Koolitus
Sõna „koolitus” võib tähendada eri asju. 2010. aastal on Märjamaa koguduses olnud võimalik kogeda, et see sõna võib tähendada ka vaimulikku kasvamist. Jaanuarist on ko guduse nõuko gu ja vabatahtlikud abilised kogunenud kaheksal korral Misjonikeskuse töötegija Juhani Pörsti juhendamisel, et arutleda ja otsida lahendusi koguduse kasvamiseks. Igal korral järgnes lühikesele piibliteksti uurimisele ja arutelule vestlus koguduse elu arendamise võimalustest. Koolitaja ettepanekul valida välja üks koguduse elu jaoks kõige tähtsam teema otsustas nõukogu nimetada misjonitöö ehk evangeliseerimise. Selle nõrkus on kül, et see haarab enda alla väga mitmesuguseid töölõike lastetööst meediani. Kõige paremini toob see aga esile, et kuulutustöö ei ole mitte üksikute entusiastide hobi, vaid kõigi ülesanne, kes on ristimises kutsutud Kristuse järgijaks. Kogudus võib korraldada mitmesuguseid sündmusi ja et need haaraksid kaasa uusi inimesi, võivad kaasa aidata kõik inimesed. Nii ongi sellel aastal korraldatud kirikukontsert ja perepäev. Ettevalmistamisel on ühislaulmine ja noorteõhtud. Märkimisväärsed koolitussündmused on olnud ka isa Karl Stehlini (FSSPX) peetud kaks rekollektsiooni, milles ta kirjeldas süstemaatiliselt ja elavalt meie usu põhialuseid ning vaimulikku kasvamist. Kokku osales rekollektsioonidel 60 inimest. Perepäev Pühapäevakooli uus õppeaasta algas 17. oktoobril perepäevaga. Korraldajaid rõõmustas perepäevast osavõtjate rohkus, osa võttis 30 last ja 30 täiskasvanut, neist noorim 4-kuine ja vanim 82aastane. Eelkooliealised lapsed said ronida emade–isadega kiriku võlvidele ja kiigata orelisse, vanemad lapsed ronisid ka kiriku torni. Kirikuaias pandi suurte ja väikeste osalejate täpsus ja tähelepanu proovile võistlusmänguga, mille aitasid korraldada koguduse vanemad liikmed. Kogudusemajja astujaid võeti vastu Helju Unga valmistatud pannkookide ja muu suupärasega. Et iga laua taha istuvat peret kutsuti laulma söögilaulu, said sõnad „Issand, leiba õnnista, ole ikka meiega. Aamen” varem saabujaile päris selgeks, nii et viimased tulijad said seda laulda juba suures ühehäälses kooris. Kui koogid söödud, kuulasid suured ja väikesed pühapäevakooli näidistunnis jutustust, kuidas vaal Joona ära neelas. Lapsed said meisterdada Joona, vaala ja paadi ning kleepida sellele pühapäevakooli ajakava. Päeva lõppedes lauldi Aet Reinholdi juhatusel laulu „On kogu maailm Sinu peo peal…” Perepäeva korraldamisele aitas kaasa 15 abilist. Kui kaks väikest tüdrukut, Riin ja Elisabeth, koju läksid, arutasid nad omavahel, et tulevad järgmisel nädalal jälle. Kui nad kuulsid, et järgmisel nädalal pühapäevakooli ei ole, vastasid nad, et tulevad ikka. Leer Märjamaa Maarja kirikus ristiti nelipühal, 23. mail üheksa ja leeritati seitse inimest. Leerirühma nimel pidas kõne Merlin Suurna: „Et oma elu muuta, ei pea raskelt haigestuma, autoõnnetust või muud selletaolist üle elama. Piltlikult öeldes võib uue lehekülje elus keerata igaüks, kes seda vaid ise soovib. Kirikus käimine, ristimine ja leeritamine ei tohiks olla kui moevool, mida järgida. Märjamaa Maarja kogudus on aga nagu avatud uks, kuhu iga mööduja võib sisse astuda. Meiegi astusime igaüks eri põhjusel või olulise põhjuseta sisse ja ees ootas lahke, tingimusteta, armastav ja toetav kogudus. Ole noor või vana, laps, mees või naine, haige või terve, tulla võib igaüks, kõik on oodatud. Meie leerikursusel osalesid teiste seas nii ema kui ka tütar ja lapselaps. Leerikursus on andnud juurde teadmisi, õpetanud muu hulgas hoolivust ja sallivust ehk väga mitmeid põhimõtteid, mis on lihtsad ja iseenesestmõistetavad, kuid mida kipume unustama. Oleme leerikursuse jooksul kasvanud ja kasvamas nagu puu, mis algul on väike ja armetu, kuid kui tema eest hoolitseda ja veega kasta, see juurdub, sirgub tugevaks ja suureks. Tänase leeripühaga saame lugeda leerikursuse lõppenuks, aga tegelikult oleme väga alguses, oleme alles teel... ” Leerilapsed kinkisid kogudusele pihlakaistiku, mis leidis oma koha kogudusemaja sissepääsu lähedal. Tänavu oli Märjamaal veel teinegi leeripüha, 7. novembril andsid oma tõotuse kaks leerilast. Visitatsioon 6. septembril visiteeris praost Tiit Salumäe koos saatjatega Märjamaa kogudust. Külastati nii kohalikku gümnaasiumi kui ka vallavalitsust. Kogudusemajas peetud koosolekul osales tosin koguduseliiget. Päev lõpetati missa ja kokkuvõtete tegemisega kogudusemajas. Eelmised visitatsioonid Märjamaa koguduses olid aastail 1925 ja 1995. Illimar Toomet koguduseõpetaja Avaldatud Lääne praostkonna aastakirjas “Scripta Annalia 2010” Kirikupäeval juuni alguses Tartus vestlesin sealse metodisti koguduse vaimuliku Priit Tammega. Küsisin, kui suur on ta kogudus. Vastuseks kõlas, et 200, kuid neist ligikaudu pooled ei tule kordagi aastas kirikusse. Tema küsimusele Märjamaa koguduse kohta pidin nentima, et meie kogudus on palju „suurem”, sest enam kui 800 koguduseliikmest ei tule kordagi aastas kirikusse ligikaudu 700. Ometi ei tee ühtki kogudust suureks mitte liikmete või jumalateenistusel osalejate arv, vaid usk Jumalasse, kes teeb suuri asju. Neitsi Maarja, tagasihoidlik Naatsareti tüdruk, võis kord öelda: Mu hing ülistab Issandat … sest Ta on vaadanud oma teenija madaluse peale … sest mulle on suuri asju teinud Vägev. (Lk 1:46–49)
Viimselt ei rajane usk mitte meie inimlikul pingutusel ega võimel anda oma panus jumalariigi kuulutamisse. Usk rajaneb Jumala armastusel inimese vastu, kui Ta andis ohvriks oma Poja. Selle sõnumi kuulutamiseks kogu loodule on Ta rajanud kiriku ja ka meie koguduse. Usu kasvamine on Jumala imeline töö inimeses. Imelisus ei tähenda, et Jumal kingib usu vaid üksikutele „imelistele” inimestele. Ei, Ta tahab, et kõik inimesed tuleksid pääsemisele (1Tm 2:4). Ime seisneb selles, et Jumal tahab meile pääste kinkida. See pole mitte tasu meie vooruslikkuse või pingutuste eest, vaid tõeline kingitus. See kingitus antakse meile pühas ristimises ja meil on võimalik seda üha uuesti vastu võtta pihil või tulles missal armulauale. Sõna „missa” tähedab algselt „läkitamist, väljaminemist”. Väljaminemist maailma, mis ei tunne Jumalat ning vajab päästet. Just selleks väljaminemiseks vajalikuga varustatakse meid missal. Igal pühapäeval kutsutakse meid kirikusse tunnistama oma patte, et võiksime võtta vastu kuulutuse armust; kuulama Jumala Sõna, et saaksime juhatust; palvetama Tema poole, et leiaksime Tema helduse; osa saama pühast armulauast, et saaksime Elu; võtma vastu õnnistuse, et võiksime elada ja käia Tema kaitse all. Illimar Toomet koguduseõpetaja Avaldatud Lääne praostkonna aastakirjas “Scripta Annalia 2010” Ütlete, et aega on vähe. Kas varem oli seda rohkem? Kuhu aeg kulub?
