Ja ennäe, Jeesus ise tuli neile vastu ja ütles: „Olge rõõmsad!“ Matteuse 28:9

Jeesuse surnukeha võidma tulnud naisi tervitab ülestõusmishommikul tühi haud. See ei ole enam pime ja rõske koobas, kuhu reedeõhtuses hämarikus asetati vaevatud Jeesuse surnukeha. Avatud hauast, kuhu naised sisenevad, on külma rõskuse igavesti peletanud varahommikune ülestõusmisvalgus. „Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud,“ (Mt 28:5j) lausub säravvalges rõivais ingel kohkunud naistele. Matteuse sõnul jooksid naised sealt kartuse ja rõõmuga kuulutama ülestõusmissõnumit ka jüngritele. Enne, kui kohale jõuavad, seisavad nad aga silmitsi Ülestõusnu enesega. Milline kohtumine!

Meil kellelgi pole seda eesõigust, mis oli neil hirmunud naistel – näha Ülestõusnut palgest palgesse. Ometi on meilgi võimalus kuulutada ülestõusnud Kristust täna maailmas, kus meie elame ja tegutseme. Hoolimata sellest, et paljudes paikades meie ümber on valu ja kannatusi, ülekohut ja vägivalda, sõjakoledusi ning tagakiusamisi, on ülesäratatud Jeesuse sõnum ka seekordse ülestõusmispüha hommikul sama, mis hauale tõtanud naistele esimesel surmalt võidetud hommikul: „Olge rõõmsad!“ (Mt 28:9)

Ülestõusmise sündmus on tõestus maailma kõigi kannatuste väe ning võimu piiratusest ja lõplikkusest. Jeesus, kes ise koges valu ja piinamist, ülekohut ja pilget ning asetati pärast alandavat surma rõskesse hauda, julgustab meid nägema seda kõike vaid ajaliku ja mööduva hetkena tulevase igavese rõõmu ja elu teel. See, kuidas surmas näha elu, on Jumala saladus, mis eeldab lapsemeelset usku. Paljude unistuseks ajaloos on olnud Jumala saladuste paljastamine. Mida kaugemale ja sügavamale inimene Jumala saladustesse tungib, seda seletamatumaks muutub Jumala müsteerium, kuhu kuulub ka Kristuse ülestõusmine surnuist.

Ülestõusmist eitades, salates või naeruvääristades ei ole võimalik usku ega Jumalat surmata. Suurel Reedel sooritati ebaõnnestunud katse. Kannatavast ja surevast Jeesusest sai ülestõusmishommikul rõõmustav ja võidutsev Kristus, kes võib ka meile kinkida surma ära võitva elu. Selleks on vaja rõõmsat ülestõusmisusku!

„Olge rõõmsad!“ (Mt 28:9) julgustab Jeesus. Kuulutagem ja jagagem seda rõõmu ülestõusmishommikul üksteist tervitades: „Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Halleluuja!“

+Urmas Viilma
Peapiiskop

Kristlus on võrreldes kõigi teiste usunditega ainulaadne. Erilisus seisneb selles, et kui tavaliselt peetakse usu eesmärgiks inimese enesetäiustamist, et inimene võiks jõuda Jumala juurde, siis kristluses on vastupidi – Jumal tuleb ise inimese juurde.

Selle läbi saab võimalikuks, et Jumalaga võib kohtuda mitte ainult nö inimene tänavalt, vaid ka kõige kõlvatum inimene. Piiblist võib leida näiteid, kuidas Jeesus – inimeseks saanud Jumal – ei pelga astuda välja abielurikkuja naise eest, kelle hukkajad ootavad ainult märguannet. Jeesus päästab naise elu, manitsedes teda enam mitte patustama. Või seda, et Jeesus tervendas pimedana sündinu, kelle kohta arvati, et küllap olid juba tema vanemad teinud mingit ränka pattu, et nende laps pimedana sündis. Need ja paljud teised sarnased näited, mida pühakirjast võib leida, tunnistavad Jumala headest kavatsustest inimkonnaga.

Möödunud pühapäev, palmipuudepüha, mil kirikutes tuletati meelde Jeesuse ratsutamist Jeruusalemma, kus rahvahulk võttis Teda vastu kui kuningat, oleks otsekui märk sellest, et hoolimata arusaamatustest ja väärkäsitlustest said inimesed lõpuks aru, kes Jeesus on ja milleks Ta tuli. Kahjuks see nii ei olnud. Rahvajuhtide intriigid viisid selleni, et vaid mõned päevad hiljem nõuti juba Tema surma. Nõnda ka läks.

Mida on meil sellest õppida? Kas seda, et ükski heategu ei jää karistamata? Et poliitikud on kaabakad? Ei, Jeesuse ristilöömisest on võimalik õppida seda, et Jumal armastab inimest kuni – sõna otseses mõttes – lõpuni, isegi surma ja hauani.

Jah, see on paradoksaalne, et Jumal ei takistanud inimestel oma kurjuses minna lõpuni. Ta lasi neil teha seda, mida nad tahtsid. Aga just nii pidi saama nähtavaks, et viimane sõna jääb ikkagi Jumalale. Kolmandal päeval pärast surma hauale tulnud lähedased leidsid eest tühja hauakoopa – Jeesus oli surnuist üles tõusnud. Järgnevate nädalate jooksul said elava Jeesusega kohtuda mitusada inimest.

See tähendas täiesti uut olukorda kogu inimkonnale – surm on võidetav ja võidetud. See avas Jeesuse sõnade tähenduse: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu.” (Jh 6:47) Kelle jaoks see on? See on igaühele, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg. Kui Jeesus risti löödi, oli Tema kõrval ristilöödutena kaks röövlit. Enne surma palus üks neist: “„Jeesus, mõtle minu peale, kui Sa tuled oma kuningriiki!” Jeesus vastas talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.” (Lk 23:42–43)

Illimar Toomet
Märjamaa Maarja koguduse õpetaja


Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 1. aprill 2015