Usu aasta

1. advendil 2012 kuulutas peapiiskop Andres Põder välja Piiskoplikus Toomkirikus usuaasta! Usuaasta pidamise mõte sündis EELK piiskoplikus nõukogus ja siinkohal toome ära peapiiskopi ülekutse teksti.

Armsad kaaskristlased, õed ja vennad!

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskoplik nõukogu on otsustanud kuulutada kaks eelseisvat aastat usuaastaks. Usk ja usaldus kuuluvad inimese olemusse, ühendades meid üksteise ja Jumalaga ning avades ja avardades meie maailma.

Kirjas heebrealastele (Hb 11:1) öeldakse, et „usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus” – olgu see piiblisõna ka usuaasta juhtmõtteks! – ning kirjeldatakse tõotusi ja õnnistusi, mille osaliseks usuisad usu kaudu said. Oleme seda inimlikumad ja elusamad, mida enam oma usku teadvustame, lahti mõtestame ja järgime.

Selleks tuleb meil süveneda usu allikasse, Jumala Sõnasse, avada end Jumala armule, mis on ilmunud lihaks saanud Sõnas, Jeesuses Kristuses, ning vaadata temale kui usu alustajale ja täidesaatjale, et saavutada usu eesmärk – oma hingede pääste.

Usuaastal on meil eriline võimalus anda leerilastele kasutada isiklik pühakiri – leeripiibel. Kirikukalendergi toetab uuel moel meie usuelu, seades igaks päevaks meie ette juhtmõttena ühe piibliteksti – lambiks meie jalale ja valguseks meie teerajal.

Kutsun kogudusi üles kasutama üht nädalat aastas – näiteks nelipühade ja kolmainupüha vahel – usutunnistuse nädalana, et pühendada see kristliku usutunnistuse põhjalikumale tundmaõppimisele ja oskuslikumale seostamisele tänase maailma ja oma eluga.

Usuaastal ei pääse me mööda küsimustest, milline koht on usul minu elus, kas on mu mõtted, sõnad ja teod kooskõlas minu usuga, kuidas annan ma tunnistust oma usust kaasinimestele ja Jumalale? Milline on usu roll meie kodus, kogukonnas ja ühiskonnas? Kas oskan tänada Jumalat tema armu eest ning kiita ja ülistada teda keset kogudust?

Saagu usuaasta ajaks, mil meie usuelu uueneb ja kasvab – nagu seemneivast sirgub suur puu. Tajudes oma patusust ning maailma kaduvust ja kurjust, vajab iga inimene hingejõudu, mida vaid Jumala armastus ja usk Jumalasse anda saab. Esimeses Johannese kirjas öeldakse: „Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.”

Soovin kõigile õnnistatud usuaastat ja kuulutan selle aasta alanuks!

+Andres Põder