Kõne Eesti Vabariigi 100. aastapäeva palvusel

Me tähistame täna Eesti Vabariigi 100-ndat sünnipäeva, suurt juubelit. Veel paar põlvkonda tagasi tähistas sõna “juubel” mitte iga ümmargust tähtpäeva, vaid iga 50. aastat. See tuleb Pühakirjast, mis räägib enam kui 3000 aastat tagasi juutidele antud Jumala korraldusest juubeliaastat tähistada. Iga kord, kui täitus 7 korda 7 aastat, puhuti 50. aasta alguse puhul rituaalselt jäärasarve, mille nimetus on heebrea keeli “jobel”. Sellest siis sõna “juubel”.
Juubeliaasta tähistamine ei piirdunud sarvepuhumisega. Selle juurde kuulus orjade vabaks laskmine, kui keegi oli oma võla kustutamiseks läinud võlausaldaja juurde sulaseks. Samuti tuli igale perekonnale anda tagasi esivanematele kuulunud maa, kui see oli vahepeal müüdud. Seega tähendas juubeliaasta jumaliku korra ja inimliku väärikuse taastamist. Maa, mille Jumal on andnud esivanematele, ei saa jääda võõrastele. Jumala näo järgi loodud inimene ei saa jääda orjaks inimestele, vaid peab saama vabaks.
Meie rahva lähiajalooski on juubeliaastaga sarnased sündmused leitavad. Pärast viitkümmet aastat okupatsiooni said alguse sündmused, mille tulemusena vabanesime okupatsioonist ja perekondadele tagastati maa, mis neilt okupatsiooni ajal võeti.
Lugedes oma kodulinna palvemajas prohvet Jesaja sõnu juubeliaastast (Lk 14:16–21), ütleb Jeesus, et tema isikus on saabunud juubeliaasta. Mitte enam kaks korda sajandis korduva traditsioonina, vaid igapäevase eluna.
Sama peaks kehtima ka rahva elus. Mis võiks olla meie juubeliaasta deviisiks? Toon esile neli märksõna: mäletamine, andeks palumine, andeks andmine ja tänamine.
Mäletamine on andeks palumise, andeks andmise ja tänamise eeldus. Mäletamine nõuab pingutust, sest igapäevane lakkamatu infotulv võõrandab meid sellest pidevalt. Me ei mäleta poliitikute lubadusi, me ei mäleta kultuuritegelaste olulisi sõnavõtte, me ei mäleta enda antud tõotusi. Mälu annab võimaluse, aga ka kohustab otsustama, milline hoiak võtta ajaloos toimunu suhtes.
Märjamaa kiriku kõrval on mälestusplaadid nõukogudeaegsetes repressioonides kannatanute nimedega. Viimasel plaadil on nimede jaoks veel ruumi. Sellel tühjal ruumil võib olla mitu põhjust. Me ei tea kõiki, kes repressioonides on kannatanud. Mõnede inimeste mälestust taheti jäädvustada mujal. Mõne perekonna jaoks oleks nime mälestusplaadile kirjutamine kiskunud jälle lahti vanad haavad. Ja nii mõneski perekonnas äratas pahameelt, et rahvusliku ärkamise ja taasiseseisvumise sündmustes, mälestusmärkide rajamises ja taastamises, kodanike komiteedes ja muinsuskaitseliikumises olid teiste seas tegevad inimesed, kes veel aasta-paar varem kuulusid kommunistlikku parteisse.
Kirikuväravale kuldsete tähtedega kirjutatud meeste nimed, kes langesid võitluses meie vabaduse eest, peaksid meid panema ikka ja jälle küsima, kas see, kuidas me praegu elame, on nende ohvri vääriline.
Ikka veel tekitavad erimeelsusi küsimused 1930-ndatel aastatel represseeritud vabadussõjalaste rehabiliteerimisest, mälestusmärgi püstitamisest president Konstantin Pätsile või siis Tallinna suurkoolis nõukogude estraadilaulude kontserdi korraldamine kingitusena Eesti juubeliaastaks.
Mäletamine, andeks palumine ja andeks andmine ei ole mitte ainult möödunud põlvkondade ülesanne ning ausammaste püstitamisega ei ole tänamise töö tehtud. Kui meie minevikus tehtud isiklikud vead või eelnevate põlvkondade eksimused on põhjustanud valu, on meil põhjust andeks paluda. Kui meilt palub andestust see, kes on teinud meile ülekohut, tuleb meil andeks anda. Meil on eesõigus olla tänulik neile, kes meie vabaduse eest on toonud ohvreid ning kes ka täna töötavad meie rahva heaks.
Nii saab riigi juubel tõeliseks juubeliaastaks igale inimesele. Jumalale meelepäraseks aastaks.

Illimar Toomet
koguduseõpetaja