiseks järjekordses “põrutavas” uudisnupus ruumi ei jää, on kasutatavate bioloogiliste manipulatsoonide ja kemikaalide kõrvalmõjud, mis võivad “igavese” elu ootamatult kiiresti lõpetada. Muidugi on probleemide ring suurem. Kui inimeste oodatav eluiga oluliselt kasvab, siis kas me mahume oma planeedile ära? Sellegi jaoks oleks lahendus elatustaseme langetamise näol, aga tõenäolisem on, et loodusvarade pärast puhkevad verised sõjad ning inimeste arvu piiravad laastavad epideemiad. Mõlemad nähtused on tuntud nii loomariigis kui inimajaloos.
Aga oletagem, et meil õnnestub neid hädasid vältida. Kas sellega on mured murtud? Ma ei peatu siinkohal pikemalt paradoksil, et samal ajal, kui ühelt poolt soovitakse eluiga pikendada, kujutatakse teisalt kangelastena neid, kes – rahulolematuna oma tervisest tingitud piirangute pärast – soovivad teha enesetapu. Probleem, millega bioloogid otseselt ei tegele, on küsimus sellest, mida selle “igavese” eluga peale hakata? Ning see puudutab ka täiesti terveid inimesi. Nii-öelda “probleem” on meie õppimisvõimes. Kõik uudne saab aja jooksul harjumuspäraseks, hakkab siis korduma ja viimaks ammendab ennast. Võõraste maade asemel tahaks pigem avastada uuesti oma lapsepõlveradu ning argiste võitluste asemel süüvida esivanemate ajalukku. Tabavalt võtab elutüdimust kokku Vana Testamendi Koguja raamat: „Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? ... Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine. Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.“ (Kg 1:10,17–18)
Loomulikult ei tee see tühiseks teadlaste pingutusi, küll aga osutab inimvõimete piiridele. Ravimitega võib pikendada eluiga, kui aga küsimuseks on elu mõte, osutub tehnika võimetuks. Selle sõnastamine on iga inimese elukestev ülesanne. Üldistavalt võiks seda ehk kokku võtta pürgimusega täiuslikkuse poole: teadmiste omandamine, eneseohverdus, oma võimete ja oskuste arendamine, aga ka maise vara kokkuajamine, maksimaalsete naudingute ja elamuste saamine… – loetelu võiks jätkata veelgi. Tegelikult on need asjad, millega me mingil määral kõik tegeleme, aga kuna kõike saavutada pole võimalik, on paratamatu, et üks taoline püüdlus kerkib esile ning teised peavad sellele ruumi tegema. Ometigi võib tulemus olla seesama, mille juba eelnevalt võttis kokku Koguja.
Siiski ei saa öelda, et Koguja tarkus olekski pessimismiga kokku võetav. Võttes küll inimlaste püüdlused kokku sõnadega “tühisuste tühisus” (Kg 1:2), viitab ta viimaks ka sellele, mis mõtet sellel kõigel on: “Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: Need ei meeldi mulle! … Karda Jumalat ja pea Tema käske, sest see on iga inimese kohus!” (Kg 12:1.13)
Kes muu võiks öelda, mis on meie eesmärk, meie elu mõte, kui mitte Tema, kes on meid loonud. Me ei peaks imestama, kui midagi muud taotledes kogeme pigem ebaõnnestumist.
Just selle eesmärgi või mõtte valguses saab arusaadavaks Jeesuse Kristuse ülestõusmine surmast, mida me eesoleval pühapäeval tähistame. See oli põhjus, miks – nagu evangeeliumid Piiblis sellest räägivad – Jeesus enne oma ristilöömist ja surma pidi mitme aasta jooksul käima ringi ning rääkima inimestele, mis on Jumala plaan nende jaoks. Sest ilma selle plaanita ei oleks isegi surmast ellu ärkamine olnud midagi tõeliselt erilist. Sest kui puudub mõte, milleks siis elada igavesti.

