|
Koolitus
Sõna „koolitus” võib tähendada eri asju. 2010. aastal on Märjamaa koguduses olnud võimalik kogeda, et see sõna võib tähendada ka vaimulikku kasvamist. Jaanuarist on ko guduse nõuko gu ja vabatahtlikud abilised kogunenud kaheksal korral Misjonikeskuse töötegija Juhani Pörsti juhendamisel, et arutleda ja otsida lahendusi koguduse kasvamiseks. Igal korral järgnes lühikesele piibliteksti uurimisele ja arutelule vestlus koguduse elu arendamise võimalustest. Koolitaja ettepanekul valida välja üks koguduse elu jaoks kõige tähtsam teema otsustas nõukogu nimetada misjonitöö ehk evangeliseerimise. Selle nõrkus on kül, et see haarab enda alla väga mitmesuguseid töölõike lastetööst meediani. Kõige paremini toob see aga esile, et kuulutustöö ei ole mitte üksikute entusiastide hobi, vaid kõigi ülesanne, kes on ristimises kutsutud Kristuse järgijaks. Kogudus võib korraldada mitmesuguseid sündmusi ja et need haaraksid kaasa uusi inimesi, võivad kaasa aidata kõik inimesed. Nii ongi sellel aastal korraldatud kirikukontsert ja perepäev. Ettevalmistamisel on ühislaulmine ja noorteõhtud. Märkimisväärsed koolitussündmused on olnud ka isa Karl Stehlini (FSSPX) peetud kaks rekollektsiooni, milles ta kirjeldas süstemaatiliselt ja elavalt meie usu põhialuseid ning vaimulikku kasvamist. Kokku osales rekollektsioonidel 60 inimest. Perepäev Pühapäevakooli uus õppeaasta algas 17. oktoobril perepäevaga. Korraldajaid rõõmustas perepäevast osavõtjate rohkus, osa võttis 30 last ja 30 täiskasvanut, neist noorim 4-kuine ja vanim 82aastane. Eelkooliealised lapsed said ronida emade–isadega kiriku võlvidele ja kiigata orelisse, vanemad lapsed ronisid ka kiriku torni. Kirikuaias pandi suurte ja väikeste osalejate täpsus ja tähelepanu proovile võistlusmänguga, mille aitasid korraldada koguduse vanemad liikmed. Kogudusemajja astujaid võeti vastu Helju Unga valmistatud pannkookide ja muu suupärasega. Et iga laua taha istuvat peret kutsuti laulma söögilaulu, said sõnad „Issand, leiba õnnista, ole ikka meiega. Aamen” varem saabujaile päris selgeks, nii et viimased tulijad said seda laulda juba suures ühehäälses kooris. Kui koogid söödud, kuulasid suured ja väikesed pühapäevakooli näidistunnis jutustust, kuidas vaal Joona ära neelas. Lapsed said meisterdada Joona, vaala ja paadi ning kleepida sellele pühapäevakooli ajakava. Päeva lõppedes lauldi Aet Reinholdi juhatusel laulu „On kogu maailm Sinu peo peal…” Perepäeva korraldamisele aitas kaasa 15 abilist. Kui kaks väikest tüdrukut, Riin ja Elisabeth, koju läksid, arutasid nad omavahel, et tulevad järgmisel nädalal jälle. Kui nad kuulsid, et järgmisel nädalal pühapäevakooli ei ole, vastasid nad, et tulevad ikka. Leer Märjamaa Maarja kirikus ristiti nelipühal, 23. mail üheksa ja leeritati seitse inimest. Leerirühma nimel pidas kõne Merlin Suurna: „Et oma elu muuta, ei pea raskelt haigestuma, autoõnnetust või muud selletaolist üle elama. Piltlikult öeldes võib uue lehekülje elus keerata igaüks, kes seda vaid ise soovib. Kirikus käimine, ristimine ja leeritamine ei tohiks olla kui moevool, mida järgida. Märjamaa Maarja kogudus on aga nagu avatud uks, kuhu iga mööduja võib sisse astuda. Meiegi astusime igaüks eri põhjusel või olulise põhjuseta sisse ja ees ootas lahke, tingimusteta, armastav ja toetav kogudus. Ole noor või vana, laps, mees või naine, haige