Et ka pensionäril ei ole aega, ei üllata tänapäeval enam kedagi, aga minu puhul on nii, et pensionipõlves on aega vähem kui varem. See on pidev mure. Olen endamisi võrrelnud elu kui jooksmist ajajõe kaldal: kui oled noor ja reibas, samm pikk, siis vesi voolab aeglaselt sust mööda. Päevad on pikad, jõuab palju. Vanurina jääb samm järjest lühemaks ja seega muutub ajajõe vool su jooksuraja kõval üha kiiremaks. Igal hommikul kl 6.50 äratus. Hommikused toimetamised, kaks klaasi kanget kohvi ja kaks võileiba. Kell 8.15 jõuan kuulata õpetaja hommikumõtisklust Pereraadios. Selle järel, õnnesoovide saate ajal, avan arvuti ja kuulan klassikaraadio hommikumõtiskluse salvestust. See ei kesta üle viie minuti ja aega kuni üheksaste päevauudisteni kasutan Pühakirja lugemiseks. Kl 9.15 ühinen Pereraadiost edastatava hommikupalvusega. Selle lõppedes algab minu enda igahommikune palveaeg. Kl 11 avan uuesti arvuti — algab see, mida rahvas nimetab tööpäevaks. Siin kahjuks edenevad asjad aeglaselt, aga siiski põhimõttel nulla dies sine linea (ld — ei ühtki päeva ilma kriipsuta). Kolm pikemat kirjutist ootavad edenemist — ikka tullakse sooviga, et paneksin kirja mälestusi. Mõistan neid: Varsti sind enam ei ole. Kiirusta! muidu jääme ilma! Kui Jumal lubab, loodan ühe tööga finišeerida juba sel aastal, sest käsil on A4 formaadis käsikirja 109. lehekülg. Sinna mu aeg kaob. Vahepeal tõusen lõunasöögiks. Pärast seda tund kakskümmend minutit uinakuks. Siis jällegi arvuti taga toksimist, kuni kl 20.30 tuleb standardne õhtusöök: klaas piima või teed, leivalõik küüslaugutükikeste ja kodukohupiimaga; selle juurde ka midagi soolasemat; olen kalasõber; kõigest enam armastan endasoolatud lõhelõike. Kell 21 ongi käes igapäevane traditsiooniline pooltund teleka ees — vaatan ETV „Aktuaalset kaamerat”. Hiljemalt kl 22 olen jälle oma tööde juures. Tööpäev lõpeb tavaliselt mitte varem kui pool kaks öösel. Milline aeg oli Teie elus parim aeg? Kas parim aeg on ka ilusaim aeg? Mida tähendab „parim”? Ärimehele? Luuletajale? Kroonilisele haigele? Mul on kaks samas linnas elavat poega ja viiest pojapojast kolm on juba meheealised. Ma ei ole unustatud. Majanduslikult ei ole ma elus kunagi nii muretult elanud. Selles mõttes on parim aeg just praegu. Kas see on ka ilus aeg? Kindlasti mitte: lonkav, kössivajunud vanur, käed tihti värisevad, nii et ei saa kohvitassi tõsta. Kuidas te iseloomustaksite praegust aega, mis on selle head ja halvad küljed? Head küljed on teaduse ja tehnika edusammud — kuidas tahaksin kõike sellega kaasnevat oma isale–emale näidata! Informatsiooni kättesaadavus — ei kujuta enam ette, et peaksin oma kirjatöid vanal kirjutusmasinal läbi kopeerpaberite toksima. Loomulikult on teaduse ja tehnika areng andnud suuremad võimalused ka kõige halva arenguks ja levikuks (tuumarelvad, interneti kurjasti kasutamine jne). Maailmanägemus ilma Jumalata on süvendanud inimese kurjust, moraalitust ja pahelisust. Liigne tolerantsus ja kõikesallivus on viinud selleni, et inimesele ei ole enam midagi püha, puudub autoriteet. Vanasti hinnati last, kes oli sõnakuulelik ja kelle kohta öeldi „hästikasvatatud”. Nüüdse vabakasvatuse produktid selliseid epiteete ei tunne. „Häbi” tähendust enam ei mõisteta. Hurjutatakse, et mõni kannatavat veel „valehäbi” all. Küsimusele, mis võiks inimesele tänapäeval veel teha häbi, on ainuke vastus: „Kui ta veel midagi üldse häbeneb.” Kas maailm on kunagi olnud nii uskmatu kui praegu? Millega see lõppeda võib? Iga põlvkond kuulutab, et noorus on hukas. Ei ole põhjust arvata, et Soodoma–Komorra päevil maailm vähem uskmatu oli. See lõpeb Jumala Suure Kohtupäevaga. O tempora, o mores! kaebasid juba vanad roomlased. Ja et „ajad“ ja „kombed“ on hoopis käest ära, oleme ka meie varmad kinnitama. Mida selleks teha tuleb, et olla 91aastaselt nii terve ja vaimselt ergas, kui Teie olete? See küsimus sisaldab juba ette kaks meelevaldset vastust: eeldatakse, et vastaja on terve ja vaimselt ergas. Esimese küsimuse kohta lähemalt: tohtrite ettekirjutusel võtan hommikul neli tabletti: valuvaigisti, vererõhu alandaja, südame toetaja, liigse vee väljundaja. Teine küsimus: et olen selline, nagu olen, selleks ei ole ise midagi teinud, see on Jumala armukingitus — olla loomult rahuarmastav ja rõõmsameelne ei ole ju enda teha. Hindan seda ka ise, et mõistan enese üle naerda! Millest, kõigist pingutustest hoolimata, ei ole ma vabaks saanud, on liiga suur osatähtsus kriitikameelel. Liialt sagedasti arvab see, et siin või seal oleks võinud (või võiks) teisiti ja paremini teha. Taban end mõnikord mõtetelt, kus pakun ka Jumalale välja oma variante, kuidas mõnda situatsiooni lahendada. Ja siis, kuna ma ei ole ka kitsi enesekriitika poolest, on saatan kohe kohal irvitamas — selline vilets vennikene sa oledki! Vanade inimeste idealiseerimine on juurdunud tava, kõrghetkeni jõuab see siis, kui kõnealune on kirstus — nekroloogi näol! Neid hüperboole varem uskuma hakata oleks kohutav õnnetus, arvan, see on geriaatriline haigus, mille pärast olen palvetanud, et mind sellest säästetaks. Millisena tahaksite näha üht korralikku kristlast, luterlast? Luteri kirikut Eestis tahetakse ikka veel näha rahvakirikuna. See on avar mõiste. Kahjuks liiga avar. Taevariigis ei ole Luteri, Calvini või Wesley nimelisi kirikuid, vaid Kristuse Kirik — seega jumalalapsed. Kes need on? Vastus on Rm 8,14–16. Tahan näha identiteediteadlikku luterlast! Milline peaks olema üks õige luteri kirikuõpetaja ja kui palju Te selliseid Eestis näete? Juba vanad roomlased tundsid käibefraasi, mis vene keeles kõlab: doktor doktora nje obsuždajet (ma ei tea, kas eesti keeles öeldakse „doktor doktorit ei arvusta”). Nii et küsimus on delikaatne. Vastaksin: Kui ta kõiges järgib ametivannet. Õnneks ma inimese sisse ei näe. Ise püüan igal õhtul uuesti õige luteri kirikuõpetajana uinuda. Kuidas Teie usu juurde tulite ja kuidas Te sellele kindlaks olete jäänud, mis on Teid toetanud? Mu isa oli Evangeelsete Vennaste koguduse hoolekandja, nii et olen läbi ja lõhki tuttav her nhuutlik– pietistliku vagadusvormiga. Imikueas olin kord nii rängalt haige, et arstid ei andnud enam elulootust. Ühel koidueelsel ööl, kui isa mind oma süles hoidis (ema oli ülevalolekust väsinud ja uinunud), oli selge, et lahkumistund oli tulnud. Korraga jäi kõik vaikseks. Isa pani kõrva