Kui küsida keskmiselt eestlaselt Jumala kohta, siis kõlab vastuseks enamvähem midagi sellist: küllap kusagil keegi on olemas. Mõned püüavad olla konkreetsemad – mitte küll päris nii, aga kuidagi nõnda: Jumal on habemega vanamees ja istub pilve peal.
Kui see oleks tõsi, siis just seda me jõuluööl Petlemma laudast leiaksime. Sõimes lebaks keegi, kes vist kusagil on olemas. Teised märgivad, et vanamees pilve peal ja vastsündinu looma söödakünas on kaks päris erinevat asja. Tegelikult on jõulusündmuse sisu väga lihtne – Jumala Poeg sünnib inimesena. Mitte “vist” ega “kaugel”, vaid piisavalt lähedal igaühele meist. Päris paljud inimesed otsivad õnne. Kui see ei kipu ise õuele tulema, tuleb pisut takka aidata. Keegi süütab imettegeva küünla, keegi silmitseb läikivat kristalli, keegi otsib ühendust ingliga, kes kiidaks heaks kõik õnneotsija teod ja mõtted. Proovid sa üht või proovid sa teist, püsivat õnne ja meelerahu, vaat seda leida on päris võimatu. Iga hetk, mis oleks väärt kestmist, saab kohe otsa. Tulen tagasi jõululapse juurde. Kas Tema võiks vastata küsimusele, kus on peidus õnn? Jah, võib. Vastus on Vana Testamendi 73. laulus: “Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.” Ja Pauluse kirjas efeslastele: “Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust.“ Ja Matteuse evangeeliumis: “Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” Ja prohvet Jeremija raamatus: “Ma olen sind armastanud igavese armastusega!” See ongi õnn, et Jumal on armastanud meid ja lasknud oma Pojal sündida meie keskele inimesena. Need ongi jõulud. Illimar Toomet Maarja koguduse õpetaja Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 20.12.2017 Comments are closed.
|
Archives
December 2019
Categories
All
|