Kirikupäeval juuni alguses Tartus vestlesin sealse metodisti koguduse vaimuliku Priit Tammega. Küsisin, kui suur on ta kogudus. Vastuseks kõlas, et 200, kuid neist ligikaudu pooled ei tule kordagi aastas kirikusse. Tema küsimusele Märjamaa koguduse kohta pidin nentima, et meie kogudus on palju „suurem”, sest enam kui 800 koguduseliikmest ei tule kordagi aastas kirikusse ligikaudu 700. Ometi ei tee ühtki kogudust suureks mitte liikmete või jumalateenistusel osalejate arv, vaid usk Jumalasse, kes teeb suuri asju. Neitsi Maarja, tagasihoidlik Naatsareti tüdruk, võis kord öelda: Mu hing ülistab Issandat … sest Ta on vaadanud oma teenija madaluse peale … sest mulle on suuri asju teinud Vägev. (Lk 1:46–49)

Viimselt ei rajane usk mitte meie inimlikul pingutusel ega võimel anda oma panus jumalariigi kuulutamisse. Usk rajaneb Jumala armastusel inimese vastu, kui Ta andis ohvriks oma Poja. Selle sõnumi kuulutamiseks kogu loodule on Ta rajanud kiriku ja ka meie koguduse.

Usu kasvamine on Jumala imeline töö inimeses. Imelisus ei tähenda, et Jumal kingib usu vaid üksikutele „imelistele” inimestele. Ei, Ta tahab, et kõik inimesed tuleksid pääsemisele (1Tm 2:4). Ime seisneb selles, et Jumal tahab meile pääste kinkida. See pole mitte tasu meie vooruslikkuse või pingutuste eest, vaid tõeline kingitus. See kingitus antakse meile pühas ristimises ja meil on võimalik seda üha uuesti vastu võtta pihil või tulles missal armulauale.

Sõna „missa” tähedab algselt „läkitamist, väljaminemist”. Väljaminemist maailma, mis ei tunne Jumalat ning vajab päästet. Just selleks väljaminemiseks vajalikuga varustatakse meid missal. Igal pühapäeval kutsutakse meid kirikusse tunnistama oma patte, et võiksime võtta vastu kuulutuse armust; kuulama Jumala Sõna, et saaksime juhatust; palvetama Tema poole, et leiaksime Tema helduse; osa saama pühast armulauast, et saaksime Elu; võtma vastu õnnistuse, et võiksime elada ja käia Tema kaitse all.


Illimar Toomet
koguduseõpetaja

Avaldatud Lääne praostkonna aastakirjas “Scripta Annalia 2010”

Argipäevahommikune armulauajumalateenistus ühes väikses maakirikus oli äsja lõppenud ning asusin ust sulgema. Siis saabusid paar uudistajat, kes tahtsid pisut ringi vaadata. Kui nad kirikust välja tulid, jäin nendega vestlema. Selgus, et üks neist on kohalik inimene, kes näitas mere tagant tulnud sugulasele oma kodukanti. Rääkisime kirikust ja inimestest kirikus. “Miks inimesed nii vähe kirikus käivad?” kõlas pisut nõudlik küsimus. Mida ma oskasin vastata? Ma olin selle peale nii mõnigi kord mõelnud, kuid rahuldavat vastust polnud veel leidnud. Kuna kirikus, mille ukse taga seisime, olid kavandatud hommikused armulauaˇ-jumalateenistused ja õhtupalvused ka järgnevatel päevadel, küsisin omakorda, kas küsija oleks valmis tulema? Sama päeva õhtul ja järgmisel hommikul ja nii kuni nädala lõpuni. “Ma ei teagi, kas ma nüüd ikka...,” kõlas kimbatusse sattunu vastus, mis jäigi lõpetamata. Tuletasin vestluskaaslasele meelde tema äsjast küsimust põhjuste kohta, miks inimesed ei taha kirikusse tulla ja oletasin, et küllap oskab ta ise sellele kõige paremini vastata. Ilmselt on tal mingi konkreetne põhjus, miks ta alati ei saa tulla. Mõtlen senini tänuga neile inimestele, kellega seal nõnda kohtusime.

