Armsad vennad ja õed!
Jõuluaeg paneb usuleegi meie südames taas eredalt särama: kirikud täituvad inimestega, kõikjal kõlavad jõululaulud, valdavaks saab soov jagada rõõmu ja teha head ning hinge hoovab eriline rahu. Karjased Petlemma väljal olid esimesed, kes uskusid ingli sõnumit Päästja sünnist ja asusid teele, et ise lapsukest näha. Tagasi läksid nad Jumalat kiites, sest kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud. Nende usk oli leidnud kinnitust, kuid selle usuga olid nad pannud liikuma ka Maarja mõtted, nagu kõneleb evangeelium, ning näidanud kätte suuna tulevastele aastasadadele. Nüüd kõlab kogu maailmas kutsuv jõululaul „Venite Adoremus” – „Kõik usklikud tulge, võidutsedes tulge, rõõmuga alustage Petlemma teed...” Jõulud on eesmärgistatud usurännak. Usku kui siseveendumust ja südamehoiakut on vahel alahinnatud ja peetud üksnes isiklikuks asjaks. Ometi sõltub inimese elus väga palju sellest, kas teised tema sõnu usuvad või ei. Usaldus on perekonna ja ühiskonna kõige väärtuslikum kapital. Kui pole usku, ei püsi pere, rahvas ega riik. „Kui te ei usu, pole teil asu,” on piibli sügavamõttelist sõnamängu edasi andnud Martin Luther (Js 7:9). Algkeele sõna, mida siin kasutatakse, tähendab tõde, kindlust, alust ja pinnast. Usk Jumalasse on püsimine Jumala juures, mille kaudu inimene ise saab kindla põhja oma elule. Kas me märkame alati, kui sügav on selle usu sisu? Oleme harjunud pidama enesestmõistetavaks õigust elule, vabadusele ja püüdlemisele õnne poole. Kuid meenutagem, et need universaalsed, võõrandamatud inimõigused tuginevad arusaamal, et inimesed on varustatud nendega Looja poolt. Need õigused ei tulene evolutsioonist, revolutsioonist ega ühe või teise seadusandja tahtest. Inimväärikus on üleinimlik. Jeesuse sünd tuletab seda meile taas meelde. Ka meil on tema läbi lapseõigus ja osa Jumala juures! Kuulutagem ja tunnistagem siis seda suurimat inimõigust, mis meile kingitud! Armsad õed ja vennad! Usk ja usaldus kuuluvad meie olemusse, olles meie suhtlemise ja tõetunnetuse lahutamatuks osaks, ühendades meid üksteisega ja Jumalaga ning avades ja avardades meie maailma. „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus,” öeldakse kirjas heebrealastele (Hb 11:1). See on juhtmõtteks ka algavale aastale, mis meie kirikus on kuulutatud usu aastaks. Kasutagem aega, mis meile antud, et palvetada Jumala armu ja halastuse pärast, usaldada karjaste kombel jõuluevangeeliumit ja avada oma süda Õnnistegijale Jeesusele Kristusele, et kasvada tema tundmises ja armastuses. Johannese evangeelium räägib mehest, Jumala läkitatust, kes pidi andma tunnistust valgusest, mis on tulnud maailma, et „kõik hakkaksid tema kaudu uskuma.” (Jh 1:6) Kas pole see ka meie ülesanne? „Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas,” ütleb Jeesus (Mt 5:16). Õnnistusrikkaid jõulupühi ja armuküllast uut aastat soovides Andres Põder 1. advendil 2012 kuulutas peapiiskop Andres Põder välja Piiskoplikus Toomkirikus usuaasta! Usuaasta pidamise mõte sündis EELK piiskoplikus nõukogus ja siinkohal toome ära peapiiskopi ülekutse teksti.
