|
Reformatsiooni 500. aastapäeval, usupuhastuspühal, 31. oktoobril 2017.
Seekordset karjasekirja soovin alustada mõttekäiguga oma aasta eest usupuhastuspühaks kogudustele saadetud läkitusest: „Reformatsioon ei ole kunagi ühiskonna alustalasid ja -väärtuseid kõigutada püüdev revolutsioon, vaid inimlike tõdede ja soovide tupikust Kristuse vabadusse tagasi juhatav äratusraputus.“ Jah, reformatsiooni 500. juubeliaasta juhtmõtteks valitud sõnumit apostel Pauluselt: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud.“ (Gl 5:1a), sobib siinjuures meenutada. Oleme reformatsiooni suure tähtpäeva eel kuulnud sageli arvamusi, kuidas kirik peab uuenema ning ajaga kaasas käima vastavalt tänapäeva vabade inimeste usulistele ootustele. Kirikult eeldatakse inimeste soovidele vastamist ja nendega arvestamist. Reformatsiooni käivitanud Martin Lutheri kuulsast 95 teesist esimene asetas rõhu mujale: „Kui meie Issand ja õpetaja Jeesus Kristus ütles: „Parandage meelt,“ siis tahtis ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus.“ Me ei pea parandama ja kohandama kirikut inimeste ootustele vastavaks, seda samal ajal reformatsiooniks ja uuendamiseks nimetades. Peame parandama meelt, et oma elu kohandada Jumala tahtele vastavaks ning elada nõnda pidevas uuenemises. Just meeleparanduslik hoiak on teinud luterlastele ja rooma-katoliiklastele võimalikuks meenutada ja tähistada reformatsiooni aastapäeva seekord üheskoos. Vajame meeleparandust, et lepitust otsida, andeks paluda, andeks anda ning puhastatutena edasi minna. Vajame Pühakirjale toetuvat meeleuuendamist ka luterlastena, et edasi liikuda ainulaadsel rajal, mille Jumal on meile määranud. See tee ei ole kellegi teise tee. Meie vastutus oma mineviku, oleviku ja tuleviku ees ei saa jääda kellegi teise kanda. Ristiinimestena Kristuse järel käies oleme kõik samal teekonnal. Ühtlasi sammume sel rajal oma isikliku usu ja lootusega, otsides Lutheri kombel armulist Jumalat. Kristus on meie elu põhjus, mõte ja siht. Tema evangeelium teeb meid julgeks ja vabaks astuma Jumala ette koos oma patuga, mis meid muidu Seaduse alusel hukutaks. Mida Jumal meilt käsu alusel nõuab, seda Ta evangeeliumi kaudu ise meile armust pakub. Evangeelium ei saa armu- ja armastuse sõnumiks sellele, kes pole patusena tunnistanud Jumala armust ilmajäämist. Reformatsioonisündmuse tõukel tekkinud luteri kiriku õpetuse tuumaks on ka pool aastatuhandet hiljem sõnum Issandast Kristusest, kes ei oota inimeselt patte kustutavaid teeneid ega indulgentse, vaid siirast usku ja meeleparandusest kantud elu Tema ustavate järgijatena. Jumala arm üksi ja meie usk teevad meid õigeks! Kristus üksi on suur Reformaator, meie usu ainus puhastaja ja meile igavese elu kinkija! Seda sõnumit peab Kristuse kirik kuulutama kõigi rahvaste seas iga päev aegade lõpuni. Urmas Viilma Peapiiskop Ja ennäe, Jeesus ise tuli neile vastu ja ütles: „Olge rõõmsad!“ Matteuse 28:9
