Täiusliku õnne valem

Religiooni tähendust inimesele võib tõlgendada mitmeti. Veel paarkümmend aastat tagasi oli hulganisti neid, kes – kas ise sõjaeelsel ajal koolis usuõpetust õppinuna või selliste vanemate peres üles kasvanuna – arvasid, et usuõpetus on võluvits, mis lapsed viksilt ja viisakalt käituma paneb.
Praegusel, inimese iseseisvust rõhutaval ajal kasutatakse religiooni üha rohkem isikliku õnnetunde, tervise, edukuse jms saavutamiseks. Kui vanasti kardeti üle tee minevat musta kassi ja saabuva õnne suurust prognoositi vastlapäeva liu pikkuse järgi, siis nüüd on õnne leidmise teenistusse rakendatud kristallid ja pendlid, taevakehade liikumisel ja idamaade mütoloogial põhinevad horoskoobid, “maagilised” numbrikombinatsioonid kalendrikuupäevades ja palju-palju muud.
Hea käekäik ja korralik käitumine on olulised ka kõigi suurte maailmareligioonide jaoks. Veel hiljuti allkirjastas India president parlamendi vastuvõetud seadusi erilistel kuupäevadel ja kellaaegadel. Hinduistlike astroloogide määratud ajahetk pidi tagama inimlike seaduste sobitumise maailma tervikusse – aidates sellega kaasa riigi õitsengule ja edule. Fundamentalistlike islamimaade palet ei kujunda aga mitte vägivald ja vägistamised, vaid seaduslik keeld pruukida alkoholi, rikkuda abielu, varastada või olla lugupidamatu oma vanemate vastu. Taolisi eksimusi karistatakse seal karmilt. Taolised usundid püüavad inimeste käitumist kujundada sõnumiga, et jumala(te)le ollakse meelepärane üksnes siis, kui järgitakse teatud kõlbelisi nõudeid.
Inimese õnnetunde ja kõlbelise käitumise taotlemine ei ole võõras ka kristlikule usule. Aga… ühe olemusliku erisusega. Kristluse keskmes on Jumala Poja sündimine inimesena – mida tähistame jõuludel – ning Ta ristilöömine ja surm – mida tähistame Suurel Reedel. Keskmes ei ole mitte puuduliku inimese püüd saada jumalasarnaseks, vaid täiusliku Jumala saamine puuduliku inimese sarnaseks. Olukorras, kus inimene võiks mõelda, kuidas oma eksimusi hüvitada, et pääseda karistusest, on Jeesus tulnud ja võtnud karistuse enda peale. Võlg on tasutud ja karistus kõrvaldatud. Selles ongi kristlase õnn. Sest õnnetunne, tervis või edukus aja jooksul niikuinii muutuvad. Aga see, mida Jumal tegi meie jaoks jõuludel ja Suurel Reedel, ei muutu.
Inimliku kogemuse järgi tähendab surm lõppu. Kui Jeesus kolmandal päeval pärast surma elavana hauast väljub, astub ta sellest inimlikust raamist välja. See on uus, jumalik olemise viis, mille kirjeldamiseks on raske leida inimlikke sõnu. Võibolla tohiks ülestõusmist iseloomustada vanarahva ütlemisega: tõde tõuseb, vale vaob. Elu võidab ära surma, igavik murrab läbi ajast. See ei kuulu mitte ainult Jeesusele, kes oli surmast tõusnuist esimene. Talle järgnevad kõik need, kelle võlg on tasutud ja karistus kõrvaldatud.

Illimar Toomet
​Maarja koguduse õpetaja
Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 28.3.2018