või terve, tulla võib igaüks, kõik on oodatud. Meie leerikursusel osalesid teiste seas nii ema kui ka tütar ja lapselaps. Leerikursus on andnud juurde teadmisi, õpetanud muu hulgas hoolivust ja sallivust ehk väga mitmeid põhimõtteid, mis on lihtsad ja iseenesestmõistetavad, kuid mida kipume unustama. Oleme leerikursuse jooksul kasvanud ja kasvamas nagu puu, mis algul on väike ja armetu, kuid kui tema eest hoolitseda ja veega kasta, see juurdub, sirgub tugevaks ja suureks. Tänase leeripühaga saame lugeda leerikursuse lõppenuks, aga tegelikult oleme väga alguses, oleme alles teel... ” Leerilapsed kinkisid kogudusele pihlakaistiku, mis leidis oma koha kogudusemaja sissepääsu lähedal. Tänavu oli Märjamaal veel teinegi leeripüha, 7. novembril andsid oma tõotuse kaks leerilast. Visitatsioon 6. septembril visiteeris praost Tiit Salumäe koos saatjatega Märjamaa kogudust. Külastati nii kohalikku gümnaasiumi kui ka vallavalitsust. Kogudusemajas peetud koosolekul osales tosin koguduseliiget. Päev lõpetati missa ja kokkuvõtete tegemisega kogudusemajas. Eelmised visitatsioonid Märjamaa koguduses olid aastail 1925 ja 1995. Illimar Toomet koguduseõpetaja Avaldatud Lääne praostkonna aastakirjas “Scripta Annalia 2010” Kirikupäeval juuni alguses Tartus vestlesin sealse metodisti koguduse vaimuliku Priit Tammega. Küsisin, kui suur on ta kogudus. Vastuseks kõlas, et 200, kuid neist ligikaudu pooled ei tule kordagi aastas kirikusse. Tema küsimusele Märjamaa koguduse kohta pidin nentima, et meie kogudus on palju „suurem”, sest enam kui 800 koguduseliikmest ei tule kordagi aastas kirikusse ligikaudu 700. Ometi ei tee ühtki kogudust suureks mitte liikmete või jumalateenistusel osalejate arv, vaid usk Jumalasse, kes teeb suuri asju. Neitsi Maarja, tagasihoidlik Naatsareti tüdruk, võis kord öelda: Mu hing ülistab Issandat … sest Ta on vaadanud oma teenija madaluse peale … sest mulle on suuri asju teinud Vägev. (Lk 1:46–49)
Viimselt ei rajane usk mitte meie inimlikul pingutusel ega võimel anda oma panus jumalariigi kuulutamisse. Usk rajaneb Jumala armastusel inimese vastu, kui Ta andis ohvriks oma Poja. Selle sõnumi kuulutamiseks kogu loodule on Ta rajanud kiriku ja ka meie koguduse. Usu kasvamine on Jumala imeline töö inimeses. Imelisus ei tähenda, et Jumal kingib usu vaid üksikutele „imelistele” inimestele. Ei, Ta tahab, et kõik inimesed tuleksid pääsemisele (1Tm 2:4). Ime seisneb selles, et Jumal tahab meile pääste kinkida. See pole mitte tasu meie vooruslikkuse või pingutuste eest, vaid tõeline kingitus. See kingitus antakse meile pühas ristimises ja meil on võimalik seda üha uuesti vastu võtta pihil või tulles missal armulauale. Sõna „missa” tähedab algselt „läkitamist, väljaminemist”. Väljaminemist maailma, mis ei tunne Jumalat ning vajab päästet. Just selleks väljaminemiseks vajalikuga varustatakse meid missal. Igal pühapäeval kutsutakse meid kirikusse tunnistama oma patte, et võiksime võtta vastu kuulutuse armust; kuulama Jumala Sõna, et saaksime juhatust; palvetama Tema poole, et leiaksime Tema helduse; osa saama pühast armulauast, et saaksime Elu; võtma vastu õnnistuse, et võiksime elada ja käia Tema kaitse all. Illimar Toomet koguduseõpetaja Avaldatud Lääne praostkonna aastakirjas “Scripta Annalia 2010” Ütlete, et aega on vähe. Kas varem oli seda rohkem? Kuhu aeg kulub?
