Jõulumõtisklus

Eesti riigil täitus tänavu 100 aastat. Hiljuti loodi üks partei, millel nimeks Eesti 200, küllap vihjena sellele, et nemad teavad, kuidas järgmine 100 aastat vastu pidada. Möödunud nädalal avaldas Einar Laigna – Märjamaaga seotud mees – raamatu “Eesti 1000”, viidates sellele, et 100 on vähe, isegi 200 on vähe, 1000 peab tulema! Tegelikkuses tundub ajalugu aga kinnitavat, et igavene pole ükski riik, varem või hiljem langevad ka hiilgavaimad impeeriumid.
Jõulusündmuse teeb eriliseks see, et siis sündis maailma Kuningas. Kui enamasti on inimestel kalduvus eelistada suuremaid asju: suurem palk, suurem korter, laiem tee, vägevam riik, siis Jeesuse sündimisel tundub kõik olevat vastupidi. Kui ta Petlemmas sündis, siis „nende jaoks polnud majas kohta” (Lk 2:7) Nagu pärimus ütleb, tuli Ta ilmale koopas, mida kasutati laudana. Lapsukese esimeseks hälliks sai loomasõim. Ei olnud just paljutõotav algus. Veel varjulisem oli maise tee lõpp: ristilöömine koos kurjategijatega. Kuid surmale järgnenud ülestõusmine ellu ja taevasseminemine asetas kõik uude valgusse. Siis sai selgeks, et jõuluööl sündis tõesti Kuningas – kellel on võim isegi surma üle.
Kus siis on Tema riik? Selle piirid on kaugemal kui tähed, mida teame, ning teisalt väga ligidal, meie südametes. Apostel Paulus võtab selle kokku ühte lausesse: “See, kes [maailma luues] ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.” (2Kr 4:6). See riik saab nähtavaks nii mõneski asjas, mida peame enesestmõistetavaks. Näiteks selles, et peame väärtuslikuks iga inimest – sõltumata sellest, kas ta on suur või väike, tugev või nõrk, osav või saamatu. Kõigeväelise Jumala sündimine väeti inimesena ei tee Jumalat vähemaks, küll aga inimest suuremaks. See on ühtlasi eesõigus, aga ka kohustus. 
Kas ka jumalariigi juurde saaks kirjutada mingi prognoosi: 100, 200 või 1000? Jõululapsena sündinud Kuningas annab selle kohta vastuse, mis ületab aja ja ruumi piirid: „Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!“ (Ilm 22:13)

Illimar Toomet
koguduseõpetaja

Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 21.12.2018