Mõtisklus hingedeajaks

Sellest on möödas juba mitu head aastat, kui läksime kogu perega esimest korda ühiselt kalmistule ühe lähedase hauale. Lapsed olid toona üks nelja-, teine viieaastane. Ütlesin vaikselt abikaasale, et kalmistulkäik võib neile olla hirmutav kogemus. Kalmistul olles imestasin, miks üks lastest kogu aeg kartlikult ringi vaatab. Eks ta oli mu sõnu kuulnud ning oli valvel, millise põõsa tagant see “hirmus” nüüd tuleb. Ei tulnud siis ega ole tulnud ka edaspidi.

Hiljem oleme lastega juba teadlikult surnuaial käinud. Igal kalmistul on oma nägu ja igalt kalmistultki võib leida väga erinevaid haudu. Lastel kerkib muidugi hulk küsimusi. Kui vana inimene siia maeti? Miks on hauaplaadi ühe nime juures kaks aastaarvu, aga teise juures ainult üks? Kas kõik inimesed surevad ükskord? Miks on ühel hauaplaadil laeva pilt ja teisel kaks viljapead? Kas koerad, kassid ja hobused ka maha maetakse, kui nad ära surevad? Miks on kõik hauaplaadid suunatud samasse suunda? Kõigile küsimustele vastuseid anda ei ole võimalik. Aga usun, et kui lapsed on veerinud kokku ühel hauakivil oleva nime, arvutanud välja lahkunu vanuse ning püüdnud mõtestada hauatähisel olevaid sümboleid, siis on nad saanud midagi hoopis enamat kui tähtede ja sümbolite lugemisoskus või peastarvutamine. Ma usun, et nad on õppinud mõistma, et iga inimene on midagi hoopis enamat, kui nimi, vanus ja amet. Seda, et ükski inimene pole loodud üksikuks. Seda, et me oleme oma esivanematelt pärinud mitte üksnes geenid, perekonnanime ja pisut maist vara, vaid ka kuulumise perekonda. Osa sellest perekonnast asub mööda ilma laiali, osa aga kalmistul.

Ühe tava olen oma lastele õpetanud. Omaste haual või ka võõral kalmistul käies lugeda üks palve. Sest on oluline meeles pidada, et ükski inimene pole siia maailma sattunud kogemata. Jumal on meid loonud ning tema ristitud lastena on meil eesõigus teda paluda. Tavaliselt oleme palunud järgmise palve: Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.

Illimar Toomet, koguduseõpetaja
Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 31. oktoober 2012