Tuhkapäeval algab paastuaeg

Meie aeg on kõike muud kui paastuaeg. Argi- ja pidupäeval pole vahet. Kõikide asjade mõõt on inimene ja inimese mõõt on mõnu.
Paast taotleb midagi muud. Mitte inimene, vaid Jumal on kõige keskmes ning inimese mõõt on jumalanäolisus. Paast teeb vahe ka argipäeva ja pidupäeva vahele. Pidupäev on oodatud ja paast on selle ootamise viis. See tähendab, et paastupäev ei ole argipäev, vaid valmistumine millekski eriliseks. Kevadine paastuaeg on suunatud Kristuse ülestõusmise pühale, mis tänavu on 21. aprillil.
Enamasti seostatakse paastu piirangutega söömises ning seda ihu- või iluravi eesmärgil, st võitmaks mingit terviseprobleemi või selleks, et saada suveks “rannavormi”.
Paastu traditsiooniline mõte on aga eelkõige hingeravi. Et mitte ainult ihu oma ihadega, vaid ka mina oma tahtmistega saaks võidetud. Et me ei oleks nende sarnased, kelle kohta apostel Paulus ütleb: “[N]ende jumal on kõht… nad mõtlevad maapealsetest asjadest.” (Fl 3:19)
Seega ei tähenda paast oma ihu hellitamist, vaid talitsemist. Tulemus võib olla üllatav. Kui inimlikult väljendatud “armastus käib kõhu kaudu”, siis ka kõhunaudingutest loobumine võib äratada armastuse – nii ligimese kui Jumala vastu. Seega – ehkki paastudes tegeldakse üsna palju iseendaga, on selle eesmärk suunatud väljapoole. Milles see väljendub?
Esmane viis iseenesesse keerdumisest vabanemiseks on palvetamine. Vajadused ja tänu, mina ise ja teised inimesed, perekond, rahvas ja inimkond – ei ole liiga väikeseid ja liiga suuri asju, mille pärast ei tohiks paluda. Tean nii mõndagi inimest, kes igal õhtul loeb Meie Isa palve (selle teksti leiab hõlpsalt internetist). Üllatav küll, aga hoopis keerulisem on sama palvega ka päeva alustada. Kes ei usu, võib järele proovida. Poolteist kuud kestev paastuaeg on selliseks katseks sobiv aeg.
Teiseks on pühakirja lugemine. Kas kujutaksime ette olukorda, kus keegi sõber helistab, loeb ette oma vajadused, esitab mõned küsimused ning siis, kui tahaksid hakata vastama, lõpetab kõne? Just selle sarnane on olukord, kus palvetaja ei loe Piiblist, mida Jumal tahaks talle vastata.
Kirik soovitab tungivalt teha paastumise ajal heategusid. Kui keegi loobub mingist toidust, siis annetagu ta säästetud raha heategevuseks. Vähiravifondid töötavad ka muul ajal, kui tele-eetris on “Jõulutunnel” ning kogudused võtavad annetusi vastu ka muul ajal kui jõuluõhtul.
Või kui keegi otsustab piirata paastuajal sotsiaalmeedias või teleri ees kuluvat aega, siis kasutagu ta vabanenud aeg päris suhtlemiseks, elavate inimestega. Üksindus on meie aja epideemia ning selle ravi algab külaskäigust inimese juurde, kelle juurde satub harva või talle helistamisest või kirjutamisest. Mida hõlpsama adressaadi poole me pöördume, seda vähem oma hingele taolisest ettevõtmisest kasu saame. Aga võibolla oleks just nüüd see kord, kui kuulaks vanatädi lõputa eluloojutu ükskord lõpuni? Kas me üldse oleme kunagi nii kannatlikud olnud? Päris suhtlemises edasijõudnutele on sobivaks harjutuseks ka keeldumine pahatahtlike kuulujuttude levitamisest ja isegi kuulamisest.
Ja üks oluline asi veel. Kui sa tõesti tahad paastuda, siis ära kirjuta sellest sotsiaalmeedias. Jeesus ütleb Mäejutluses: „[Vaata,] et su paastumine ei oleks näha inimestele, vaid su [taevasele] Isale, kes on varjatud, ja sinu Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Mt 6:18)

Illimar Toomet
Avaldatud Märjamaa Nädalalehes