Kukk kiriku katusel

Ülestõusmispühade üks tuntuim sümbol on muna, ristilöödud Kristuse surnuist ülestõusmise, uue elu sümbol. Märjamaa Maarja kiriku katusel võib näha aga veel kahte sümbolit, mis samuti selle pühaga tihedalt seotud.

Torni tipus olev rist, mis ühtlasi on ristiusu olulisim sümbol, meenutab Kristuse ristilöömist. Tähele­panelikumale vaatajale ei saa aga jääda märkamatuks kiriku katuse idaotsas olev kuke kujutis. Kuidas see täpselt sinna on sattunud, on isegi raske öelda. Erich Hindrikson (Erik Hiisjärv) on 1935. aastal teinud pliiatsi­joonistuse 1859. aasta akvarellmaalist, millel kukke on kujutatud hoopis Märjamaa kirikutorni tipus. Eestimaa kirikuid laiemalt vaadates võib märkida, et Lõuna-Eesti kirikutornidest võib leida pigem kuke ning Põhja-Eestis vastavalt risti.

Nõukogude ajast on teada, et kui Kuressaare Laurentsiuse kiriku torni rist võeti kuldamiseks alla, siis teisel pool tänavat asunud partei­komiteest ei antud hiljem enam luba risti tagasi­panemiseks. Selle asemel soovitati kukke kui “vähem kristlikku sümbolit”. Pärast seda, kui kiriku­õpetaja käis partei­majas selgitamas, mis tähendus on kukel, anti siiski luba rist algsele kohale tagasi panna.

Ka kukel on seos ülestõusmispühaga, kuid see algab juba varasemast, ööst vastu Suurt Reedet. Mitu aastat oli Jeesus koos oma õpilastega ränd­jutlustajana ringi käinud. Juba mõnda aega oli Ta rääkinud oma peatsest kannatusest ja ristisurmast, aga ka sellest, et otsustaval hetkel jätavad õpilased Ta üksi. Ühe järjekordse taolise kõneluse puhul vastas Peetrus, üks Jeesuse innukamaid õpilasi: “Kui ka kõik taganevad Sinust, ei tagane mina eluilmaski!” Seepeale ennustab Jeesus talle: “Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” 

Edasised sündmused võib lühidalt kokku võtta järgnevalt: Õhtul on Jeesus koos oma järgijatega Ketsemani aias palvetamas. Saabub relvastatud väesalk, Jeesus võetakse kinni ja viiakse kohtu ette, õpilased pagevad ööpimedusse. Peetrus järgneb vargsi oma õpetajale, et näha, mis saab edasi. Kui Peetrus ennast kohtu õuel lõkke ääres soojendab, küsitakse, kas ka tema oli Jeesuse õpilaste hulgas. Mitmel korral kinnitab Peetrus, et ta isegi ei tunne Jeesust – ja siis kireb kukk…

Ometigi ei ole eelnevalt räägitud kuke loo moraal nõnda lihtsalt kokku võetav, et “ole sina ustavam, kui Peetrus ja ära salga usku”. Jah ka kristlane võib pidada oma usku tugevaks ning kinnitada tõsimeeli: “Kui ka kõik taganevad Sinust, ei tagane mina eluilmaski.” Aga nii nagu Jeesus teadis ette Peetruse nõtrust, tunneb Ta ka meid.

Kiriku katusel olev kukk tuletab meile meelde, et Jumal armastab meid isegi ette teades, et me salgame Ta maha ja taganeme. Ning Ta armastab meid ka pärast salgamist. Kui Peetrus oli kolm korda Jeesuse maha salanud, pöördus eemal kohtunike ees seisev Jeesus tema poole ning nende pilgud kohtusid. Kohtukoja õuelt väljudes puhkes Peetrus kibedasti nutma. Juba hommikuks oli Jeesus surma mõistetud, keskpäevaks risti löödud ja pärastlõunaks surnud.

Ometigi tunnistavad Peetruse kibedad pisarad, et tal oli rohkem lootust, kui Jeesuse õpilaste hulka kuulunud äraandja Juudal. Peetruse pisarad tunnistavad tõsisest kahetsusest. Ülestõusmis­püha hommikul on ta üks esimestest Jeesuse tühja haua tunnistajatest ning hiljem saab temast Jeesuse üks suurimatest tunnistajatest. See saab võimalikuks mitte sellepärast, et Peetrus on ustav Jumalale – kukk tuletab meelde, et ta ju ei ole seda. Isegi kui inimkonna vastuseks Jumala armastusele on ristilöömine, jääb Tema ustavaks.

Avaldatud "Märjamaa Nädalalehes" 16.4.2014

---