hästi lähedale — hingamine oli lakanud. Ja siis ta kirjutab oma mälestustes: põlvitasin köögis akna juures, laps kätel, ja ütlesin: „Isa, ma julgen paluda imet, et sa annaksid ta mulle tagasi, ainult sel juhul, kui tast saab töötegija sinu riigis.” Elu aga võttis täisealiseks saamisel hoopis teise suuna. Ja siis tuli vangistus ja järelemõtlemisaeg. Sealt see algas. Ja nii olengi elanud sellise selgusega, et mind hoitakse siin planeedil evangeeliumi kuulutamiseks. Sellepärast olen püüdnud ikka vastu tulla, kui kutsutakse kuhugi jumalateenistusele või kuulutustundi kaasa teenima. Mõningaist tuleb loobuda, sest seista toetumisvõimaluseta või liikuda altaris ei tule loomulikult enam kõne alla. Aga kus abistamisvajadust näen ja jõud kannab, olen rõõmuga abistamas. Nii olen end sidunud Tallinnas Endla tänava Evangeelses Vennastekoguduses lubadusega jutlustada seal iga kuu teisel pühapäeval kl 5 pl. Mitsubishi Carisma on teeninud mind tõrgeteta, autojuhiks olen ise. Kirjeldage, palun, seda lugu, mille pärast Teid Siberisse saadeti. Erna grupp, kes nii kuulsusrikkalt oli aidanud sakslastel meie maa Nõukogude okupatsioonist vabastada, jäi Eestisse sakslaste ülesandeid täitma (väljaõpe). Kuulusin ka mina sinna kursantide hulka. Omavahelise kokkuleppe põhjal, ilma et sakslased oleksid olnud sellest teadlikud, kasutasime aga kõiki oma teadmisi, tehnikat ja relvi selleks, et põrandaalusel Tiefi valitsusel oleks teatav tugi. Üks grupp meie poisse, mina kaasa arvatud, ootas ööl enne Nõukogude vägede sissemarssi Tallinna korraldust vallutada raadiojaam, et valitsus võiks taasiseseisvuse välja kuulutada. Ega selle eest 10+5 olnudki väga palju. (1944. a lõpul 25+5 veel ei tuntud.) Mida tähendas 13 aastat Siberis olla? Elukooli. Küpsemist. Süvenemist. Usus kasvamist. Kas tänapäeval on lihtsam või raskem usklik olla ja usklikuks jääda? Ei tea. Kindlasti on kiusatusi rohkem. Omal ajal oli noorrahva peaaegu ainuke kokkusaamise ja vallatustegemise koht külakiik. Kõike, mis usklikku tema teelt võib kõrvale eksiteele tõmmata, oli vanasti võrreldamatult rohkem. Mis on tänapäeval patt? Seesama mis omal ajal: kõik, mis meid Jumalast lahutab, on patt! Kuidas on Teie arusaam maailmast aastatega muutunud, kas on midagi, mida Te varem pahaks panite ja nüüd aktsepteerite, või vastupidi? „Omnia mutantur, nos et mutamur in illis,” ütlesid vanad roomlased. Seda tõdeme ka meie. Olen suhteliselt konservatiivne, kes peab tähtsaks, et tal oleks selge pea ja soe süda. Selle printsiibi raamides aktsepteerin ka mina vajalikke muudatusi selles muutuvas maailmas. * * * 27. jaanuaril 1919 Tallinnas sündinud Priit Rannut on Eesti vanim vaimulik. Ta lõpetas Treffneri gümnaasiumi klassikaharu ja asus 1938 Tartu ülikoolis usuteadust õppima. Kui algasid Nõukogude okupatsioon ja sõda, pidi ta viima paberid Tallinna tehnikaülikooli. Seal sattus ta sõja ajal Erna grupi liikmetega kokku. Kui venelased taas Eestisse tulid, viidi ta 5. detsembril 1944 otse loengust ära. Järgnes 10 aastat sunnitööd ja kolm asumisel — amnestiat Stalini surma järel tema ei saanud, tema süü oli „rängem” kui teistel, ta oli rahvuslane, natsionalist. 1957 taas Eestis, jäi tal usuteaduse instituut ja kirikuõpetaja amet kättesaamatuks, sest abikaasat, keeleteadlast Lehte Rannutit ähvardanuks siis tööst ilma jäämine. Nii oligi Rannut kuni pensionilejäämiseni Kalinini–nimelises tehases tehnik. 1979 sai temast Viru–Nigula ja Kunda koguduse õpetaja, aga peagi tuli Märjamaa Maarja kogudus — sinna läks ta 1. novembril 1979 ja jäi 20 aastaks. Tema eestvedamisel korrastati sõjas kannatada saanud kirik. Tänu Rannutile on Märjamaal uus kogudusemaja — talvekirik, supiköök, kontserdi–, näituse– ja konverentsipaik. Rannut on Märjamaa valla aukodanik. Eesti Vabariigi President autasustas teda Valgetähe IV klassi ordeniga. EELK on autasustanud teda III järgu teeneteristiga. Veel nüüdki peab Priit Rannut teenistusi, kui kutsutakse. „Kuhu mu truu Mitsubishi mind sõidutab, sinna ma lähen,” ütleb Eesti vanim õpetaja. Usuteaduse instituut jäigi tal lõpetamata — eestiaegne gümnaasiumiharidus ja ülikool on teda elust läbi aidanud. Küsis Lehte Ilves Avaldatud Lääne praostkonna aastakirjas “Scripta Annalia 2010” Intervjuu koguduse õpetaja Illimar Toometiga ajalehe Lääne Elu trükiväljaandes. Küsis Lääne Elu ajakirjanik Lehte Ilves.
Eelmises Lääne Elus arvamust avaldanud teoloogiadoktor Jaan Lahe leiab, et homoseksuaalsete suhete patuks pidamine ei ole enam väljaspool kriitikat seisev usutõde. Samas numbris samal teema kirjutanud teoloogiadoktor Urmas Petti lisab, et ta ei pea EELK konsistooriumi otsust, millega Geikristlaste Koguga ühinenud kirikuõpetaja Heino Nurk kõlblusvastase teo ning väärõpetuse levitamise eest ametist tagandati, ei õiglaseks ega arukaks (Lääne Elu viitab dr Lahe ja dr Petti artiklitele, mis ilmusid algselt ajalehes Eesti Kirik 20.10.2010, MK toimetuse märkus). Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toomet leiab alljärgnevas intervjuus, et homoseksuaalsete kalduvustega inimene peab nendega võitlema ja ühiskond ei tohi neid kalduvusi õhutada. Illimar Toomet, kas homoseksuaalsus ja homosuhted on patt? Mida ütleb selle kohta Piibel? Vastus hõlmab nii maailma loomist kui ka lõppu. Jumal lõi inimese oma näo järgi meheks ja naiseks. Kui Jumal nägi, et inimesel — algkeeles Adam — ei ole hea olla üksi, lõi ta tema kõrvale naise ning pühitses nende liidu. Abielus ühinedes mees ja naine „saavad üheks“ (Mt 19:5–6). Selles avaldub midagi enamat, kui pelgalt mehelike ja naiselike joonte summa — ühekssaamises saab nähtavaks jumalanäolisus. Abielus loomulikuks peetav armastus, viljakus, pühendumine ja ohvrimeelsus saavad aga veel ühe tähenduse. Issand Jeesus Kristus võrdleb taevariiki mitmel puhul pulmapeoga (Mt 22:1–14; 25:1–13). Püha Pauluse võrdlus mehe ja naise armastusest kui sümbolist Kristuse armastuse kohta oma koguduse vastu (Ef 5:21–33) saab veelgi selgemaks Ilmutuse raamatus. Seal räägitakse uuest maailmast kui Talle ja mõrsja, st Kristuse ja koguduse pulmapeost. Lühidalt kokku võttes on need peamised põhjused, miks mehe ja naise vahelist abielu peetakse pühaks. Homoseksuaalne suhe, mis võib isegi taotleda armastust, pühendumust ja ohvrimeelsust, ei saa poolte samasoolisuse tõttu olla viljakas ega peegeldada ka jumalanäolisust, mis on võimalik