Et ka pensionäril ei ole aega, ei üllata tänapäeval enam kedagi, aga minu puhul on nii, et pensionipõlves on aega vähem kui varem. See on pidev mure. Olen endamisi võrrelnud elu kui jooksmist ajajõe kaldal: kui oled noor ja reibas, samm pikk, siis vesi voolab aeglaselt sust mööda. Päevad on pikad, jõuab palju. Vanurina jääb samm järjest lühemaks ja seega muutub ajajõe vool su jooksuraja kõval üha kiiremaks. Igal hommikul kl 6.50 äratus. Hommikused toimetamised, kaks klaasi kanget kohvi ja kaks võileiba. Kell 8.15 jõuan kuulata õpetaja hommikumõtisklust Pereraadios. Selle järel, õnnesoovide saate ajal, avan arvuti ja kuulan klassikaraadio hommikumõtiskluse salvestust. See ei kesta üle viie minuti ja aega kuni üheksaste päevauudisteni kasutan Pühakirja lugemiseks. Kl 9.15 ühinen Pereraadiost edastatava hommikupalvusega. Selle lõppedes algab minu enda igahommikune palveaeg. Kl 11 avan uuesti arvuti — algab see, mida rahvas nimetab tööpäevaks. Siin kahjuks edenevad asjad aeglaselt, aga siiski põhimõttel nulla dies sine linea (ld — ei ühtki päeva ilma kriipsuta). Kolm pikemat kirjutist ootavad edenemist — ikka tullakse sooviga, et paneksin kirja mälestusi. Mõistan neid: Varsti sind enam ei ole. Kiirusta! muidu jääme ilma! Kui Jumal lubab, loodan ühe tööga finišeerida juba sel aastal, sest käsil on A4 formaadis käsikirja 109. lehekülg. Sinna mu aeg kaob. Vahepeal tõusen lõunasöögiks. Pärast seda tund kakskümmend minutit uinakuks. Siis jällegi arvuti taga toksimist, kuni kl 20.30 tuleb standardne õhtusöök: klaas piima või teed, leivalõik küüslaugutükikeste ja kodukohupiimaga; selle juurde ka midagi soolasemat; olen kalasõber; kõigest enam armastan endasoolatud lõhelõike. Kell 21 ongi käes igapäevane traditsiooniline pooltund teleka ees — vaatan ETV „Aktuaalset kaamerat”. Hiljemalt kl 22 olen jälle oma tööde juures. Tööpäev lõpeb tavaliselt mitte varem kui pool kaks öösel. Milline aeg oli Teie elus parim aeg? Kas parim aeg on ka ilusaim aeg? Mida tähendab „parim”? Ärimehele? Luuletajale? Kroonilisele haigele? Mul on kaks samas linnas elavat poega ja viiest pojapojast kolm on juba meheealised. Ma ei ole unustatud. Majanduslikult ei ole ma elus kunagi nii muretult elanud. Selles mõttes on parim aeg just praegu. Kas see on ka ilus aeg? Kindlasti mitte: lonkav, kössivajunud vanur, käed tihti värisevad, nii et ei saa kohvitassi tõsta. Kuidas te iseloomustaksite praegust aega, mis on selle head ja halvad küljed? Head küljed on teaduse ja tehnika edusammud — kuidas tahaksin kõike sellega kaasnevat oma isale–emale näidata! Informatsiooni kättesaadavus — ei kujuta enam ette, et peaksin oma kirjatöid vanal kirjutusmasinal läbi kopeerpaberite toksima. Loomulikult on teaduse ja tehnika areng andnud suuremad võimalused ka kõige halva arenguks ja levikuks (tuumarelvad, interneti kurjasti kasutamine jne). Maailmanägemus ilma Jumalata on süvendanud inimese kurjust, moraalitust ja pahelisust. Liigne tolerantsus ja kõikesallivus on viinud selleni, et inimesele ei ole enam midagi püha, puudub autoriteet. Vanasti hinnati last, kes oli sõnakuulelik ja kelle kohta öeldi „hästikasvatatud”. Nüüdse vabakasvatuse produktid selliseid epiteete ei tunne. „Häbi” tähendust enam ei mõisteta. Hurjutatakse, et mõni kannatavat veel „valehäbi” all. Küsimusele, mis võiks inimesele tänapäeval veel teha häbi, on ainuke vastus: „Kui ta veel midagi üldse häbeneb.” Kas maailm on kunagi olnud nii uskmatu kui praegu? Millega see lõppeda võib? Iga põlvkond kuulutab, et noorus on hukas. Ei ole