Jeesuse surnukeha võidma tulnud naisi tervitab ülestõusmishommikul tühi haud. See ei ole enam pime ja rõske koobas, kuhu reedeõhtuses hämarikus asetati vaevatud Jeesuse surnukeha. Avatud hauast, kuhu naised sisenevad, on külma rõskuse igavesti peletanud varahommikune ülestõusmisvalgus. „Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud,“ (Mt 28:5j) lausub säravvalges rõivais ingel kohkunud naistele. Matteuse sõnul jooksid naised sealt kartuse ja rõõmuga kuulutama ülestõusmissõnumit ka jüngritele. Enne, kui kohale jõuavad, seisavad nad aga silmitsi Ülestõusnu enesega. Milline kohtumine! Meil kellelgi pole seda eesõigust, mis oli neil hirmunud naistel – näha Ülestõusnut palgest palgesse. Ometi on meilgi võimalus kuulutada ülestõusnud Kristust täna maailmas, kus meie elame ja tegutseme. Hoolimata sellest, et paljudes paikades meie ümber on valu ja kannatusi, ülekohut ja vägivalda, sõjakoledusi ning tagakiusamisi, on ülesäratatud Jeesuse sõnum ka seekordse ülestõusmispüha hommikul sama, mis hauale tõtanud naistele esimesel surmalt võidetud hommikul: „Olge rõõmsad!“ (Mt 28:9) Ülestõusmise sündmus on tõestus maailma kõigi kannatuste väe ning võimu piiratusest ja lõplikkusest. Jeesus, kes ise koges valu ja piinamist, ülekohut ja pilget ning asetati pärast alandavat surma rõskesse hauda, julgustab meid nägema seda kõike vaid ajaliku ja mööduva hetkena tulevase igavese rõõmu ja elu teel. See, kuidas surmas näha elu, on Jumala saladus, mis eeldab lapsemeelset usku. Paljude unistuseks ajaloos on olnud Jumala saladuste paljastamine. Mida kaugemale ja sügavamale inimene Jumala saladustesse tungib, seda seletamatumaks muutub Jumala müsteerium, kuhu kuulub ka Kristuse ülestõusmine surnuist. Ülestõusmist eitades, salates või naeruvääristades ei ole võimalik usku ega Jumalat surmata. Suurel Reedel sooritati ebaõnnestunud katse. Kannatavast ja surevast Jeesusest sai ülestõusmishommikul rõõmustav ja võidutsev Kristus, kes võib ka meile kinkida surma ära võitva elu. Selleks on vaja rõõmsat ülestõusmisusku! „Olge rõõmsad!“ (Mt 28:9) julgustab Jeesus. Kuulutagem ja jagagem seda rõõmu ülestõusmishommikul üksteist tervitades: „Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Halleluuja!“ +Urmas Viilma Peapiiskop Ingel ütles: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” Eliisabet hüüdis: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!” Lk 1:28, 42
Evangelist kirjutab, kuidas ingel Gabriel tervitab taevase sõnumitoojaga kohtumisest ehmunud Maarjat rahustavate sõnadega: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” (Lk 1:28). Me usume, et Jumal võib meidki kõnetada isikute kaudu, kellega meie elutee või -saatus ristuvad. Vahel võib mõni selline kohtumine tuua suure muutuse meie ellu, avada seni suletud uksi, silmi, südameid ja uusi perspektiive. Õnnelikud on need, kellele sellised sõnumid on toonud pääsemise õnnetusest või isegi surmast. Erilise tundega meenutavad selliseid sõnumitoojaid kindlasti kõik need, kes 25. märtsil 1949 jõudsid tänu ennetavatele hoiatustele küüditajate eest pakku minna. Jumala teed on ettearvamatult imelised ning Tema „käes ei ole ükski asi võimatu” (Lk 1:37). Ingli sõnum Maarjale oli võimatu võimalikukssaamisest. Jumalale tähendas sündimine inimesena astumist ajatust ajalikku. Sündides sai