Tegelikult sisaldus esitatud küsimuses ka teine - mis toimub jumalateenistusel? Mille pärast inimesed üldse peaksid jumalateenistusele tulema? Olen tänavu neile küsimustele mõelnud rohkem kui kunagi varem. Käesoleva aasta tuhkapäeval alustasime Märjamaa Maarja koguduses igapäevaste jumalateenistuste pidamisega. Kui pühapäevahommikuti oli kohal ligi paarkümmend inimest, siis argipäeviti oli tulijaid mõni üksik. Siiski ei ole saabunute väike hulk olnud häiriv. Eriti puhkudel, mil kedagi ei tulnud, olen saanud endamisi mõelda, milleks on jumalateenistust üldse vaja. Vastus on lihtne: jumalateenistuse eesmärk on kiita ja ülistada Jumalat kõigi tema andide eest, mida ta meile on andnud ja annab, tema helduse ja armu eest. Iseenesest ei olnud selles midagi uut, olin seda juba varem teadnud. Ja siiski tajusin seda Jumala otsese vastusena mu küsimusele, mis täitis südame rõõmu ja tänuga. Seega ei muuda jumalateenistust ehtsaks, tõeliseks mitte nähtavate kirikuliste hulk, vaid Jumala ja tema inglite kohalolu. Ilma Temata on kõle ka puupüsti täis kirikuhoone ja koos Temaga on hea olla ka üksi. Pole ju Kristus viimselt öelnud, et ta ainult siis kohal on, kui vähemalt kaks või kolm tema nimel koos on (Mt 18:20), vaid ka “paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse” (Mt 7:9) ning “mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:20)

Kui jumalateenistuse keskmeks on Jumala kiitmine ja ülistamine, siis puudutab see ka kõike muud, mis selles osaleb. Kõik, mis on meelepärane Jumalale, ülendab ka kohalviibivate inimeste hinge, see ei tarvitse aga olla vastupidi. See puudutab nii kirikuruumi korrashoidu, kirikuliste käitumist aga ka nt jumalateenistusel kasutatavat muusikat.

Ja siiski pole kõigel eelöeldul mõtet, kui meie jumalateenistus piirdukski üksnes kiriku seinte vahel peetud koosviibimisega. Üks Inglise kolleeg lõpetas jumalateenistuse sõnadega: “Missa on lõppenud, teenimine algab.” Ilma halastustegudeta on missa tühine ning saab jumalapilkeks. Me ei palu Jumalalt kindlamat usku ja uut jõudu mitte lõõgastumiseks, vaid “heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.” (Ef 2:10) Ükskõik kui sagedane jumalateenistustel osalemine ja palvetamine ei too hingele kasu, kui sellega ei kaasne kristlasele kohaseid tegusid:  lohutada, julgustada, puudustkannatajaid abistada, eestpalveid teha jne. jne. Püha Pauluse üleskutse tuua viimaks “oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks” tähendab, et tegelikult peaks terve meie elu olema Jumala teenimine (vt Rm 12. ptk).

Märjamaa koguduses paastu- ja ülestõusmisajaks kavandatud eksperimendi - pidada iga päev üks jumalateenistus armulauaga ja üks palvus - lõppedes taipasin, et seda ei saa lihtsalt lõpetada. Nii on suvest alates peetud iga tööpäeva hommikul jumalateenistust armulauaga. Ning praktiliselt iga kord on ka peale vaimuliku kohal keegi, kes seda vajab. See ei tähenda aga midagi inimlikult erilist, sest nagu on kirjutatud, kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle! (1Kr 1:31)
 
Illimar Toomet
koguduseõpetaja