vaid mehe ja naise vahelises abielus. Usulistele põhjustele võib lisada terve rea mõistuslikke argumente: paljud kultuurid ja religioonid peavad abielu ühe mehe ja ühe naise vaheliseks suhteks, taunides abieluväliseid seksuaalsuhteid; homoseksuaalid on kõrgema suitsiidsusega ja nende keskmisest riskantsem seksuaalkäitumine põhjustab kõrgema haigestumuse suguhaigustesse; suguorganid on kõige paremini kohandatud heteroseksuaalseks vahekorraks jne. Pühakirjas mõistetakse homoseksuaalsed suhted hukka nii Vanas kui ka Uues Testamendis. Mõlemast võib leida seose Soodoma meeste homoseksuaalse iha ja linna hävitamise vahel (1Ms 19:1–29, Jd 7–8). Vanas Testamendis keelatakse „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures“ (vt 3Ms 18:22,30). Uue Testamendi mitmed tekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus „käib terve õpetuse vastu“ (vt Rm 1:26–27, 1Kr 6:9, 1Tm 1:10, Jd 7–8). Homoseksuaalne kalduvus iseenesest ei ole patt, küll aga sellekohane eluviis ja seksuaalsuhted. Tähtis on teadvustada, et ehkki inimestel on igasuguseid kahjulikke kalduvusi, on meil võimalik ja vajalik nendega võidelda. Hiljuti ütles Eesti juudiusu koguduse pearabi Šmuel Kot: „Paljud abielus mehed ihkavad tõenäoliselt võõraid naisi, kuid nad ju talitsevad endid, kuna see on keelatud. Täpselt samuti on võimalik ennast kontrollida, kui iha objektiks saab samast soost inimene.“ Inimesel tuleb enda homoseksuaalse kalduvuse vastu võidelda, aga ta vajab selleks nii perekonna, sõprade kui ka ühiskonna laiemat tuge. Homoseksualismi propaganda, aga ka üldiselt seksuaalse vabaduse laialdane kuulutamine — vaadakem kas või suvalist Eesti telekanalit ühe õhtu jooksul — võib oma ihadega võitleva inimese jätta selles võitluses väga üksi. Kui valmis on EELK (ka teised konfessioonid) arutama ja otsustama homosuhetega seonduvat: abielu, lapsendamist, nende teenimist kirikuõpetajana jne. Kas sel teemal peetakse arutelusid, kas on kujundatud seisukohti ja juhtnööre õpetajatele? Kirikud lähtuvad peamiselt Piiblist ja selle traditsioonilisest tõlgendusest. Et nähtusena pole homoseksualismi puhul midagi uut, võib öelda, et need seisukohad on kogu aeg olemas olnud. Erinevaid kirikuid ühendav Eesti Kirikute Nõukogu on asjakohases seisukohavõtus (vtwww.ekn.ee) öelnud: „Pühakirjatraditsiooni ei saa ümber tõlgendada homoseksuaalset praktikat heakskiitvas tähenduses. Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uues Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu „normaliseerida“.“ EELK kirikukogu on 2009. aasta sügisel deklareerinud, et homoseksuaalsete liitude õnnistamine või laulatamine teistes luterlikes kirikutes takistab koostööd sealsete vaimulikega. Kas olete seda teemat arutanud oma koguduses? Kas seda on üldse vaja? Tavaliselt pole homoseksuaalsus ei pühapäevase jutluse ega koguduse ühise koosviibimise teema. Jumalateenistus ja ühised palved on suunatud eelkõige sellele, mida Jumal meie jaoks on teinud ja mitte sellele, mida inimesed valesti teevad. Eraviisiliselt on aga mõni inimene väljendanud homoseksuaalide suhtes üldist vastikustunnet või öelnud, et tehku nad kodus, mida tahavad, peaasi, et nad seda avalikult ei kuuluta. Mõlemad suhtumised on väärad. Kristlastena tuleb meil armastada kõiki inimesi. Eelkõige armastuse pärast ei saa me leppida, kui keegi oma pahedega salaja tegeleb. Meil tuleb armastada patuseid inimesi, sest teistsuguseid polegi olemas, ja ometigi vihata pattu. Need, kellel on õnn kasvatada lapsi, peaksid teadma, kuidas on võimalik vaadelda lahus armastatud last ja tema halba tegu. Kuidas peaks EELK homoseksuaalsuse küsimustes käituma: tunnustama abielusid omasooliste vahel jt nende soove? Kirik pole rajatud mitte inimeste soovide täitmiseks, vaid tõe kuulutamiseks: Jumal lepitas Jeesuse Kristuse ristisurma kaudu enesega kõik, sünnitades meid elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist (vrd Kl 1:20, 1Pt 1:3). See pole mitte sõnum homoseksuaalidele, vaid kõigile inimestele: loobuda oma jumalatust eluviisist. Kui üks geikristlane küsiks teilt nõu, kuidas käituda, mis nõu talle annaksite? Elada kristlasena, st iga päev palvetada, käia igal võimalusel jumalateenistusel, käia regulaarselt pihil ja armulaual, hoiduda homoseksuaalsest vahekorrast, hoiduda kirjandusest, telesaadetest jms, kus õhutatakse seksuaalseid kirgi; otsida endale vaimulikku nõustamist ja kuulata vaimuliku nõuandja soovitusi. Mitte kaotada lootust, kui ta eksib. Kas ja millal EELK aktsepteerib ametlikult homosuhteid? Loodan, et mitte kunagi. Leeripüha jumalateenistusel ristiti 9 ning leeritati 7 inimest. Pärast jumalateenistust kogudusemajas toimunud õnnitlemisel kõneles leeriõpilaste nimel Merlin Suurna:
Selleks, et oma elu muuta, ei pea raskelt haigestuma, autoõnnetust või muud taolist üle elama. Piltlikult öeldes – uue lehekülje elus võib keerata igaüks, kes seda vaid ise soovib. Kirikus käimine, ristimine ja leeritamine ei tohiks olla kui moevool, mida järgida. Samas Märjamaa Maarja kogudus on nagu avatud uks, kuhu iga mööduja võib sisse astuda. Meiegi astusime igaüks erineval põhjusel või olulise põhjuseta sisse ja ees ootas lahke, tingimusteta, armastav ja toetav kogudus. Ole noor või vana, laps, mees või naine, haige või terve, tulla võib igaüks, kõik on oodatud. Meie leerikursusel osalesid teiste seas nii ema kui tütar ja lapselaps. Leerikursus on andnud juurde teadmisi, õpetanud muu hulgas hoolivust ja sallivust ehk väga mitmeid põhimõtteid, mis on lihtsad ja iseenesest mõistetavad, kuid mida kipume unustama. Oleme leerikursuse jooksul kasvanud ja kasvamas nagu puu, mis algul on väike ja armetu, kuid kui tema eest hoolitseda ja veega kasta, see juurdub, sirgub tugevaks ja suureks. Tänase leeripühaga saame lugeda leerikursuse lõppenuks, aga tegelikult oleme väga alguses, oleme alles teel... Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse, nõnda alustab oma kuulutust Jeesus. (Mk 1:15) Meeleparandus on Pühakirja läbiv teema. Ometi kipub tänapäeva inimene ja ühiskond seda eirama ja kõrvale tõrjuma kui arhaismi. Mõne meelest ei saagi meelt parandada – isiksust määravad sotsiaalsed, bioloogilised ja füüsikalised põhjused, mis tahtele ja meelele kuigivõrd ruumi ei jäta. Kui üldse rääkida süüst, asub see väljaspool – geenides, kasvutingimustes, halvas ühiskonnakorras.