Jumala Poeg Jeesus koha inimkonna ajaloos. Ajaloo alustajast sai ajalooline isik! Oma sünni kaudu muutis ta maise ja taevase õndsusloo suurkujuks ka oma ema Maarja. Noorest tütarlapsest sai Jumalasünnitaja. Maarja tõi maailma rahutuse, ebaõigluse ja ülekohtu keskel ilmale Jumala Poja ning saatis ta viimaks südamevaluga ristile. Maailma ajaloos on praegugi keerulised ajad. Sõjad, tagakiusamised ja rahutused pole meist kaugel. Siinsamas, Maarjamaal, meie endigi seas on palju uskmatust, tänamatust, ükskõiksust, ülekohut, jumalateotust, võimu- ja rahahimu ning jumalike seaduste ja armastusekäsu rikkumist. Kannatamisajal peame õiglaselt hindama omaenese rolli Kristuse ristile saatmisel. Kaaluma palve ja paastu abil oma pattu ja ärataganemist üksikisikuna, kirikuna, rahavana ja riigina. Vajame sügavat meeleparandust ja kahetsevat palvet. Seni kuni palvetame, oleme Jumalaga seotud ja on veel lootust muutusteks! Usun, et kaheksa sajandi pikkuse ajalooga kristlikul Maarjamaal on veel lootust. Meie maa pühitsemine Jumalaema Maarjale omab ainulaadset tähendust meie rahva püsimajäämisel ajaloos. See pühitsus on kestev, kui elame selle pühitsuse kohaselt. Kirik õpetab, et Maarja on meile teenäitajaks Kristuse juurde. Tema sõnad oma Poja Jeesuse kohta: „Mida iganes Tema teile ütleb, seda tehke!” (Jh 2:5), on meile juhiseks nii täna kui igavesti. Kohtudes Maarjaga, kiidavad teda ja tema poega Jeesust õndsaks nii rõõmustav Eliisabet, kui kõik need, kes tänagi Roosipärja palvega või Pühakirja sõnadega Maarjat tervitavad: „Ole tervitatud, Maarja, täis armu! Issand on Sinuga! Õnnistatud oled Sa naiste seas ja õnnistatud on Sinu ihu vili, Jeesus.“ Martin Luther soovitas neid sõnu lausudes mõelda eriliselt Jumala armule, mis Maarjale, kes oli „armuleidnu”, osaks sai. Kutsun kõigi Eestimaa koguduste liikmeid ja kristlasi üles mõtlema oma palvetes nende õnnistavate sõnade tähendusele ning Maarjale osaks saanud armule. Meil tuleb lakkamatult paluda sedasama armu meie perekondadele, Kristuse Kirikule, igale eestimaalasele ning kristlastele Eestis ja mujal maailmas. Parandagem meelt ja palvetagem, et võiksime kogeda vaimset, moraalset ja usulist taassündi ühiskonnas, et pühitsus, mis on Maarjamaad kandnud läbi sajandite, võiks kanda meid ka tulevikus. Soovin Kristuse rahu ja alandlikku palvemeelt paastumaarjapäevaks ning kannatamisajaks +Urmas Viilma Peapiiskop Armsad õed ja vennad! Usuaasta palvepäeval on mitmekordselt põhjust tunnistada oma usu nõtrust ja paluda Jumala armu ja abi, nii nagu eeltoodud piiblitekstis tegi haige poisi isa. Ka tänane ühiskond pole terve. Ühed ütlevad, et eestlased on kõige vähem usklik rahvas, teiste meelest oleme üks usklikumaid, kahjuks ebausklikumaid. Ka mitmete pahede poolest nagu perekondade lagunemine, alkoholitarbimine, narkosurmad või tapmised oleme esimeste killas. Lisaks majandusmuredele, mis peaks panema inimesi ühte hoidma ja üksteist toetama, pingestavad suhteid pettused, valed ja hoolimatud väljaütlemised, nõnda, et ka pisimast sädemest võetakse tuld. Kuid see pole usutuli, vaid vaenutuli, mis võib kõik muuta tuhaks.