Illimar Toomet, koguduseõpetaja​

Mõnikord võib tekkida küsimus: kui madalale võib üks inimene langeda. Käesoleva nädala Suure Reede puhul võime küsida ka teisiti: kui madalale võib Jumal langeda? Küsimused ei ole pelgalt retoorilised ning vastus puudutab ühtmoodi mõlemat: selleks, et inimest päästa, langeb Jumal sama madalale kui inimene.
Küllap arvame, et oleme väärt paremat saatust, kui see, mis sai osaks reedetud, hüljatud, pekstud, pilgatud ja ristilöödud Jeesusele. Ometigi võib elu teha oma keerdkäike. Inimene, kelle on reetnud sõbrad, hüljanud abikaasa, kes on vaeseomaks pekstud või kes on teiste ees naerualuseks tehtud, võib avastada, et ta ei olegi päris üksi. Ristilöödud Jeesus on kogenud sedasama. Ja isegi, kui meid taolistest katsumustest on õnnekombel hoitud, seisame me viimaks kõik samal joonel ning küsime, mis tähendus on olnud meie elul ning mis saab pärast surma. Ka selles olukorras ei ole me üksi, sest Jumal on astunud meie kõrvale.
See on kristliku usu suurim paradoks, vastuolu. Kui kõikide teiste usundite keskmes on inimlik püüd täiustuda, elada üha paremat, puhtamat ja õiglasemat elu ning sellega pälvida jumala(te) heakskiitu, saada tasuks paradiis, siis kristluse suund on vastupidine: Jumal sirutub inimese poole, et anda ennast talle. Just seda tähendab Piiblis öeldu: Jumal on armastus.
Ülestõusmispühal avaneb meie ees uus maailm. Piibli ilmutusraamat kirjeldab taevast: “[Jumal] pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” Me ei oska seda tegelikult ette kujutada, sest meie maine elu on ebaõiglusest, kannatusest, valust ja surmast niivõrd läbi imbunud. Aga sel hommikul, mil Jeesus surmast ellu tõuseb, saab see tegelikkuseks.
 
Illimar Toomet
Märjamaa Maarja koguduse õpetaja

Avaldatu Märjamaa Nädalalehes 12.4.2017

Ja ennäe, Jeesus ise tuli neile vastu ja ütles: „Olge rõõmsad!“ Matteuse 28:9

Jeesuse surnukeha võidma tulnud naisi tervitab ülestõusmishommikul tühi haud. See ei ole enam pime ja rõske koobas, kuhu reedeõhtuses hämarikus asetati vaevatud Jeesuse surnukeha. Avatud hauast, kuhu naised sisenevad, on külma rõskuse igavesti peletanud varahommikune ülestõusmisvalgus. „Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud,“ (Mt 28:5j) lausub säravvalges rõivais ingel kohkunud naistele. Matteuse sõnul jooksid naised sealt kartuse ja rõõmuga kuulutama ülestõusmissõnumit ka jüngritele. Enne, kui kohale jõuavad, seisavad nad aga silmitsi Ülestõusnu enesega. Milline kohtumine!

Meil kellelgi pole seda eesõigust, mis oli neil hirmunud naistel – näha Ülestõusnut palgest palgesse. Ometi on meilgi võimalus kuulutada ülestõusnud Kristust täna maailmas, kus meie elame ja tegutseme. Hoolimata sellest, et paljudes paikades meie ümber on valu ja kannatusi, ülekohut ja vägivalda, sõjakoledusi ning tagakiusamisi, on ülesäratatud Jeesuse sõnum ka seekordse ülestõusmispüha hommikul sama, mis hauale tõtanud naistele esimesel surmalt võidetud hommikul: „Olge rõõmsad!“ (Mt 28:9)

Ülestõusmise sündmus on tõestus maailma kõigi kannatuste väe ning võimu piiratusest ja lõplikkusest. Jeesus, kes ise koges valu ja piinamist, ülekohut ja pilget ning asetati pärast alandavat surma rõskesse hauda, julgustab meid nägema seda kõike vaid ajaliku ja mööduva hetkena tulevase igavese rõõmu ja elu teel. See, kuidas surmas näha elu, on Jumala saladus, mis eeldab lapsemeelset usku. Paljude unistuseks ajaloos on olnud Jumala saladuste paljastamine. Mida kaugemale ja sügavamale inimene Jumala saladustesse tungib, seda seletamatumaks muutub Jumala müsteerium, kuhu kuulub ka Kristuse ülestõusmine surnuist.