Endaõigustuseks leiame alati tuhat vabandust, kui vaja ka usulist. Võime öelda, et kui Jumala arm mind siiani pole meeleparandusele viinud, siis ei tee ma seda ka ise – see oleks vaid inimlik ponnistus. Olen kohanud neid, kes kurdavad: “Ei minust ristiinimest saa, olen patune ja uskmatu.” Kas süüdi on Jumal? On ta süüdi selleski, kui oma sõnades ja südames lubame palju, kuid neid lubadusi ei täida? Soov näha end positiivse, mitte negatiivse kangelasena sünnitab illusioone, kuid sunnib ka meeleparandusele. Seda ootab meilt Jumal. Ta ei dehumaniseeri ega asjasta inimest, vaid aitab meid. Nõustugem tõdemusega: maailma parandamist tuleb alustada iseendast. Ühiskonnal ja ka kirikul oleks kindlasti palju kaunim nägu ja lootusrikkam tulevik, kui võtaksime meeleparandust tõsiselt. Küllap kaoksid paljud sotsiaalsed probleemid ja kirikud täituksid palvetajatega. Palvetagem meiegi selle pärast ja kutsugem inimesi meeleparandusele. Esmatähtis on meeleparandus siiski meie enda jaoks. Sellest sõltub meie pääste ja õndsus. Hoiatavalt kõlavad kauaaegse pihtikorra sõnad: Kes uskmatud on ja meelt ei taha parandada, kes meelega Jumala püha tahtmise vastu teevad ja ka edaspidi oma pattudesse tahavad jääda, need teadku, et Jumal neile nende pattusid andeks ei anna, vaid nende patud neile kinnitatakse, kui nad ümber ei pöördu ega meelt ei paranda. Need sõnad kõnelevad siiski inimese suurest eesõigusest ja ülesandest – otsustada ja vastutada. See on meie osa, millest me ei saa ega tohi loobuda. Meeleparandus juhib Jumala juurde. Uskuda evangeeliumisse tähendab uskuda Jumala halastusse ja andeksandmisse, lasta Kristusel, meie Päästjal ja Lunastajal, meie elus määravaks ja juhtivaks saada. Siis ei ole me ainult patukahetsejad, vaid armu leidnud patused, kes otsekui oksad heas puus, kannavad head vilja. Küsides, millist väetist vajab Eesti vaimulik, rahvuslik või ükskõik milline kulutuur, saame vastata vaid: meeleparanduse oma! Jeesus toob võrdluse viljatu viigipuuga, kellele pannakse sõnnikut, et see vilja kannaks (Lk 13:8). Meeleparandus näib ehk alandav ja ebameeldiv, kuid on ometi Jumala armu ja õnnistuse tööriist. Martin Luther kõneleb igapäevasest meeleparandusest. See on palju enamat kui elukestev õpe, see on kasvamine Kristuses ja oma inimeseksolemises. Aidaku meid selleks Jumal. Aamen. + Andres Põder peapiiskop Ma jaksan ikka veel üllatuda iga-aastaste üleskutsete peale olla jõuluajal tähelepanelikum ja hoolivam, mõelda oma lähedastele jms. Aga pärast jõule? Oleme harjunud poliitikutega, kelle hoolivus tärkab just valimiskampaania ajaks, ja mõistame samas suurepäraselt, et hoolimine ja armastus saab olla üksnes püsiv ellusuhtumine, mitte kampaania. Tuhkapäeval algab nelikümmend päeva kestev paastuaeg, mil kõiki kristlasi kutsutakse üles paastuma ja palvetama. Milleks?
«Oh uskmatu ja jonnakas sugupõlv! Kui kaua pean ma teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla?» Need on Jeesuse sõnad, kui Tema poole pöördub isa oma langetõbise poja pärast, keda jüngrid pole suutnud tervendada (Mt 17:14–21). Etteheide on mõeldud mitte haigele poisile või tema isale, vaid jüngritele. Kui poisi tervendamiseks piisab kurja vaimu sõitlemisest, siis jüngrite uskmatuse ja jonni «tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega». On oht, et praegusel maniakaalse egoismi ajastul keskenduvad nii «palve» kui «paastumine» vaid iseendale – palve minu tööde ja tegemiste kordamineku pärast, palve minu kõige lähedasemate inimeste pärast, palve minu haiguste ja murede pärast jne. Paastumistki käsitletakse peamiselt vahendina enese rahuldamiseks – ma muudan oma käitumist, toidu või millegi muu tarbimist, et minu keha oleks tervem ja ilusam ning minu elu oleks pikem ja kvaliteetsem. Isegi kui taolise enesepiiramisega kaasneb parem kontroll oma muude kirgede üle, taotletakse sellega viimselt küllastumist iseendast. Õpetades jüngreid palvetama, alustab Jeesus mitte sõnadega minu vajadused, vaid meie Isa (Mt 6:9). Palve eesmärk on mitte minu, isegi mitte meie, vaid Isa tahte teostumine – puudutades mitte minu, vaid meie igapäevast leiba ja an-deksandmata võlgu, ründavat kiusatust ja kurja. Ka paastumine pole suunatud minule ega meile, vaid Jumalale. Paastumisest kõneldes soovitab Jeesus võida oma pead ja pesta oma nägu, et «paastumine ei oleks näha inimestele, vaid Isale, kes on varjatud» (vt Mt 6:16–18). Paastumine ei taotle mitte minu eesmärke oma elu jaoks, vaid Jumala tundmaõppimist, et Tema tahe võiks kujundada meie elu ning Tema eesmärgid võiksid teostuda. Jeesus on paastumise eeskuju. Mitte üksnes neljakümnepäevase täieliku loobumisega söögist ja joogist kõrbes (Mt 4:1–11), pühendumisega palveks (Mt 14:23) ega ka oma paastumise varjamisega inimeste ees – Talle heidetakse isegi ette, et Ta on söödik ja veinijoodik, tölnerite ja patuste sõber (Mt 11:19). Kõik Tema õpetused ja teod, viimselt surmgi taotleb vaid üht: «päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked» (vt Js 58). Tema jumalateenistus oli tuua oma ihu Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks (vrd Rm 12:1–2). Paastumine ja sellega kaasnevad armastusteod ei ole tingitud mitte tõusva ja langeva majanduselu järjekordsest madalseisust, mis põhjustab kannatusi paljudele inimestele, vaid pattulangemisega alanud püsivast kriisist Jumala ja inimese suhetes. Kuna paastumine pole midagi muud kui Jumalale meelepärase elu taotlemine, on see elukestev ülesanne. Mingil kindlal ajavahemikul, nt paastuajal, ettevõetavate vaimulike harjutuste või loobumisega mõnest harjumuspärasest naudingust peaksime saama aimu, milline peaks meie elu olema aasta ringi. Paast lõpeb alles siis, kui istume taevases pulmalauas. Illimar Toomet koguduseõpetaja Pühapäeval, 17. mail tähistab Märjamaa Maarja kogudus 50 aasta möödumist kiriku taaspühitsemisest. Legendi järgi algas kiriku taastamine nõnda, et koguduse õpetaja Hartvig Helilaid läks arhitektuuriloolase ja restaureerija Villem Raami käest küsima, mida teha kiriku varisemisohtlike võlvidega. Raam olla öelnud, et mine tee metsas kasepuust kiilud ja löö võlvid üles.