Tuhkapäeval palvetame iseenda, oma maa ja rahva pärast, et leiaksime paremad mõtted, et sünniks tervenemine, et Jumal annaks „laubaehte tuha asemel, rõõmuõli leinarüü asemel, ülistusrüü kustuva vaimu asemel,” (Js 61:3) nagu kuulutas kord prohvet Jesaja. See muutus tähendab meeleparandust, selja keeramist patule ning jumalatusele ja pöördumist Kristuse poole. On imeline, kuidas Jumal meid ka meie uskmatuses aitab. Ta on pannud meie südamesse igatsuse parema ja tõelisema elu järele. See igatsus on usu seeme. Ta on andnud meile võime uskuda ning Päästja, kellesse uskuda. Ta äratab ja kasvatab meie usku Püha Vaimu läbi sõnas ja sakramendis. Võime öelda, et usk on Jumala kingitus. Ühtaegu on usk ka inimese vastus Jumalale, meie tahteakt ja hingehoiak, veendumus ja ustavus. Selle eest vastutame üksnes ise. „Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!” (Jh 14:1) kinnitab Jeesus. Ta manitseb uskmatut sugupõlve, noomib jüngreid nende usunõtruse pärast ja ütleb, et kes ei usu, mõistetakse hukka. Ühemõtteliselt väljendab seda olukorda meie kiriku vana pihimanitsus: „Aga kes uskmatud on ja meelt ei taha parandada, ... need teadku, et Jumal neile nende pattusid andeks ei anna, vaid nende patud neile kinnitatakse, kui nad ümber ei pöördu ega meelt paranda.” Meeleparandus on igaühe, ka kõige uskmatuma võimalus. Palve, et Jumal meid meie uskmatuses aitaks, muutub usuks ja ongi juba usk. Ususeemnest sirgub suur ja viljakas taim. Paastuaeg on sobiv pinnas sellele taimele. Tehes terveks langetõbise ja kõneldes jüngrite usunõtrusest ning usust kui sinepiivakesest, lisab Jeesus – pidades silmas kõiki kurjuse vägesid (Mt 17:21): „Seesinane sugu ei lähe välja muidu kui palve ja paastumisega.” Seda oli ta ise kogenud. Meenutades Kristuse neljakümnepäevast paastumist kõrbes, tema kannatusi ja ristisurma, kutsub paastuaeg meid iseenda ja oma prioriteetide läbikatsumisele, vanast lahtilaskmisele ja uue leidmisele, vabadusele ja osadusele Kristusega. Kristuse läbi on meie usk otsekui tules puhastatud kuld, väärtuslik, tegus ja tunnistav, vägi, mis on ära võitnud maailma. Öeldakse, et raske õppusel, kuid kerge lahingus. Soovin Sulle, armas ristirahvas, õnnistusrikast paastuaega! + Andres Põder Armsad vennad ja õed!
Jõuluaeg paneb usuleegi meie südames taas eredalt särama: kirikud täituvad inimestega, kõikjal kõlavad jõululaulud, valdavaks saab soov jagada rõõmu ja teha head ning hinge hoovab eriline rahu. Karjased Petlemma väljal olid esimesed, kes uskusid ingli sõnumit Päästja sünnist ja asusid teele, et ise lapsukest näha. Tagasi läksid nad Jumalat kiites, sest kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud. Nende usk oli leidnud kinnitust, kuid selle usuga olid nad pannud liikuma ka Maarja mõtted, nagu kõneleb evangeelium, ning näidanud kätte suuna tulevastele aastasadadele. Nüüd kõlab kogu maailmas kutsuv jõululaul „Venite Adoremus” – „Kõik usklikud tulge, võidutsedes tulge, rõõmuga alustage Petlemma teed...” Jõulud on eesmärgistatud usurännak. Usku kui siseveendumust ja südamehoiakut on vahel alahinnatud ja peetud üksnes isiklikuks asjaks. Ometi sõltub inimese elus väga palju sellest, kas teised tema sõnu usuvad või ei. Usaldus on perekonna ja ühiskonna kõige väärtuslikum kapital. Kui pole usku, ei püsi pere, rahvas ega riik. „Kui te ei usu, pole teil asu,” on piibli sügavamõttelist sõnamängu edasi andnud Martin Luther (Js 7:9). Algkeele sõna, mida siin kasutatakse, tähendab tõde, kindlust, alust ja pinnast. Usk Jumalasse on püsimine Jumala juures, mille kaudu inimene ise saab kindla põhja oma elule. Kas me märkame alati, kui