Teile on täna sündinud...

Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna.  Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.” Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!”  Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta. Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud. Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames. Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud. Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud.

Eeltoodud piiblilõiku loetakse jõulupühadel ilmselt kõigis maailma kirikutes. Osati lakooniline, osati detailidesse laskuv jutustus kirjeldab meile maailma ajaloo pöördepunkti. Mõne jaoks on seda liiga vähe. Ajaline ja ruumiline kaugus hämardaksid otsekui iseenesest sündmuse reaalsust. Toonaste piibliväliste ajalooallikate nappus jõuluööl sündinud Maarja pojast Jeesusest ärgitab suuremaid kriitikuid väitma, et tegelikult Jeesust ei olnudki. Aga väite tõestamiseks napib neilgi allikaid, on vaid hüpoteesid. Reaalsus, mida ei saa eitada, on asjaolu, et maailmas elab 2,2 miljardit kristlast, kelle usu ajalugu ulatub erinevate allikate teineteisest sõltumatutel teadetel esimesse sajandisse.
Kõige olulisem allikas Jeesuse maise elu kohta on Piibel ise. Samas tuleb tõdeda, et Jeesuse elust kõige põhjalikumalt kirjutanud nelja evangeeliumi autorite eesmärk ei olnud järgnevatele põlvkondadele tõsikindlate ajalooallikate koostamine. Nende eesmärk on kokku võetav Johannese evangeeliumi lõpusõnadega: “Need on [sellesse raamatusse] kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus [st võidmise saanu, eriliseks ülesandeks kutsutu - I.T], Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu Tema nimes.”
Usk, selle leidmine, säilitamine ja kasvatamine on võti Piibli mõistmiseks. Usk, mis püha Paulus sõnastuses on “loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus” (Kiri heebrealastele 11:1), ootab Jumala heade kavatsuste täitumist. Uskumine ei tähenda silmade sulgemist tõsiasjade eest, vaid nende tunnistamist ning kindlat lootust Jumala abile.
Jõuluööl Petlemma lähedal loomi valvanud karjased teadsid hästi, milline on nende olukord. Mida muutis nende jaoks ingli sõnum: “Teile on täna sündinud...”? Inglite lahkudes oli ju kõik jälle endine. Ei ühtegi märki muutusest. Seesama öö ja kari. Karjastena endiselt alamklass rahva hulgas, kelle valitsejad omal kodumaal pidid täitma võõrsilt tulnud direktiive. Ainus märk muutusest oli lapsuke ise: “Nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.” Ei, see ei olnud enam seesama maailm. Nüüd oli see maailm lootusega, usuga, armastusega. Mitte ainult karjastele – ka meile.

Illimar Toomet
koguduseõpetaja

Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 22.12.2015