Armsad kaaskristlased, õed ja vennad! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskoplik nõukogu on otsustanud kuulutada kaks eelseisvat aastat usuaastaks. Usk ja usaldus kuuluvad inimese olemusse, ühendades meid üksteise ja Jumalaga ning avades ja avardades meie maailma. Kirjas heebrealastele (Hb 11:1) öeldakse, et „usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus” – olgu see piiblisõna ka usuaasta juhtmõtteks! – ning kirjeldatakse tõotusi ja õnnistusi, mille osaliseks usuisad usu kaudu said. Oleme seda inimlikumad ja elusamad, mida enam oma usku teadvustame, lahti mõtestame ja järgime. Selleks tuleb meil süveneda usu allikasse, Jumala Sõnasse, avada end Jumala armule, mis on ilmunud lihaks saanud Sõnas, Jeesuses Kristuses, ning vaadata temale kui usu alustajale ja täidesaatjale, et saavutada usu eesmärk – oma hingede pääste. Usuaastal on meil eriline võimalus anda leerilastele kasutada isiklik pühakiri – leeripiibel. Kirikukalendergi toetab uuel moel meie usuelu, seades igaks päevaks meie ette juhtmõttena ühe piibliteksti – lambiks meie jalale ja valguseks meie teerajal. Kutsun kogudusi üles kasutama üht nädalat aastas – näiteks nelipühade ja kolmainupüha vahel – usutunnistuse nädalana, et pühendada see kristliku usutunnistuse põhjalikumale tundmaõppimisele ja oskuslikumale seostamisele tänase maailma ja oma eluga. Usuaastal ei pääse me mööda küsimustest, milline koht on usul minu elus, kas on mu mõtted, sõnad ja teod kooskõlas minu usuga, kuidas annan ma tunnistust oma usust kaasinimestele ja Jumalale? Milline on usu roll meie kodus, kogukonnas ja ühiskonnas? Kas oskan tänada Jumalat tema armu eest ning kiita ja ülistada teda keset kogudust? Saagu usuaasta ajaks, mil meie usuelu uueneb ja kasvab – nagu seemneivast sirgub suur puu. Tajudes oma patusust ning maailma kaduvust ja kurjust, vajab iga inimene hingejõudu, mida vaid Jumala armastus ja usk Jumalasse anda saab. Esimeses Johannese kirjas öeldakse: „Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.” Soovin kõigile õnnistatud usuaastat ja kuulutan selle aasta alanuks! +Andres Põder Sellest on möödas juba mitu head aastat, kui läksime kogu perega esimest korda ühiselt kalmistule ühe lähedase hauale. Lapsed olid toona üks nelja-, teine viieaastane. Ütlesin vaikselt abikaasale, et kalmistulkäik võib neile olla hirmutav kogemus. Kalmistul olles imestasin, miks üks lastest kogu aeg kartlikult ringi vaatab. Eks ta oli mu sõnu kuulnud ning oli valvel, millise põõsa tagant see “hirmus” nüüd tuleb. Ei tulnud siis ega ole tulnud ka edaspidi.
Hiljem oleme lastega juba teadlikult surnuaial käinud. Igal kalmistul on oma nägu ja igalt kalmistultki võib leida väga erinevaid haudu. Lastel kerkib muidugi hulk küsimusi. Kui vana inimene siia maeti? Miks on hauaplaadi ühe nime juures kaks aastaarvu, aga teise juures ainult üks? Kas kõik inimesed surevad ükskord? Miks on ühel hauaplaadil laeva pilt ja teisel kaks viljapead? Kas koerad, kassid ja hobused ka maha maetakse, kui nad ära surevad? Miks on kõik hauaplaadid suunatud samasse suunda? Kõigile küsimustele vastuseid anda ei ole võimalik. Aga usun, et kui lapsed on veerinud kokku ühel hauakivil oleva nime, arvutanud välja lahkunu vanuse ning püüdnud mõtestada hauatähisel olevaid sümboleid, siis on nad saanud midagi hoopis enamat kui tähtede ja sümbolite lugemisoskus või peastarvutamine. Ma usun, et nad on õppinud mõistma, et iga inimene on midagi hoopis enamat, kui nimi, vanus ja amet. Seda, et ükski inimene pole loodud üksikuks. Seda, et me oleme oma esivanematelt pärinud mitte üksnes geenid, perekonnanime ja pisut maist vara, vaid ka kuulumise perekonda. Osa sellest perekonnast asub mööda ilma laiali, osa aga kalmistul. Ühe tava olen oma lastele õpetanud. Omaste haual või ka võõral kalmistul käies lugeda üks palve. Sest on oluline meeles pidada, et ükski inimene pole siia maailma sattunud kogemata. Jumal on meid loonud ning tema ristitud lastena on meil eesõigus teda paluda. Tavaliselt oleme palunud järgmise palve: Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen. Illimar Toomet, koguduseõpetaja Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 31. oktoober 2012 Kristus ütleb: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed!“ (Ilm 1:18)