sügav on selle usu sisu? Oleme harjunud pidama enesestmõistetavaks õigust elule, vabadusele ja püüdlemisele õnne poole. Kuid meenutagem, et need universaalsed, võõrandamatud inimõigused tuginevad arusaamal, et inimesed on varustatud nendega Looja poolt. Need õigused ei tulene evolutsioonist, revolutsioonist ega ühe või teise seadusandja tahtest. Inimväärikus on üleinimlik. Jeesuse sünd tuletab seda meile taas meelde. Ka meil on tema läbi lapseõigus ja osa Jumala juures! Kuulutagem ja tunnistagem siis seda suurimat inimõigust, mis meile kingitud! Armsad õed ja vennad! Usk ja usaldus kuuluvad meie olemusse, olles meie suhtlemise ja tõetunnetuse lahutamatuks osaks, ühendades meid üksteisega ja Jumalaga ning avades ja avardades meie maailma. „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus,” öeldakse kirjas heebrealastele (Hb 11:1). See on juhtmõtteks ka algavale aastale, mis meie kirikus on kuulutatud usu aastaks. Kasutagem aega, mis meile antud, et palvetada Jumala armu ja halastuse pärast, usaldada karjaste kombel jõuluevangeeliumit ja avada oma süda Õnnistegijale Jeesusele Kristusele, et kasvada tema tundmises ja armastuses. Johannese evangeelium räägib mehest, Jumala läkitatust, kes pidi andma tunnistust valgusest, mis on tulnud maailma, et „kõik hakkaksid tema kaudu uskuma.” (Jh 1:6) Kas pole see ka meie ülesanne? „Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas,” ütleb Jeesus (Mt 5:16). Õnnistusrikkaid jõulupühi ja armuküllast uut aastat soovides Andres Põder 1. advendil 2012 kuulutas peapiiskop Andres Põder välja Piiskoplikus Toomkirikus usuaasta! Usuaasta pidamise mõte sündis EELK piiskoplikus nõukogus ja siinkohal toome ära peapiiskopi ülekutse teksti.
Armsad kaaskristlased, õed ja vennad! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskoplik nõukogu on otsustanud kuulutada kaks eelseisvat aastat usuaastaks. Usk ja usaldus kuuluvad inimese olemusse, ühendades meid üksteise ja Jumalaga ning avades ja avardades meie maailma. Kirjas heebrealastele (Hb 11:1) öeldakse, et „usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus” – olgu see piiblisõna ka usuaasta juhtmõtteks! – ning kirjeldatakse tõotusi ja õnnistusi, mille osaliseks usuisad usu kaudu said. Oleme seda inimlikumad ja elusamad, mida enam oma usku teadvustame, lahti mõtestame ja järgime. Selleks tuleb meil süveneda usu allikasse, Jumala Sõnasse, avada end Jumala armule, mis on ilmunud lihaks saanud Sõnas, Jeesuses Kristuses, ning vaadata temale kui usu alustajale ja täidesaatjale, et saavutada usu eesmärk – oma hingede pääste. Usuaastal on meil eriline võimalus anda leerilastele kasutada isiklik pühakiri – leeripiibel. Kirikukalendergi toetab uuel moel meie usuelu, seades igaks päevaks meie ette juhtmõttena ühe piibliteksti – lambiks meie jalale ja valguseks meie teerajal. Kutsun kogudusi üles kasutama üht nädalat aastas – näiteks nelipühade ja kolmainupüha vahel – usutunnistuse nädalana, et pühendada see kristliku usutunnistuse põhjalikumale tundmaõppimisele ja oskuslikumale seostamisele tänase maailma ja oma eluga. Usuaastal ei pääse me mööda küsimustest, milline koht on usul minu elus, kas on mu mõtted, sõnad ja teod kooskõlas minu usuga, kuidas annan ma tunnistust oma usust kaasinimestele ja Jumalale? Milline on usu roll meie kodus, kogukonnas ja ühiskonnas? Kas oskan tänada Jumalat tema armu eest ning kiita ja ülistada teda keset kogudust? Saagu usuaasta ajaks, mil meie usuelu uueneb ja kasvab – nagu seemneivast sirgub suur puu. Tajudes oma patusust ning maailma kaduvust ja kurjust, vajab iga inimene hingejõudu, mida vaid Jumala armastus ja usk Jumalasse anda saab. Esimeses Johannese kirjas öeldakse: „Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.” Soovin kõigile õnnistatud usuaastat ja kuulutan selle aasta alanuks! +Andres Põder „Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.” Õp 14:34