Aasta hiljem tulnud Helilaid jälle Raami juurde ja öelnud, et võlvid on nüüd korras, mis järgmiseks ... Nii nagu kõikide legendidega, on ka selles loos oma tõetera. Õpetaja Helilaidi ajal alustati taastamistöid, mida nõustas Villem Raam, nii mõnekski tööks tuli aga kasutada mitte sobivamaid, vaid saadaolevaid materjale. Sõdade jäljed Ligi 650 aastase ajaloo jooksul on kirikuhoone saanud korduvalt kannatada. Nii Liivi sõja ajal 1574. aastal kui Teises maailmasõjas hävis kiriku sisustus ja katus. 1941. aasta juulis sõjatules põlema süttides oli hoone väga heas korras. 1933. aastal olid uue värvkatte saanud pingid ja seinad, 1935. aastal paigaldatud elektrivalgustus ja 1938. aastal elektriküte, viimane, tõsi küll, ei olevat kuigi palju sooja andnud. Sõjatuli jättis püsti vaid müürid ja võlvid, hävisid Ackermanni valmistatud nikerdatud altariretaabel, pingistik ligi 1000 istekohaga, kaks korrust rõdusid, mis ulatusid lääneseinast võidukaareni, katus ja tornikiiver. Kirikuhoone taastamisega alustati juba sõja ajal, kui 1942. aastal taastati pikihoone katus, sõjast tingitud kitsikuse tõttu aga enamat kahjuks ei suudetud. Pärast põlengut jätkas kogudus jumalateenistusi alevi lõunaserval olevas vennastekoguduse palvemajas. Algselt armetus olukorras hoone, mille katus jooksis läbi ja sarikad olid ära vajunud, suudeti korrastada ning 1950. aastal pühitseda kirikuks. Taastamistöö liitis kogudust Hoolimata pingutustest märgib koguduse kroonika, et 1953. aasta on “kõige madalam nii majandusliku kui vaimlise elu poolest”. Pärast Stalini surma hakkas kogudus elavnema, seda osalt ka Siberist naasvate küüditatute toel. 1956. aastal saadi taastamistöödeks luba ning sama aasta sügisel alustati töödega. 1956. aasta lõpus rajati uus katus, 1957 tehti siseremonti, 1958. aastal taastati raiddetaile, paigaldati põrand, uksed ja aknad. Kirikuhoone taastamine ehitas üles ka kogudust. Kroonika märgib, et “aastad 1956–58 moodustavad tõusuaja koguduses; kogudusega liituvad ka need, kes olid varemalt isegi aastakümneid eemal olnud koguduse elust”. Esimese remondijärgse jumalateenistuse pidas 19. aprillil 1959. aastal praost Martin Terasmaa Kullamaalt. Pühitsemise toimetas peapiiskop Jaan Kiivit sen, assisteerisid Julius Voolaid ning praostid Martin Terasmaa ja Evald Saag. Külalisena viibisid kohal koguduse endine õpetaja Jaan Lääne ning teised Lääne praostkonna õpetajad. Jumalateenistusel laulis aprillis asutatud segakoor, mida juhtis Albert Päästlane. Taastamiseks parim aeg Praegu võib tõdeda, et 1950. aastate teine pool oli kirikuhoone taastamiseks ainuvõimalik aeg. Siberisse küüditatute naasmine pärast Stalini surma tõi paljudesse kogudustesse uut elu. Ristimisele toodi võõrsil sündinud lapsi, laulatati sõlmitud abielusid, noored tulid leeri. Kui sõda leeris käivate noorte arvu eriti ei muutnud – nii 1938. kui 1947. aastal käis leeris ligikaudu 100 noort –, siis pärast märtsiküüditamist kahanes see ligi 20-30-le aastas. 1959. aastal leeritati 63 inimest. 1960-ndate alguses algas kogu Nõukogude Liidus ateistlik kampaania. 1961. aasta lõpul tuli Märjamaa kogudusele rajooni täitevkomiteest suuline keeld toimetada väljaspool kirikuhoonet ristimisi ja laulatusi, kodus võis jagada haigetele armulauda ja teha surmaga seotud talitusi. Täisealiseks saamise riituseks kujunes id kirikliku leeri asemel ilmalikud noorte suvepäevad ehk nn võsaleer. 1965. aastal tuli kogudusse leeri vaid neli noort. Võimas võlvipealne Nii mõnigi keskaegse kiriku võlvipealsel käinu on imetlenud hämaruses avanevat võimast vaatepilti. Käsitsi kokkupandud kivikünkad, mis alt kirikuruumist paistavad õhulised ning ülalt pööningult rõhuvalt massiivsed, loovad mulje igaveseks rajatud hoonest. Kaasaegsete papist elumajade ja plekist tootmishoonete ajutisus rõhutab kontrasti veelgi. Möödunud sajandi sõjapurustused ei ole varasematega võrreldes midagi erakordset. Inimmeeli ja -mõistust vallutanud kommunismiideaal, mis tõotas peatseid naudinguid igaühele, on asendunud sama materialistliku kapitalismiga, mis pakub naudinguid kohe, kui vaja, siis võlgu. Ka selles pole midagi uut. Ehkki elu näib arenevat meeletu kiirusega, jääb inimloomus muutumatuks, suutmata ka suurima pingutuse juures saavutada omaendagi seatud ideaale. Nii nagu muutumatu on inimene, jääb muutumatuks ka kiriku kuulutatav rõõmusõnum Jumala armastusest. Südametunnistuse võla iseenda, ligimeste ja Jumala ees suudab maksta üksnes Tema, kes meie eest risti löödi ja üles tõusis. Illimar Toomet koguduseõpetaja 27. jaanuaril 2009. aastal täitub 90 eluaastat EELK vanimal vaimulikul Priit Rannutil. Eakat ametivenda küsitles praost Joel Luhamets.
Sa oled nooruslik mees, aga ütle ausalt, kas Sa tunned ennast nüüd ka juba vanana? Eks ma püüan seda ikka kogu aeg endale meelde tuletada, et saan üheksakümmend, ja kui see kipub meelest minema, siis parema jala puusa kõhr tuletab seda mulle meelde. Sind ordineeriti 14. juunil 1979. Sa olid siis 60aastane. Õpinguid Tartu ülikooli usuteaduskonnas alustasid 1938. aastal. Millest see tuli, et Sind nii hilja ordineeriti? Ülikooli astusin 1938. aastal, aga siis tulid venelased ja panid asjale käpa peale. Elutee viis mind Tallinna, tegin päris lihtsat elektritööd. Siis tulid sakslased sisse ja Tartus ei olnud perspektiivi usuteaduses jätkata. Läksin tehnikaülikooli ja küsisin, kas ma saan oma paberid sisse anda. Neil ilmselt oli tarvis üliõpilaste arv täis saada, et ülikool avada, ja mind võeti ilma eksamiteta Tallinna tehnikaülikooli vastu. See oli küll suur lops, sest ma olin gümnaasiumis klassikaharu lõpetanud, mitte humanitaarharu, vaid selle kõige ebamatemaatilisema. Tartu vaim oli Tartu vaim, rohkem kunsti, kohvikut ja vestlusi, Tallinna vaim oli valemid ja mutrivõtmed. Siis tulid venelased. See oli 5. septembril 1944. Ma kõndisin tehnikaülikoolis mööda koridori, kui kuulsin, et hõigati, kas keegi on Rannutit näinud. Ma teadsin, et oli konstitutsioonipäev, mõtlesin, et aktus tuleb ja nad tahavad mõnele tudengile paberi pihku anda, et lasta sealt seda Stalini kiitust maha lugeda. Varjusin auditooriumi, aga sealt leiti mind üles ning öeldi, et rektori kabinetis oodatakse. Astusin sisse, tervitasin. Kabinetis oli keegi valge baretiga naine. Rektor jättis meid kahekesi. Sain kohe aru, et asi ei ole puhas. Naine rääkis Petseri murrakuga ja küsis, kas ma oleks nii kena, et sõidaks temaga haridusministeeriumisse. Ma küsisin, kus haridusministeerium asub. Selle peale hakkas ta kokutama. Muidugi! Ta oli ju ühest teisest ministeeriumist, sealt Oleviste kiriku kõrvalt. Nii läkski sõit lahti, all masinad juba ootasid. Mis oli Sinu arreteerimise põhjus? Saksa ajal oli see põrandaalune Otto Tief ja tema valitsus. Mina olin ka nende tugiorganisatsioonis. Olime väike grupp, kes pidi raadiomaja vallutama, sealt pidi siis vabadus välja hõigatama. Ootasime signaali Vabaduse väljakul