Kristuse ristikandmine pilkava rahva ja ehmunud õpilaste silme all Kolgatale varjutas jüngrite rõõmu ja lootuse ning pani kõikuma nende usu. Armastust kuulutanud Õpetajale esitatud süüdistus oli ränk ja ülekohtune. Valitsejate otsus riivas tugevasti õpilaste inimväärikust. Osavalt kasutati ära rahva heitlikku meelsust, kes tõelisust taipamata hüüdis: „Poodagu ta risti!“ Ülestõusmispüha sõnum aga kannab endas uut ja võimast, julgustavat ning üleloomulikku väge, mis muutis maailma. Kristus on surnuist üles tõusnud! Surm on võidetud. Haud on tühi. Kristus elab! See, mis on inimkätega haaramatu ning inimmõistusega seletamatu, on saanud reaalsuseks. Kõike nähtut ja kuuldut oli jüngritel raske tõeseks pidada. Siiski andis Ülestõusnu ilmumine neile tagasi lootuse, kinnitas usku tõotuste täitumisse, julgustavatesse sõnadesse, mida Õpetaja oli neile rääkinud. Apostel Toomase kahtlus elu võidusse surma üle hajus siis, kui ta oli ülestõusnut isiklikult puudutanud. Temagi hüüdis: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Ime esimesed tunnistajad elasid läbi vahetu Jumala puudutuse, mis muutis neid rõõmusõnumi kandjateks ja kuulutajateks. Kõikidele ei saa osaks sellist kogemust. Kõikidele aga kuulutas Jeesus: „Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!“ (Jh 20:29) Imes kahtlejaid, usu kaotajaid ja Jumalast eemaldujaid leidub igal ajastul. Selle põhjuseks võivad olla välised mõjud või hinge sisemine rahutus. Pimedus takistab nägemast, kurjus purustab heateo, egoism lõhub kooselu, patt allutab kõik surmale. Lõputu otsimine ja igatsus õnne järele kurnab rahutut hinge. Väsitab seni, kuni ta leiab rahu Jumalas. Pärast Kristuse ülestõusmist täitus jüngrite süda rahu ja rõõmuga. Nad jagasid teistega seda uut lootust ja armastust. Johannes kirjutab: „Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame teile, et teilgi oleks osadus meiega. Ja meie osadus on Isaga ja tema Pojaga, Jeesuse Kristusega. Ja seda me kirjutame teile, et meie rõõm oleks täieline.“ (1 Jh 1:3-4) Rõõmu allikaks on Kristus. Tema jagab armuvahendeid, et me tunneksime tõde ja et tõde teeks meid vabaks patu ja surma meelevalla alt. Jumala sõna ja sakramendid, palve ja õnnistamine aitavad meid vaimselt terveneda, kasvada ja saada täiuslikumaks. Kristus ise on muutumatu. Tema kinnitab: „Mina olen seesama eile, täna ja igavesti!“ Tema on meie juures maailma-ajastu otsani, Tema, kes on isandate Issand ja kuningate Kuningas, elab ning valitseb igavesti! Õnnistatud ülestõusmispühi! Peapiiskop Andres Põder Piiskop Andres Taul Piiskop Einar Soone Peapiiskop emeeritus Kuno Pajula Üks mees nägi kord unes, et ta kõnnib mererannal. Meri oli tormine. Tagasi vaadates nägi ta oma jälgede kõrval veel üht kerget jäljerida. Kes see võis olla? Korraga kuulis ta Jumalat häält: “Mu laps, kui andsid lubaduse mind järgida, palusid mul käia koos sinuga. Need on minu jäljed.” Mees vaatas veel kord tagasi. Meenusid hetked, kui ta oli tundnud end üksikuna ja õnnetuna, hetked, kui ei jaksanud edasi minna. Siis märkas ta, et seal olid liival vaid ühed sügavad jalajäljed. Mees küsis Jumalalt: “Sa ütlesid, et käid minu kõrval, aga kus Sa olid siis, kui ma Sind vajasin? Sa jätsid mind täiesti üksi!” Jumal aga vastas: “Mu laps, siis ma kandsin sind.”