Armsad õed ja vennad! Kuivõrd mõtleme tänapäeval patule? Kuivõrd see mõiste meid kõnetab ja erutab? Ometi iseloomustab see inimese loomuvastast olukorda siin maailmas: lahusolekut Jumalast, Jumala käskudest üleastumist, jumalavastast eluhoiakut. Pole juhuslik, et kümme käsku algavad just nõudega tunnustada Jumala ainuvõimu: Mina olen Issand, sinu Jumal, sul ei tohi olla teisi Jumalaid minu kõrval. Kõik ülejäänud käsud ja eetilised normid tuginevad sellele eksistentsiaalsele alusele, saavad siit oma kehtivuse ja jõu. Muretsedes ühiskonna moraalse käekäigu pärast soostutakse sageli dekaloogi üldinimlike põhimõtetega. Avalikkuses on kõlanud üleskutsed õpetada käsud selgeks vähemalt lastele või kleepida need kodus külmkapi uksele, et neid igal hommikul taas meenutada. Tunnistades rahva pattu, loetakse palvepäeval kümme käsku ette kõigis kirikutes. Kas aga teadvustame, et küsimus on esmajoones meie kokkukuuluvuses Jumalaga, meie usus? Patt ei avaldu üksnes seal, kus keegi valetab, varastab või abielu rikub, vaid esmajoones seal, kus Jumalas kaheldakse ja talle selg pööratakse. Sellist fundamentaalset suhet Jumalaga väljendab ka apostliku usutunnistuse algus: Mina usun Jumalasse... Usk kätkeb ustavust, usaldust ja armastust. Tahe elada Jumalale meelepäraselt ei ole niivõrd kartuse, kuivõrd armastuse tagajärg, sest armastus on Seaduse täitmine(Rm 13:10). Usk käivitab meie sisemise moraalse kompassi, mida läheb tarvis mitte ainult üksikisikul, vaid kogu ühiskonnal. Laulik Taaveti sõnul on õnnis rahvas, kelle Jumal on Issand (Ps 33:12). Jumalatus ehk patt on aga teotuseks rahvahõimudele. Kas just taolist muljet pole me endast jätnud? Õnneks oleme pääsenud materialismi Prokrustese sängist. Valitseb üldine religioossus, mida iseloomustavad kõikvõimalikud usuvoolud ja müstilised õpetused. Ometi oleme alles poolel teel, sest enamasti on tegu nähtustega, mis kuuluvad ebausu valda. Apostel Pauluse määratluse kohaselt on nad „vahetanud tõe vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel.” (Rm 1:25) Animism ja loodusjõudude kummardamine võib olla lihtsaim lahendus postmaterialistlikule inimesele, kuid ise tehtud, individualistlik omausk ei küüni Ainujumalani ega tee olematuks pattu. Vajame usaldust Jumala vastu, oma usku, mis on tema kingitus ja ilmutus, mis ühendab ja ülendab põlvkondi ja rahvaid. Palvepäev, tuhkapäev ning algav paastu- ehk Kristuse kannatamisaeg seab meid patustena Kõigekõrgema palge ette, mõistmaks, et õiglus ja õige olemine ei ole meie, vaid Jumala meelevallas. Tema halastus ja andeksandmine, mis Kristuses on ilmunud, puhastab meid kõigest patust, uuendab ja pühitseb. „Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” kuulutab Jeesus Markuse evangeeliumis (Mk 1:15). Palvetagem siis, et see sõnum puudutaks meid igaühte ja kogu meie rahvast! Andres Põder Peapiiskop Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse, nõnda alustab oma kuulutust Jeesus. (Mk 1:15) Meeleparandus on Pühakirja läbiv teema. Ometi kipub tänapäeva inimene ja ühiskond seda eirama ja kõrvale tõrjuma kui arhaismi. Mõne meelest ei saagi meelt parandada – isiksust määravad sotsiaalsed, bioloogilised ja füüsikalised põhjused, mis tahtele ja meelele kuigivõrd ruumi ei jäta. Kui üldse rääkida süüst, asub see väljaspool – geenides, kasvutingimustes, halvas ühiskonnakorras.