põhjust arvata, et Soodoma–Komorra päevil maailm vähem uskmatu oli. See lõpeb Jumala Suure Kohtupäevaga. O tempora, o mores! kaebasid juba vanad roomlased. Ja et „ajad“ ja „kombed“ on hoopis käest ära, oleme ka meie varmad kinnitama. Mida selleks teha tuleb, et olla 91aastaselt nii terve ja vaimselt ergas, kui Teie olete? See küsimus sisaldab juba ette kaks meelevaldset vastust: eeldatakse, et vastaja on terve ja vaimselt ergas. Esimese küsimuse kohta lähemalt: tohtrite ettekirjutusel võtan hommikul neli tabletti: valuvaigisti, vererõhu alandaja, südame toetaja, liigse vee väljundaja. Teine küsimus: et olen selline, nagu olen, selleks ei ole ise midagi teinud, see on Jumala armukingitus — olla loomult rahuarmastav ja rõõmsameelne ei ole ju enda teha. Hindan seda ka ise, et mõistan enese üle naerda! Millest, kõigist pingutustest hoolimata, ei ole ma vabaks saanud, on liiga suur osatähtsus kriitikameelel. Liialt sagedasti arvab see, et siin või seal oleks võinud (või võiks) teisiti ja paremini teha. Taban end mõnikord mõtetelt, kus pakun ka Jumalale välja oma variante, kuidas mõnda situatsiooni lahendada. Ja siis, kuna ma ei ole ka kitsi enesekriitika poolest, on saatan kohe kohal irvitamas — selline vilets vennikene sa oledki! Vanade inimeste idealiseerimine on juurdunud tava, kõrghetkeni jõuab see siis, kui kõnealune on kirstus — nekroloogi näol! Neid hüperboole varem uskuma hakata oleks kohutav õnnetus, arvan, see on geriaatriline haigus, mille pärast olen palvetanud, et mind sellest säästetaks. Millisena tahaksite näha üht korralikku kristlast, luterlast? Luteri kirikut Eestis tahetakse ikka veel näha rahvakirikuna. See on avar mõiste. Kahjuks liiga avar. Taevariigis ei ole Luteri, Calvini või Wesley nimelisi kirikuid, vaid Kristuse Kirik — seega jumalalapsed. Kes need on? Vastus on Rm 8,14–16. Tahan näha identiteediteadlikku luterlast! Milline peaks olema üks õige luteri kirikuõpetaja ja kui palju Te selliseid Eestis näete? Juba vanad roomlased tundsid käibefraasi, mis vene keeles kõlab: doktor doktora nje obsuždajet (ma ei tea, kas eesti keeles öeldakse „doktor doktorit ei arvusta”). Nii et küsimus on delikaatne. Vastaksin: Kui ta kõiges järgib ametivannet. Õnneks ma inimese sisse ei näe. Ise püüan igal õhtul uuesti õige luteri kirikuõpetajana uinuda. Kuidas Teie usu juurde tulite ja kuidas Te sellele kindlaks olete jäänud, mis on Teid toetanud? Mu isa oli Evangeelsete Vennaste koguduse hoolekandja, nii et olen läbi ja lõhki tuttav her nhuutlik– pietistliku vagadusvormiga. Imikueas olin kord nii rängalt haige, et arstid ei andnud enam elulootust. Ühel koidueelsel ööl, kui isa mind oma süles hoidis (ema oli ülevalolekust väsinud ja uinunud), oli selge, et lahkumistund oli tulnud. Korraga jäi kõik vaikseks. Isa pani kõrva hästi lähedale — hingamine oli lakanud. Ja siis ta kirjutab oma mälestustes: põlvitasin köögis akna juures, laps kätel, ja ütlesin: „Isa, ma julgen paluda imet, et sa annaksid ta mulle tagasi, ainult sel juhul, kui tast saab töötegija sinu riigis.” Elu aga võttis täisealiseks saamisel hoopis teise suuna. Ja siis tuli vangistus ja järelemõtlemisaeg. Sealt see algas. Ja nii olengi elanud sellise selgusega, et mind hoitakse siin planeedil evangeeliumi kuulutamiseks. Sellepärast olen püüdnud ikka vastu tulla, kui kutsutakse kuhugi jumalateenistusele või kuulutustundi kaasa teenima. Mõningaist tuleb loobuda, sest seista toetumisvõimaluseta või liikuda altaris ei tule loomulikult enam kõne alla. Aga kus abistamisvajadust näen ja