Elu kristlasena

Mõõtes oma elu kasvõi mõnega kümnest käsust peame tunnistama, et oleme ekslikud inimesed. Ometi annab püha Johannes meile lootust, öeldes: “Kui me oma patud tunnistame, on Tema [s.t Jumal] ustav ja õige, nõnda, et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.” (1Jh 1:9) Mitte keegi teine peale Jumala, ka mitte meie ise, ei saa meid oluliselt paremaks muuta. Elada kristlasena tähendab armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. See armastus ei alga mitte üliinimlikust pingutusest, mis toob vere maitse suhu, vaid Jumala armastuse vastuvõtmisest, mis muudab ja kujundab meie elu. Lihtne? Keeruline? Ja ometi on see meie inimeseksolemise olulisim ülesanne. Koguduse keskel saab seda armastust vastu võtta ja jagada teistega.

Kogudust kutsutakse “pühade osaduseks”. Sellised me oleme - inimestena endiselt ekslikud ja patused. Ja ometi kutsutud mitte ainult kunagi tulevikus, vaid ka praegusel hetkel olema pühad. Nii nagu apostel Paulus enda (ja ka meie!) kohta ütleb: Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja. (1Kr 15:10)
 
Illimar Toomet
koguduseõpetaja