Endaõigustuseks leiame alati tuhat vabandust, kui vaja ka usulist. Võime öelda, et kui Jumala arm mind siiani pole meeleparandusele viinud, siis ei tee ma seda ka ise – see oleks vaid inimlik ponnistus. Olen kohanud neid, kes kurdavad: “Ei minust ristiinimest saa, olen patune ja uskmatu.” Kas süüdi on Jumal? On ta süüdi selleski, kui oma sõnades ja südames lubame palju, kuid neid lubadusi ei täida? Soov näha end positiivse, mitte negatiivse kangelasena sünnitab illusioone, kuid sunnib ka meeleparandusele. Seda ootab meilt Jumal. Ta ei dehumaniseeri ega asjasta inimest, vaid aitab meid. Nõustugem tõdemusega: maailma parandamist tuleb alustada iseendast. Ühiskonnal ja ka kirikul oleks kindlasti palju kaunim nägu ja lootusrikkam tulevik, kui võtaksime meeleparandust tõsiselt. Küllap kaoksid paljud sotsiaalsed probleemid ja kirikud täituksid palvetajatega. Palvetagem meiegi selle pärast ja kutsugem inimesi meeleparandusele. Esmatähtis on meeleparandus siiski meie enda jaoks. Sellest sõltub meie pääste ja õndsus. Hoiatavalt kõlavad kauaaegse pihtikorra sõnad: Kes uskmatud on ja meelt ei taha parandada, kes meelega Jumala püha tahtmise vastu teevad ja ka edaspidi oma pattudesse tahavad jääda, need teadku, et Jumal neile nende pattusid andeks ei anna, vaid nende patud neile kinnitatakse, kui nad ümber ei pöördu ega meelt ei paranda. Need sõnad kõnelevad siiski inimese suurest eesõigusest ja ülesandest – otsustada ja vastutada. See on meie osa, millest me ei saa ega tohi loobuda. Meeleparandus juhib Jumala juurde. Uskuda evangeeliumisse tähendab uskuda Jumala halastusse ja andeksandmisse, lasta Kristusel, meie Päästjal ja Lunastajal, meie elus määravaks ja juhtivaks saada. Siis ei ole me ainult patukahetsejad, vaid armu leidnud patused, kes otsekui oksad heas puus, kannavad head vilja. Küsides, millist väetist vajab Eesti vaimulik, rahvuslik või ükskõik milline kulutuur, saame vastata vaid: meeleparanduse oma! Jeesus toob võrdluse viljatu viigipuuga, kellele pannakse sõnnikut, et see vilja kannaks (Lk 13:8). Meeleparandus näib ehk alandav ja ebameeldiv, kuid on ometi Jumala armu ja õnnistuse tööriist. Martin Luther kõneleb igapäevasest meeleparandusest. See on palju enamat kui elukestev õpe, see on kasvamine Kristuses ja oma inimeseksolemises. Aidaku meid selleks Jumal. Aamen. + Andres Põder peapiiskop |
Archives
December 2019
Categories
All
|
RSS Feed