rätsep Ahvena korteris, kui Leo Talgre tuli ja ütles, et ei tule välja. Tegime Aegviidu metsades punkri... Ühesõnaga niisugune luurajate asi. Pärast Stalini surma mina amnestia alla ei kuulunud, sest ma ei olnudki fašist, ma olin hullem – natsionalist! Kui ma ükskord vabaks sain, oli aasta 1957. Niisiis 13 aastat olin ära. Tulin tagasi ja astusin Toompeal Usuteaduse Instituudi uksest sisse parajasti kreeka keele kontrolltöö ajal. Ma huvi pärast ütlesin, et andke mulle ka leht. Selgus, et omal ajal õpitu polnudki jõudnud veel ununeda. Mind kutsuti õppima. Olin nõus. Aga juba järgmisel sessioonil ütles dekaan Ago Viljari, et sinul ei ole siin aega õppida – meil kirikukatused lasevad läbi – sina pead minema kohapeale. Ma ei mõistnud tookord kuidagi seostada õpetajaks saamist ja ootavaid kirikukatuseid. Siis suri Peeter Sink. Olime olnud kirjavahetuses, ta saatis mulle oma luuletusi. Kui ma vangist vabanesin, läksin teda tänama. Ajasime Tartus juttu. Olin viimane, kes teda nägi. Pärast matuseid korraldas lesk Marje Sink Tallinnas metodisti kirikus mälestusõhtu. Marje ütles mulle: kuna sina teda viimati nägid, siis ole sina see konferansjee. Nii ma seda asja juhtisin, aga tuli välja, et seal olid nuhid sees. Kui minu abikaasa Lehte läks tööle, kutsuti ta kohe direktori juurde ja öeldi, et teie ei saa enam siin töötada, sest teie mees on metodisti jutlustaja. Lehte sai kuidagi ära rääkida ja keerutada, et tema mehe isa käib küll seal õige tihti, ja see oli ka õige, sest isa käis ikka Tallinna Jaanis või metodisti kirikus. Aga minul ei olnud enam võimalik edasi õppida, sest siis oleks Lehte kohe välja visatud, aga tal oli kandidaaditöö pooleli. Läksin tööle alaldite tehasesse. Olin tööline, brigadir, meister, nooreminsener, energeetik ja igasuguseid ametinimetusi kandsin seal. Siis oligi niisugune asi, et Lehte suri... Poisid olid väikesed: Teet 11, Mart 19. Kord UI raamatukogus kohtusin Maimu Haameriga, kes ütles: peapiiskop kutsub sind. Olin üllatunud. Teadsin, et Hark (peapiiskop Edgar Hark – toim) on napi jutuga mees. Koputasin ja astusin sisse. Jäin lävel seisma. Tema ütles tere. Kõik. Mina vaikisin. Tema ka vaikis. Seisime tükk aega niiviisi. Viimaks küsis: kas te tulite koha pärast? Mina: ei tulnud... Eks see Maimu mängis mustlast, sest nägi, et Lehte ei ole enam takistuseks. Siis hakkas Hark huvi tundma. Ma ütlesin, et Toominga (peapiiskop Alfred Tooming – toim) ajal mind ei kinnitatud. Hark kostis seepeale: kui mina ütlen, küll siis kinnitatakse. Leppisime kokku, et Tallinnast kuni 50 km kaugusel asendan õpetajaid, keda parasjagu vaja. Aga juba nädala pärast palus Hark, et ma ajutiselt Viru-Nigulas teeniks, ise lisas vaikselt, et see on veidi kaugemal kui 50 km. Mina ei teadnud, kui kaugel see Viru-Nigula on. Läksin pühapäeval oma «sapakaga», sõidan ja sõidan. Kui sai 120 täis, siis teeviit näitas Kunda poole ja Viru-Nigula. Nii see algas. Kiiresti korraldati eksam ära. Proovijutlus oli Laatsaruse peale. Siis oli ordinatsioon. Oikumene ja Tallinna Jaani meeskoor laulsid – ma olin ju mõlemas kooris. See oli kena päev. Oktoobri lõpul kutsus Hark mind uuesti välja. Vaatasin, et nüüd on asi käest ära. «Me näeme, et sa oled tubli ja tasakaalukas...» Ilusad sõnad, ootasin, mis sealt tuleb. Tuligi: Märjamaa kogudus on lõhki minemas. Minu esimene jumalateenistus Märjamaal oli nii, et keegi oli luku ära rikkunud ja tammepuust uksest tuli lukk välja raiuda. Lõppes nii, et said Märjamaa aukodanikuks? Ja kogudusemaja sai ehitatud. Kas Sa pead kogudusemaja ehitust oma suuremaks saavutuseks? See oli oma aja kohta moodne ehitus. Hiljem tegi Paenurm (õpetaja Peeter Paenurm – toim) Ridalasse ka. Sa oled õppinud Treffneri koolis... Jaa, ma olin Treffneri ajal Treffneris. Ma olin Treffoonia ajal suur spordifanaatik, elasin rohkem Kalevi spordiväljakul (Tartu Peetri kiriku juures) kui kodus. Minu isa tõsise uskliku inimesena soodustas sporti. Mängisime võrkpalli ja käisime Vallikraavi kääru peal Noorte Meeste Kristliku Ühingu majas. See oli üks tore aeg. Võistlusi peeti koolide vahel, tõkkejooksus tulin ma kolmandale kohale. Küll ma olin siis enda meelest tähtis mees! Kui linna peal jalutasin, vaatasin, kas ikka järele vaadatakse. Huvitav on mõtelda, kui tähtis võib sport olla. Peale selle oled Sa õppinud Tartu ülikoolis, Usuteaduse Instituudis ja TPIs. Kas Sul on inimesi, keda pead oma õpetajaks? Üks on Soosaar (Albert Soosaar – toim), teda ma käisin kuulamas. Olevistes osalesin Tärgi (Osvald Tärk – toim) piiblitundides. Nende kahe mehe jutt oli väga loogiline. Mõne inimese loogika läheb sõna assotsiatsiooni kaudu ja siis hüppab ta oma mõtetes edasi, see ei ole vastuvõetav. Ja ega minule need säravate sõnade meistrid ei meeldi eriti. Neid ilusaid lauseid mõistan ma ise ka moodustada, aga ma pole neist vaimustatud. Sa oled spetsialiseerunud meeste peale, Sul on kaks poega ja viis pojapoega. Kas annaksid nõu, kuidas mehi kirikusse saada? Luterlikule kirikule ei ole see raske, aga ma ei saa sellel teemal rääkida, ma lähen vihaseks. Meil on olemas leerikursus. Vabakogudused peavad pingutama, Alfa-kursusi ja muid trikke tegema, et inimesi kokku saada. Aga neist, kes on Alfa-kursusel, jääb väga suur osa kiriku juurde. Meil saadakse küll inimene kergesti leeri, aga leer on lahja. Inimene käib ja nuusutab, aga ei ole seda, mis teda kinni hoiaks. Meil ei ole sellist äratust, evangelisatsiooni. Seda tööd meie kirikus ei ole, aga ilma selleta ei saa. Vaata, kui ära kohitsetud on misjonikeskuse põhikiri! Võta endine põhikiri ja praegune, pane kõrvuti: see osa on välja lõigatud, mis oli evangelisatsioon. Selle asemel on: meie toimetame õppusi ja kursusi. Kulla inimene, laipu ei saa ju õpetada. Nad peab enne üles äratama, siis hakka õpetama! Sa oled oikumeeniline mees... Seda ma olen! Milline usuline liikumine on meie maal kõige rohkem mõju avaldanud? Ma arvan, et ikka vennastekogudus. Kas vennastekoguduse mõju on ka praegu tunda? Põhja-Eestis on, Lõuna-Eestis ei märka. Võib-olla te märkate Laitsnas ja Iljade elupaiga juures. Põhja-Eestis on vennastekoguduse tuumik Hageri ja Rapla juures. Need, kes praegu kirikus käivad ja kirikut üleval hoiavad, on vennastekoguduse omaaegne külv. Praegu süvendatakse tingrefleksi – hakka armulaual käima! Juba lapsed tuuakse. Ega ma armulauast halvasti ei räägi, ma ei ole ühegi inimese usu üle otsustaja, aga see viiakse tingrefleksi peale. Kui me tehases töötasime, olid Sa seal tuntud mees. Mäletan, et meil olid «Rannuti reeglid». Näiteks: ükski seade ei tohi pärast remonti olla halvemas seisus, kui see enne oli. Ütle, kas kirikutöös on ka mõned Rannuti reeglid? aa, on küll! Üks reegel on selline, et kui sa korraga leiad, et oled halvasti kõnelnud, või arvad, et jutlus ei lähe, siis ära hakka parandama, vaid ütle kohe aamen. Kui sa hakkad siis veel midagi parandama või heastama, läheb asi