Meie aeg on kõike muud kui paastuaeg. Argi- ja pidupäeval pole vahet. Kõikide asjade mõõt on inimene ja inimese mõõt on mõnu.
Paast taotleb midagi muud. Mitte inimene, vaid Jumal on kõige keskmes ning inimese mõõt on jumalanäolisus. Paast teeb vahe ka argipäeva ja pidupäeva vahele. Pidupäev on oodatud ja paast on selle ootamise viis. See tähendab, et paastupäev ei ole argipäev, vaid valmistumine millekski eriliseks. Kevadine paastuaeg on suunatud Kristuse ülestõusmise pühale, mis tänavu on 21. aprillil. Enamasti seostatakse paastu piirangutega söömises ning seda ihu- või iluravi eesmärgil, st võitmaks mingit terviseprobleemi või selleks, et saada suveks “rannavormi”. Paastu traditsiooniline mõte on aga eelkõige hingeravi. Et mitte ainult ihu oma ihadega, vaid ka mina oma tahtmistega saaks võidetud. Et me ei oleks nende sarnased, kelle kohta apostel Paulus ütleb: “[N]ende jumal on kõht… nad mõtlevad maapealsetest asjadest.” (Fl 3:19) Seega ei tähenda paast oma ihu hellitamist, vaid talitsemist. Tulemus võib olla üllatav. Kui inimlikult väljendatud “armastus käib kõhu kaudu”, siis ka kõhunaudingutest loobumine võib äratada armastuse – nii ligimese kui Jumala vastu. Seega – ehkki paastudes tegeldakse üsna palju iseendaga, on selle eesmärk suunatud väljapoole. Milles see väljendub? Esmane viis iseenesesse keerdumisest vabanemiseks on palvetamine. Vajadused ja tänu, mina ise ja teised inimesed, perekond, rahvas ja inimkond – ei ole liiga väikeseid ja liiga suuri asju, mille pärast ei tohiks paluda. Tean nii mõndagi inimest, kes igal õhtul loeb Meie Isa palve (selle teksti leiab hõlpsalt internetist). Üllatav küll, aga hoopis keerulisem on sama palvega ka päeva alustada. Kes ei usu, võib järele proovida. Poolteist kuud kestev paastuaeg on selliseks katseks sobiv aeg. Teiseks on pühakirja lugemine. Kas kujutaksime ette olukorda, kus keegi sõber helistab, loeb ette oma vajadused, esitab mõned küsimused ning siis, kui tahaksid hakata vastama, lõpetab kõne? Just selle sarnane on olukord, kus palvetaja ei loe Piiblist, mida Jumal tahaks talle vastata. Kirik soovitab tungivalt teha paastumise ajal heategusid. Kui keegi loobub mingist toidust, siis annetagu ta säästetud raha heategevuseks. Vähiravifondid töötavad ka muul ajal, kui tele-eetris on “Jõulutunnel” ning kogudused võtavad annetusi vastu ka muul ajal kui jõuluõhtul. Või kui keegi otsustab piirata paastuajal sotsiaalmeedias või teleri ees kuluvat aega, siis kasutagu ta vabanenud aeg päris suhtlemiseks, elavate inimestega. Üksindus on meie aja epideemia ning selle ravi algab külaskäigust inimese juurde, kelle juurde satub harva või talle helistamisest või kirjutamisest. Mida hõlpsama adressaadi poole me pöördume, seda vähem oma hingele taolisest ettevõtmisest kasu saame. Aga võibolla oleks just nüüd see kord, kui kuulaks vanatädi lõputa eluloojutu ükskord lõpuni? Kas me üldse oleme kunagi nii kannatlikud olnud? Päris suhtlemises edasijõudnutele on sobivaks harjutuseks ka keeldumine pahatahtlike kuulujuttude levitamisest ja isegi kuulamisest. Ja üks oluline asi veel. Kui sa tõesti tahad paastuda, siis ära kirjuta sellest sotsiaalmeedias. Jeesus ütleb Mäejutluses: „[Vaata,] et su paastumine ei oleks näha inimestele, vaid su [taevasele] Isale, kes on varjatud, ja sinu Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Mt 6:18) Illimar Toomet Avaldatud Märjamaa Nädalalehes „Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.” Õp 14:34