Ülestõusmist eitades, salates või naeruvääristades ei ole võimalik usku ega Jumalat surmata. Suurel Reedel sooritati ebaõnnestunud katse. Kannatavast ja surevast Jeesusest sai ülestõusmishommikul rõõmustav ja võidutsev Kristus, kes võib ka meile kinkida surma ära võitva elu. Selleks on vaja rõõmsat ülestõusmisusku!

„Olge rõõmsad!“ (Mt 28:9) julgustab Jeesus. Kuulutagem ja jagagem seda rõõmu ülestõusmishommikul üksteist tervitades: „Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Halleluuja!“

+Urmas Viilma
Peapiiskop

Kristlus on võrreldes kõigi teiste usunditega ainulaadne. Erilisus seisneb selles, et kui tavaliselt peetakse usu eesmärgiks inimese enesetäiustamist, et inimene võiks jõuda Jumala juurde, siis kristluses on vastupidi – Jumal tuleb ise inimese juurde.

Selle läbi saab võimalikuks, et Jumalaga võib kohtuda mitte ainult nö inimene tänavalt, vaid ka kõige kõlvatum inimene. Piiblist võib leida näiteid, kuidas Jeesus – inimeseks saanud Jumal – ei pelga astuda välja abielurikkuja naise eest, kelle hukkajad ootavad ainult märguannet. Jeesus päästab naise elu, manitsedes teda enam mitte patustama. Või seda, et Jeesus tervendas pimedana sündinu, kelle kohta arvati, et küllap olid juba tema vanemad teinud mingit ränka pattu, et nende laps pimedana sündis. Need ja paljud teised sarnased näited, mida pühakirjast võib leida, tunnistavad Jumala headest kavatsustest inimkonnaga.

Möödunud pühapäev, palmipuudepüha, mil kirikutes tuletati meelde Jeesuse ratsutamist Jeruusalemma, kus rahvahulk võttis Teda vastu kui kuningat, oleks otsekui märk sellest, et hoolimata arusaamatustest ja väärkäsitlustest said inimesed lõpuks aru, kes Jeesus on ja milleks Ta tuli. Kahjuks see nii ei olnud. Rahvajuhtide intriigid viisid selleni, et vaid mõned päevad hiljem nõuti juba Tema surma. Nõnda ka läks.

Mida on meil sellest õppida? Kas seda, et ükski heategu ei jää karistamata? Et poliitikud on kaabakad? Ei, Jeesuse ristilöömisest on võimalik õppida seda, et Jumal armastab inimest kuni – sõna otseses mõttes – lõpuni, isegi surma ja hauani.

Jah, see on paradoksaalne, et Jumal ei takistanud inimestel oma kurjuses minna lõpuni. Ta lasi neil teha seda, mida nad tahtsid. Aga just nii pidi saama nähtavaks, et viimane sõna jääb ikkagi Jumalale. Kolmandal päeval pärast surma hauale tulnud lähedased leidsid eest tühja hauakoopa – Jeesus oli surnuist üles tõusnud. Järgnevate nädalate jooksul said elava Jeesusega kohtuda mitusada inimest.

See tähendas täiesti uut olukorda kogu inimkonnale – surm on võidetav ja võidetud. See avas Jeesuse sõnade tähenduse: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu.” (Jh 6:47) Kelle jaoks see on? See on igaühele, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg. Kui Jeesus risti löödi, oli Tema kõrval ristilöödutena kaks röövlit. Enne surma palus üks neist: “„Jeesus, mõtle minu peale, kui Sa tuled oma kuningriiki!” Jeesus vastas talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.” (Lk 23:42–43)

Illimar Toomet
Märjamaa Maarja koguduse õpetaja


Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 1. aprill 2015