Peapiiskopi karjasekiri palvepäevaks ja paastuaja alguseks

Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse, nõnda alustab oma kuulutust Jeesus. (Mk 1:15) Meeleparandus on Pühakirja läbiv teema. Ometi kipub tänapäeva inimene ja ühiskond seda eirama ja kõrvale tõrjuma kui arhaismi. Mõne meelest ei saagi meelt parandada – isiksust määravad sotsiaalsed, bioloogilised ja füüsikalised põhjused, mis tahtele ja meelele kuigivõrd ruumi ei jäta. Kui üldse rääkida süüst, asub see väljaspool – geenides, kasvutingimustes, halvas ühiskonnakorras. 

Endaõigustuseks leiame alati tuhat vabandust, kui vaja ka usulist. Võime öelda, et kui Jumala arm mind siiani pole meeleparandusele viinud, siis ei tee ma seda ka ise – see oleks vaid inimlik ponnistus. Olen kohanud neid, kes kurdavad: “Ei minust ristiinimest saa, olen patune ja uskmatu.” Kas süüdi on Jumal? On ta süüdi selleski, kui oma sõnades ja südames lubame palju, kuid neid lubadusi ei täida? Soov näha end positiivse, mitte negatiivse kangelasena sünnitab illusioone, kuid sunnib ka meeleparandusele. Seda ootab meilt Jumal. Ta ei dehumaniseeri ega asjasta inimest, vaid aitab meid. 

Nõustugem tõdemusega: maailma parandamist tuleb alustada iseendast. Ühiskonnal ja ka kirikul oleks kindlasti palju kaunim nägu ja lootusrikkam tulevik, kui võtaksime meeleparandust tõsiselt. Küllap kaoksid paljud sotsiaalsed probleemid ja kirikud täituksid palvetajatega. Palvetagem meiegi selle pärast ja kutsugem inimesi meeleparandusele. Esmatähtis on meeleparandus siiski meie enda  jaoks. Sellest sõltub meie pääste ja õndsus. 

Hoiatavalt kõlavad kauaaegse pihtikorra sõnad: Kes uskmatud on ja meelt ei taha parandada, kes meelega Jumala püha tahtmise vastu teevad ja ka edaspidi oma pattudesse tahavad jääda, need teadku, et Jumal neile nende pattusid andeks ei anna, vaid nende patud neile kinnitatakse, kui nad ümber ei pöördu ega meelt ei paranda. Need sõnad kõnelevad siiski inimese suurest eesõigusest ja ülesandest – otsustada ja vastutada. See on meie osa, millest me ei saa ega tohi loobuda. 
Meeleparandus juhib Jumala juurde. Uskuda evangeeliumisse tähendab uskuda Jumala halastusse ja andeksandmisse, lasta Kristusel, meie Päästjal ja Lunastajal, meie elus määravaks ja juhtivaks saada. Siis ei ole me ainult patukahetsejad, vaid armu leidnud patused, kes otsekui oksad heas puus, kannavad head vilja. 

Küsides, millist väetist vajab Eesti vaimulik, rahvuslik või ükskõik milline kulutuur, saame vastata vaid: meeleparanduse oma! Jeesus toob võrdluse viljatu viigipuuga, kellele pannakse sõnnikut, et see vilja kannaks (Lk 13:8). Meeleparandus näib ehk alandav ja ebameeldiv, kuid on ometi Jumala armu ja õnnistuse tööriist. Martin Luther kõneleb igapäevasest meeleparandusest. See on palju enamat kui elukestev õpe, see on kasvamine Kristuses ja oma inimeseksolemises. Aidaku meid selleks Jumal. Aamen.
 
+ Andres Põder
peapiiskop