Armsad õed ja vennad! Kuivõrd mõtleme tänapäeval patule? Kuivõrd see mõiste meid kõnetab ja erutab? Ometi iseloomustab see inimese loomuvastast olukorda siin maailmas: lahusolekut Jumalast, Jumala käskudest üleastumist, jumalavastast eluhoiakut. Pole juhuslik, et kümme käsku algavad just nõudega tunnustada Jumala ainuvõimu: Mina olen Issand, sinu Jumal, sul ei tohi olla teisi Jumalaid minu kõrval. Kõik ülejäänud käsud ja eetilised normid tuginevad sellele eksistentsiaalsele alusele, saavad siit oma kehtivuse ja jõu. Muretsedes ühiskonna moraalse käekäigu pärast soostutakse sageli dekaloogi üldinimlike põhimõtetega. Avalikkuses on kõlanud üleskutsed õpetada käsud selgeks vähemalt lastele või kleepida need kodus külmkapi uksele, et neid igal hommikul taas meenutada. Tunnistades rahva pattu, loetakse palvepäeval kümme käsku ette kõigis kirikutes. Kas aga teadvustame, et küsimus on esmajoones meie kokkukuuluvuses Jumalaga, meie usus? Patt ei avaldu üksnes seal, kus keegi valetab, varastab või abielu rikub, vaid esmajoones seal, kus Jumalas kaheldakse ja talle selg pööratakse. Sellist fundamentaalset suhet Jumalaga väljendab ka apostliku usutunnistuse algus: Mina usun Jumalasse... Usk kätkeb ustavust, usaldust ja armastust. Tahe elada Jumalale meelepäraselt ei ole niivõrd kartuse, kuivõrd armastuse tagajärg, sest armastus on Seaduse täitmine(Rm 13:10). Usk käivitab meie sisemise moraalse kompassi, mida läheb tarvis mitte ainult üksikisikul, vaid kogu ühiskonnal. Laulik Taaveti sõnul on õnnis rahvas, kelle Jumal on Issand (Ps 33:12). Jumalatus ehk patt on aga teotuseks rahvahõimudele. Kas just taolist muljet pole me endast jätnud? Õnneks oleme pääsenud materialismi Prokrustese sängist. Valitseb üldine religioossus, mida iseloomustavad kõikvõimalikud usuvoolud ja müstilised õpetused. Ometi oleme alles poolel teel, sest enamasti on tegu nähtustega, mis kuuluvad ebausu valda. Apostel Pauluse määratluse kohaselt on nad „vahetanud tõe vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel.” (Rm 1:25) Animism ja loodusjõudude kummardamine võib olla lihtsaim lahendus postmaterialistlikule inimesele, kuid ise tehtud, individualistlik omausk ei küüni Ainujumalani ega tee olematuks pattu. Vajame usaldust Jumala vastu, oma usku, mis on tema kingitus ja ilmutus, mis ühendab ja ülendab põlvkondi ja rahvaid. Palvepäev, tuhkapäev ning algav paastu- ehk Kristuse kannatamisaeg seab meid patustena Kõigekõrgema palge ette, mõistmaks, et õiglus ja õige olemine ei ole meie, vaid Jumala meelevallas. Tema halastus ja andeksandmine, mis Kristuses on ilmunud, puhastab meid kõigest patust, uuendab ja pühitseb. „Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” kuulutab Jeesus Markuse evangeeliumis (Mk 1:15). Palvetagem siis, et see sõnum puudutaks meid igaühte ja kogu meie rahvast! Andres Põder Peapiiskop Igal pidupäeval tasub peale pidutsemise küsida ka: milleks? Käesoleval nädalal on tervelt kaks tähtpäeva, mis annavad selleks põhjust.
