Ülestõusmispühadeks

Igal aastal võib vähemalt paaril korral kohata meedias uudist järjekordsest teadusavastusest, mis aitab kaasa inimese eluea pikendamisele. Mõnikord heidetakse ajakirjanike poolt seejuures õhku ka küsimus: mine tea, äkki on võimalik elada igavesti. Lihtsalt sõnastatavale küsimusele ei ole bioloogidel lihtsaid vastuseid, probleemide komplekssus ning kasutatava tehnoloogia keerukus käib keskmisele inimesele kaugelt üle mõistuse. See, mille kirjeldamiseks järjekordses “põrutavas” uudisnupus ruumi ei jää, on kasutatavate bioloogiliste manipulatsoonide ja kemikaalide kõrvalmõjud, mis võivad “igavese” elu ootamatult kiiresti lõpetada. Muidugi on probleemide ring suurem. Kui inimeste oodatav eluiga oluliselt kasvab, siis kas me mahume oma planeedile ära? Sellegi jaoks oleks lahendus elatustaseme langetamise näol, aga tõenäolisem on, et loodusvarade pärast puhkevad verised sõjad ning inimeste arvu piiravad laastavad epideemiad. Mõlemad nähtused on tuntud nii loomariigis kui inimajaloos.
Aga oletagem, et meil õnnestub neid hädasid vältida. Kas sellega on mured murtud? Ma ei peatu siinkohal pikemalt paradoksil, et samal ajal, kui ühelt poolt soovitakse eluiga pikendada, kujutatakse teisalt kangelastena neid, kes – rahulolematuna oma tervisest tingitud piirangute pärast – soovivad teha enesetapu. Probleem, millega bioloogid otseselt ei tegele, on küsimus sellest, mida selle “igavese” eluga peale hakata? Ning see puudutab ka täiesti terveid inimesi. Nii-öelda “probleem” on meie õppimisvõimes. Kõik uudne saab aja jooksul harjumuspäraseks, hakkab siis korduma ja viimaks ammendab ennast. Võõraste maade asemel tahaks pigem avastada uuesti oma lapsepõlveradu ning argiste võitluste asemel süüvida esivanemate ajalukku. Tabavalt võtab elutüdimust kokku Vana Testamendi Koguja raamat: „Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? ... Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine. Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.“ (Kg 1:10,17–18)
Loomulikult ei tee see tühiseks teadlaste pingutusi, küll aga osutab inimvõimete piiridele. Ravimitega võib pikendada eluiga, kui aga küsimuseks on elu mõte, osutub tehnika võimetuks. Selle sõnastamine on iga inimese elukestev ülesanne. Üldistavalt võiks seda ehk kokku võtta pürgimusega täiuslikkuse poole: teadmiste omandamine, eneseohverdus, oma võimete ja oskuste arendamine, aga ka maise vara kokkuajamine, maksimaalsete naudingute ja elamuste saamine… – loetelu võiks jätkata veelgi. Tegelikult on need asjad, millega me mingil määral kõik tegeleme, aga kuna kõike saavutada pole võimalik, on paratamatu, et üks taoline püüdlus kerkib esile ning teised peavad sellele ruumi tegema. Ometigi võib tulemus olla seesama, mille juba eelnevalt võttis kokku Koguja.
Siiski ei saa öelda, et Koguja tarkus olekski pessimismiga kokku võetav. Võttes küll inimlaste püüdlused kokku sõnadega “tühisuste tühisus” (Kg 1:2), viitab ta viimaks ka sellele, mis mõtet sellel kõigel on: “Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: Need ei meeldi mulle! … Karda Jumalat ja pea Tema käske, sest see on iga inimese kohus!” (Kg 12:1.13)
Kes muu võiks öelda, mis on meie eesmärk, meie elu mõte, kui mitte Tema, kes on meid loonud. Me ei peaks imestama, kui midagi muud taotledes kogeme pigem ebaõnnestumist.
Just selle eesmärgi või mõtte valguses saab arusaadavaks Jeesuse Kristuse ülestõusmine surmast, mida me eesoleval pühapäeval tähistame. See oli põhjus, miks – nagu evangeeliumid Piiblis sellest räägivad – Jeesus enne oma ristilöömist ja surma pidi mitme aasta jooksul käima ringi ning rääkima inimestele, mis on Jumala plaan nende jaoks. Sest ilma selle plaanita ei oleks isegi surmast ellu ärkamine olnud midagi tõeliselt erilist. Sest kui puudub mõte, milleks siis elada igavesti.

Illimar Toomet, koguduseõpetaja​