jõud kannab, olen rõõmuga abistamas. Nii olen end sidunud Tallinnas Endla tänava Evangeelses Vennastekoguduses lubadusega jutlustada seal iga kuu teisel pühapäeval kl 5 pl. Mitsubishi Carisma on teeninud mind tõrgeteta, autojuhiks olen ise. Kirjeldage, palun, seda lugu, mille pärast Teid Siberisse saadeti. Erna grupp, kes nii kuulsusrikkalt oli aidanud sakslastel meie maa Nõukogude okupatsioonist vabastada, jäi Eestisse sakslaste ülesandeid täitma (väljaõpe). Kuulusin ka mina sinna kursantide hulka. Omavahelise kokkuleppe põhjal, ilma et sakslased oleksid olnud sellest teadlikud, kasutasime aga kõiki oma teadmisi, tehnikat ja relvi selleks, et põrandaalusel Tiefi valitsusel oleks teatav tugi. Üks grupp meie poisse, mina kaasa arvatud, ootas ööl enne Nõukogude vägede sissemarssi Tallinna korraldust vallutada raadiojaam, et valitsus võiks taasiseseisvuse välja kuulutada. Ega selle eest 10+5 olnudki väga palju. (1944. a lõpul 25+5 veel ei tuntud.) Mida tähendas 13 aastat Siberis olla? Elukooli. Küpsemist. Süvenemist. Usus kasvamist. Kas tänapäeval on lihtsam või raskem usklik olla ja usklikuks jääda? Ei tea. Kindlasti on kiusatusi rohkem. Omal ajal oli noorrahva peaaegu ainuke kokkusaamise ja vallatustegemise koht külakiik. Kõike, mis usklikku tema teelt võib kõrvale eksiteele tõmmata, oli vanasti võrreldamatult rohkem. Mis on tänapäeval patt? Seesama mis omal ajal: kõik, mis meid Jumalast lahutab, on patt! Kuidas on Teie arusaam maailmast aastatega muutunud, kas on midagi, mida Te varem pahaks panite ja nüüd aktsepteerite, või vastupidi? „Omnia mutantur, nos et mutamur in illis,” ütlesid vanad roomlased. Seda tõdeme ka meie. Olen suhteliselt konservatiivne, kes peab tähtsaks, et tal oleks selge pea ja soe süda. Selle printsiibi raamides aktsepteerin ka mina vajalikke muudatusi selles muutuvas maailmas. * * * 27. jaanuaril 1919 Tallinnas sündinud Priit Rannut on Eesti vanim vaimulik. Ta lõpetas Treffneri gümnaasiumi klassikaharu ja asus 1938 Tartu ülikoolis usuteadust õppima. Kui algasid Nõukogude okupatsioon ja sõda, pidi ta viima paberid Tallinna tehnikaülikooli. Seal sattus ta sõja ajal Erna grupi liikmetega kokku. Kui venelased taas Eestisse tulid, viidi ta 5. detsembril 1944 otse loengust ära. Järgnes 10 aastat sunnitööd ja kolm asumisel — amnestiat Stalini surma järel tema ei saanud, tema süü oli „rängem” kui teistel, ta oli rahvuslane, natsionalist. 1957 taas Eestis, jäi tal usuteaduse instituut ja kirikuõpetaja amet kättesaamatuks, sest abikaasat, keeleteadlast Lehte Rannutit ähvardanuks siis tööst ilma jäämine. Nii oligi Rannut kuni pensionilejäämiseni Kalinini–nimelises tehases tehnik. 1979 sai temast Viru–Nigula ja Kunda koguduse õpetaja, aga peagi tuli Märjamaa Maarja kogudus — sinna läks ta 1. novembril 1979 ja jäi 20 aastaks. Tema eestvedamisel korrastati sõjas kannatada saanud kirik. Tänu Rannutile on Märjamaal uus kogudusemaja — talvekirik, supiköök, kontserdi–, näituse– ja konverentsipaik. Rannut on Märjamaa valla aukodanik. Eesti Vabariigi President autasustas teda Valgetähe IV klassi ordeniga. EELK on autasustanud teda III järgu teeneteristiga. Veel nüüdki peab Priit Rannut teenistusi, kui kutsutakse. „Kuhu mu truu Mitsubishi mind sõidutab, sinna ma lähen,” ütleb Eesti vanim õpetaja. Usuteaduse instituut jäigi tal lõpetamata — eestiaegne gümnaasiumiharidus ja ülikool on teda elust läbi aidanud. Küsis Lehte Ilves Avaldatud Lääne praostkonna aastakirjas “Scripta Annalia 2010” |
Archives
December 2019
Categories
All
|
RSS Feed