Teisipäeval on vastlapäev – lastakse võistu liugu ja süüakse head-paremat. Milleks? Selleks, et järgmisel päeval, tuhkapäeval, alustada 40 päeva pikkust paastuaega. Sõnaga „paast“ tähistatakse paljudel puhkudel teatud dieeti, enamasti eesmärgiga parandada oma tervist. Vabatahtlik loobumine millestki harjumuslikust või meelepärasest tekitab küll mõningast stressi, teisalt annab aga annab võimaluse avastada, et loobumine ei tee elu vaesemaks, vaid rikkamaks. Kirik kutsub paastuajal kandma eriliselt hoolt oma hinge pärast. Viimselt pole paastuaja mõte mitte üksnes askees, vaid kaasaelamine meie Issanda kannatusteekonnale ja surmale Suurel Reedel, et võiksime rõõmustada Tema Ülestõusmispühal. Tänavuse paastuaja kolmapäevadel kell 19 toimuvad kogudusemajas Ristitee palvused, millel saame mõtiskleda Kristuse kannatamise üle ning süüvida ka iseendasse. Reedel tähistame ka teist tähtpäeva – iseseisvuspäeva. Riigi sünnipäeval ei ole kohane nuriseda. Ärgem siis tehkem seda. Ehkki viimastel nädalatel ja kuudel kõlavad järjest valjemini kaebehääled, et valitsejad on ülbed ja liiga sageli jätab riik hädalise abita, vaadakem pigem enda peale. Kes me oleme? Eesti kodanikud. See tähendab, et see on meie maa, meie riik, meie vabadus, meie lipp, meie kaitsevägi, meie politseinikud ja päästjad, meie arstid ja õpetajad, meie ametnikud ja rahvaesindajad. Meie rõõmud ja meie mured. Võib-olla tundub presidendi pidulik vastuvõtt riigi sünnipäeval mõne inimese jaoks kohatu. Ühe jaoks on mõni külaline, teise jaoks aga president või tema proua otsekui sümbol riigi ja rahva võõrandumisest. Aga see pidu oleks kohatu üksnes siis, kui poleks meid. Kas ilma meieta oleks mingit mõtet kaitseväe paraadil või pidulikul lipuheiskamisel Toompeal? Mitte mingit. Ega pidu peeta nende, vaid meie riigi sünnipäeva pärast. Sellepärast me peamegi olema nõudlikud – oma riigi ja iseenda vastu. Meil tuleb visalt nõuda, et meie riik teeks seda, milleks ta on rajatud ning meil tuleb järjekindlalt anda endast kõik, et riik saaks täita oma ülesannet. See on ju meie riik. Meie oleme selle kodanikud. Illimar Toomet koguduseõpetaja Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 22. veebruaril 2012 Ma jaksan ikka veel üllatuda iga-aastaste üleskutsete peale olla jõuluajal tähelepanelikum ja hoolivam, mõelda oma lähedastele jms. Aga pärast jõule? Oleme harjunud poliitikutega, kelle hoolivus tärkab just valimiskampaania ajaks, ja mõistame samas suurepäraselt, et hoolimine ja armastus saab olla üksnes püsiv ellusuhtumine, mitte kampaania. Tuhkapäeval algab nelikümmend päeva kestev paastuaeg, mil kõiki kristlasi kutsutakse üles paastuma ja palvetama. Milleks?