päris käest ära. Me oleme koos laulukooris laulnud ja Sina olid siis see «hall kardinal», kui me Oikumenet tegime. Kas on mõni laul, mida Sa ka praegu vahel ümised? Kui ma Pereraadiot kuulan, siis vahel märkan, et näe – Oikumene laul! Laulud on kõik meeles, ma ju ise kirjutasin noodid ja jagasin välja. Õhtuti kirjutasin, mõnele laulule sai sõnad tõlgitud. Ühte laulu on üle Eesti hakatud minu sõnadega laulma. See oli lühike laul, ühesalmiline. Ma mõtlesin, et teen teise salmi juurde, ja nüüd kuulen, et lauldaksegi kahe salmiga: «Otsige esiti Jumala riiki…» ja teine salm: «Maailma varad kui endale saaksid...» Aga millise lauluga võiks Sind sünnipäeva hommikul üles laulda? (Pikk paus ... ümiseb) Mis laul see oli? Sa laulsid järsku bassi viit? Ümise veel! Ma ei hakka mitte algusest, vaid kust meelde tuleb... (ümiseb). (Ümisevad koos): Aheldatud patu koormaist... Ma küsin Sinu kui vana mehe käest: mida Sa arvad eesti elust üldse, eesti rahva vaimulikust elust ja sellest, kuhu see võib suunduda? Meile tegelikult seda situatsiooni ausalt välja ei öelda, mis maailmas toimub, sest kardetakse, et rahvas läheb hüsteeriasse, kardetakse, et inimesed võtavad raha pangast välja ja siis on asi veel hullem. Aga sellest saame üle. Usun, et rasked ajad toovad inimese mõistuse juurde. Meie elu ei ole nii raske, et see mõistusele tooks. Praegu juhivad elu ikka kurjad deemonid, maailm on kurja käes. 1Jh 5:19: «…terve maailm on kurja käes.» Kui tõesti üks suur vapustus raputab seda maad, siis tulevad inimesed usu juurde tagasi. Praegu on lai ots nende käes: kes ropemalt ütleb, see on populaarsem. On selline ajajärk. Üksikud kenad hääled jäävad hüüdjateks häälteks, kuid neid on hea lugeda, tõded, et on terve mõistusega inimesi. No vaim on Sul ergas ja 90 märki ei anna kusagilt tunda. Mina küll ei suuda uskuda, et Sa oled meie kõige vanem vaimulik. Jumal on hoidnud. Ma praegugi tulin Endla tänavalt vennastekoguduse palvemajast. Seal tuli jutlustada. Ma ei armasta, et minnakse kõnelema nii, et noh küll Jumal annab. Seda ma ei poolda. Ma valmistun kodus ette, et ei oleks tühje sõnu, et iga järgmine lause viiks asja edasi. Päris korralikult kirjutasin endale asja ära... ja unustasin kõik selle kraami koju. Nii et täna tuli küll improvisatsioon. Kas Sa jutlustad igal pühapäeval? Ei, mitte igal pühapäeval, aga jah, viimasel ajal on küll nii läinud. Aasta kokkuvõtet tehes tuligi välja, et koos piiblitundidega annab arvu välja, nagu oleks jutlustanud peaaegu igal pühapäeval. Jutuajamise kirjutas üles Kristjan Luhamets Argipäevahommikune armulauajumalateenistus ühes väikses maakirikus oli äsja lõppenud ning asusin ust sulgema. Siis saabusid paar uudistajat, kes tahtsid pisut ringi vaadata. Kui nad kirikust välja tulid, jäin nendega vestlema. Selgus, et üks neist on kohalik inimene, kes näitas mere tagant tulnud sugulasele oma kodukanti. Rääkisime kirikust ja inimestest kirikus. “Miks inimesed nii vähe kirikus käivad?” kõlas pisut nõudlik küsimus. Mida ma oskasin vastata? Ma olin selle peale nii mõnigi kord mõelnud, kuid rahuldavat vastust polnud veel leidnud. Kuna kirikus, mille ukse taga seisime, olid kavandatud hommikused armulauaˇ-jumalateenistused ja õhtupalvused ka järgnevatel päevadel, küsisin omakorda, kas küsija oleks valmis tulema? Sama päeva õhtul ja järgmisel hommikul ja nii kuni nädala lõpuni. “Ma ei teagi, kas ma nüüd ikka...,” kõlas kimbatusse sattunu vastus, mis jäigi lõpetamata. Tuletasin vestluskaaslasele meelde tema äsjast küsimust põhjuste kohta, miks inimesed ei taha kirikusse tulla ja oletasin, et küllap oskab ta ise sellele kõige paremini vastata. Ilmselt on tal mingi konkreetne põhjus, miks ta alati ei saa tulla. Mõtlen senini tänuga neile inimestele, kellega seal nõnda kohtusime.
Tegelikult sisaldus esitatud küsimuses ka teine - mis toimub jumalateenistusel? Mille pärast inimesed üldse peaksid jumalateenistusele tulema? Olen tänavu neile küsimustele mõelnud rohkem kui kunagi varem. Käesoleva aasta tuhkapäeval alustasime Märjamaa Maarja koguduses igapäevaste jumalateenistuste pidamisega. Kui pühapäevahommikuti oli kohal ligi paarkümmend inimest, siis argipäeviti oli tulijaid mõni üksik. Siiski ei ole saabunute väike hulk olnud häiriv. Eriti puhkudel, mil kedagi ei tulnud, olen saanud endamisi mõelda, milleks on jumalateenistust üldse vaja. Vastus on lihtne: jumalateenistuse eesmärk on kiita ja ülistada Jumalat kõigi tema andide eest, mida ta meile on andnud ja annab, tema helduse ja armu eest. Iseenesest ei olnud selles midagi uut, olin seda juba varem teadnud. Ja siiski tajusin seda Jumala otsese vastusena mu küsimusele, mis täitis südame rõõmu ja tänuga. Seega ei muuda jumalateenistust ehtsaks, tõeliseks mitte nähtavate kirikuliste hulk, vaid Jumala ja tema inglite kohalolu. Ilma Temata on kõle ka puupüsti täis kirikuhoone ja koos Temaga on hea olla ka üksi. Pole ju Kristus viimselt öelnud, et ta ainult siis kohal on, kui vähemalt kaks või kolm tema nimel koos on (Mt 18:20), vaid ka “paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse” (Mt 7:9) ning “mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:20) Kui jumalateenistuse keskmeks on Jumala kiitmine ja ülistamine, siis puudutab see ka kõike muud, mis selles osaleb. Kõik, mis on meelepärane Jumalale, ülendab ka kohalviibivate inimeste hinge, see ei tarvitse aga olla vastupidi. See puudutab nii kirikuruumi korrashoidu, kirikuliste käitumist aga ka nt jumalateenistusel kasutatavat muusikat. Ja siiski pole kõigel eelöeldul mõtet, kui meie jumalateenistus piirdukski üksnes kiriku seinte vahel peetud koosviibimisega. Üks Inglise kolleeg lõpetas jumalateenistuse sõnadega: “Missa on lõppenud, teenimine algab.” Ilma halastustegudeta on missa tühine ning saab jumalapilkeks. Me ei palu Jumalalt kindlamat usku ja uut jõudu mitte lõõgastumiseks, vaid “heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.” (Ef 2:10) Ükskõik kui sagedane jumalateenistustel osalemine ja palvetamine ei too hingele kasu, kui sellega ei kaasne kristlasele kohaseid tegusid: lohutada, julgustada, puudustkannatajaid abistada, eestpalveid teha jne. jne. Püha Pauluse üleskutse tuua viimaks “oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks” tähendab, et tegelikult peaks terve meie elu olema Jumala teenimine (vt Rm 12. ptk). Märjamaa koguduses paastu- ja ülestõusmisajaks kavandatud eksperimendi - pidada iga päev üks jumalateenistus armulauaga ja üks palvus - lõppedes taipasin, et seda ei saa lihtsalt lõpetada. Nii on suvest alates peetud iga tööpäeva hommikul jumalateenistust armulauaga. Ning praktiliselt iga kord on ka peale vaimuliku kohal keegi, kes seda vajab. See ei tähenda aga midagi inimlikult erilist, sest nagu on kirjutatud, kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle! (1Kr 1:31) Illimar Toomet koguduseõpetaja |
Archives
December 2019
Categories
All
|