«Oh uskmatu ja jonnakas sugupõlv! Kui kaua pean ma teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla?» Need on Jeesuse sõnad, kui Tema poole pöördub isa oma langetõbise poja pärast, keda jüngrid pole suutnud tervendada (Mt 17:14–21). Etteheide on mõeldud mitte haigele poisile või tema isale, vaid jüngritele. Kui poisi tervendamiseks piisab kurja vaimu sõitlemisest, siis jüngrite uskmatuse ja jonni «tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega». On oht, et praegusel maniakaalse egoismi ajastul keskenduvad nii «palve» kui «paastumine» vaid iseendale – palve minu tööde ja tegemiste kordamineku pärast, palve minu kõige lähedasemate inimeste pärast, palve minu haiguste ja murede pärast jne. Paastumistki käsitletakse peamiselt vahendina enese rahuldamiseks – ma muudan oma käitumist, toidu või millegi muu tarbimist, et minu keha oleks tervem ja ilusam ning minu elu oleks pikem ja kvaliteetsem. Isegi kui taolise enesepiiramisega kaasneb parem kontroll oma muude kirgede üle, taotletakse sellega viimselt küllastumist iseendast. Õpetades jüngreid palvetama, alustab Jeesus mitte sõnadega minu vajadused, vaid meie Isa (Mt 6:9). Palve eesmärk on mitte minu, isegi mitte meie, vaid Isa tahte teostumine – puudutades mitte minu, vaid meie igapäevast leiba ja an-deksandmata võlgu, ründavat kiusatust ja kurja. Ka paastumine pole suunatud minule ega meile, vaid Jumalale. Paastumisest kõneldes soovitab Jeesus võida oma pead ja pesta oma nägu, et «paastumine ei oleks näha inimestele, vaid Isale, kes on varjatud» (vt Mt 6:16–18). Paastumine ei taotle mitte minu eesmärke oma elu jaoks, vaid Jumala tundmaõppimist, et Tema tahe võiks kujundada meie elu ning Tema eesmärgid võiksid teostuda. Jeesus on paastumise eeskuju. Mitte üksnes neljakümnepäevase täieliku loobumisega söögist ja joogist kõrbes (Mt 4:1–11), pühendumisega palveks (Mt 14:23) ega ka oma paastumise varjamisega inimeste ees – Talle heidetakse isegi ette, et Ta on söödik ja veinijoodik, tölnerite ja patuste sõber (Mt 11:19). Kõik Tema õpetused ja teod, viimselt surmgi taotleb vaid üht: «päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked» (vt Js 58). Tema jumalateenistus oli tuua oma ihu Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks (vrd Rm 12:1–2). Paastumine ja sellega kaasnevad armastusteod ei ole tingitud mitte tõusva ja langeva majanduselu järjekordsest madalseisust, mis põhjustab kannatusi paljudele inimestele, vaid pattulangemisega alanud püsivast kriisist Jumala ja inimese suhetes. Kuna paastumine pole midagi muud kui Jumalale meelepärase elu taotlemine, on see elukestev ülesanne. Mingil kindlal ajavahemikul, nt paastuajal, ettevõetavate vaimulike harjutuste või loobumisega mõnest harjumuspärasest naudingust peaksime saama aimu, milline peaks meie elu olema aasta ringi. Paast lõpeb alles siis, kui istume taevases pulmalauas. Illimar Toomet koguduseõpetaja Tuhkapäeval, 1. märtsil algas paastuaeg. See on 40 päeva pikkune ajalõik enne Kristuse ülestõusmispühi, mida nimetatakse ka Kristuse kannatamise ajaks.ˇ
Sõna “paastumine” on omandanud eelkõige toitumisega seotud tähenduse. Terviseajakirjad nimetavad “paastumiseks” erinevaid dieete või toidust loobumist. Ka kirikus on ajalooliselt paastu tähistanud lihatoitudest loobumine, kuid ometi pole see paastumise tähtsaim osa. Pühakiri annab prohvet Jesaja kaudu edasi Jumala sõnad, mille kohaselt õige paastumine tähendab eelkõige õiglast meelt ning tähelepanu pööramist abi vajavale inimesele. Õige paastumine algab Jumala otsimisest, mitte liharoogade asemel hõrkude kalatoitude valmistamisest. Viimast võib pidada pigem ihu kummardamiseks. Mitte peenem piht, vaid selgem silmavaade on see, mida paastumisega taotleda. Millest alustada? Käepäraseim viis võib olla loobuda teleri vaatamisest. Saadav kogemus võib olla ekstreemne, kuid uskuge – see ei tapa. Pigem võite avastada täiesti uue maailma, täis helisid, toimetamisi ja inimesi, kelle jaoks seni aega ei jätkunud. See võib olla mõni muu harrastus või isegi töö, millesse püüame põgeneda oma elu tegelike probleemide eest. Jah, paastumise puhul on oht, et satume silmitsi küsimustega, mida vältinud oleme. Ma ei julge lubada, et paastu lõppedes kõik küsimused ka vastuse saavad. Aga ma usun, et üleskerkinud muredest langevad ära need, mis muretsemist väärt ei olegi ning ülejäänud koormate kandmiseks annab Jumal jõudu Illimar Toomet koguduseõpetaja |
Archives
December 2019
Categories
All
|