Selline on ühe inimese tagasivaade oma elule. Samas on selge, et kui me seda lugu loeme, ei ole meie teekond mererannal veel lõppenud. Mis saab edasi? Kas viimaks jääbki liivale vaid üks jäljerida – meie sammud lõpevad ja edasi lähevad vaid Jumala kerged jäljed? Jumal ei lähe üksi edasi. Suurel Reedel, Kristuse ristilöömise päeval lõpevad Jumala jalajäljed sealsamas, kus meiegi omad. Torm ei paiska maha mitte üksnes meid, vaid ka Teda. Mässavad lained ei kisu kaasa mitte üksnes meid, vaid ka Teda. Surm saab osaks mitte üksnes meile, vaid ka Talle. Ometigi ei suuda meri Teda lõplikult neelata, surm ei suuda pidada Teda enda haardes. Kolmandal päeval pärast surma, ülestõusmise hommikul astub Kristus hauakoopast välja elavana. Seda elu, uut algust, sümboliseerivad ka munad, mida pühadeks rohkelt värvitakse. Kui Tema on tulnud koos meiega surma, siis tähendab see, et meie saame koos Temaga minna ellu. Öeldes püha Pauluse sõnadega: “Kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega.” (Rm 6:5) See, millest kuningas Taavet laulis juba tuhat aastat enne Kristuse sündi ning mida püha Peetrus tsiteerib kristliku kiriku esimeses jutluses, saab tõeks ka meie juures! Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest Ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu lihagi võib hingata lootuses, sest Sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha mädanemist. Sa oled mulle andnud teada elu tee, Sa täidad mind õnnega oma palge ees. (Ap 2:25-28) Illimar Toomet koguduseõpetaja „Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.” Õp 14:34
Armsad õed ja vennad! Kuivõrd mõtleme tänapäeval patule? Kuivõrd see mõiste meid kõnetab ja erutab? Ometi iseloomustab see inimese loomuvastast olukorda siin maailmas: lahusolekut Jumalast, Jumala käskudest üleastumist, jumalavastast eluhoiakut. Pole juhuslik, et kümme käsku algavad just nõudega tunnustada Jumala ainuvõimu: Mina olen Issand, sinu Jumal, sul ei tohi olla teisi Jumalaid minu kõrval. Kõik ülejäänud käsud ja eetilised normid tuginevad sellele eksistentsiaalsele alusele, saavad siit oma kehtivuse ja jõu. Muretsedes ühiskonna moraalse käekäigu pärast soostutakse sageli dekaloogi üldinimlike põhimõtetega. Avalikkuses on kõlanud üleskutsed õpetada käsud selgeks vähemalt lastele või kleepida need kodus külmkapi uksele, et neid igal hommikul taas meenutada. Tunnistades rahva pattu, loetakse palvepäeval kümme käsku ette kõigis kirikutes. Kas aga teadvustame, et küsimus on esmajoones meie kokkukuuluvuses Jumalaga, meie usus? Patt ei avaldu üksnes seal, kus keegi valetab, varastab või abielu rikub, vaid esmajoones seal, kus Jumalas kaheldakse ja talle selg pööratakse. Sellist fundamentaalset suhet Jumalaga väljendab ka apostliku usutunnistuse algus: Mina usun Jumalasse... Usk kätkeb ustavust, usaldust ja armastust. Tahe elada Jumalale meelepäraselt ei ole niivõrd kartuse, kuivõrd armastuse tagajärg, sest armastus on Seaduse täitmine(Rm 13:10). Usk käivitab meie sisemise moraalse kompassi, mida läheb tarvis mitte ainult üksikisikul, vaid kogu ühiskonnal. Laulik Taaveti sõnul on õnnis rahvas, kelle Jumal on Issand (Ps 33:12). Jumalatus ehk patt on aga teotuseks rahvahõimudele. Kas just taolist muljet pole me endast jätnud? Õnneks oleme pääsenud materialismi Prokrustese sängist. Valitseb üldine religioossus, mida iseloomustavad kõikvõimalikud usuvoolud ja müstilised õpetused. Ometi oleme alles poolel teel, sest enamasti on tegu nähtustega, mis kuuluvad ebausu valda. Apostel Pauluse määratluse kohaselt on nad „vahetanud tõe vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel.” (Rm 1:25) Animism ja loodusjõudude kummardamine võib olla lihtsaim lahendus postmaterialistlikule inimesele, kuid ise tehtud, individualistlik omausk ei küüni Ainujumalani ega tee olematuks pattu. Vajame usaldust Jumala vastu, oma usku, mis on tema kingitus ja ilmutus, mis ühendab ja ülendab põlvkondi ja rahvaid. Palvepäev, tuhkapäev ning algav paastu- ehk Kristuse kannatamisaeg seab meid patustena Kõigekõrgema palge ette, mõistmaks, et õiglus ja õige olemine ei ole meie, vaid Jumala meelevallas. Tema halastus ja andeksandmine, mis Kristuses on ilmunud, puhastab meid kõigest patust, uuendab ja pühitseb. „Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” kuulutab Jeesus Markuse evangeeliumis (Mk 1:15). Palvetagem siis, et see sõnum puudutaks meid igaühte ja kogu meie rahvast! Andres Põder Peapiiskop Igal pidupäeval tasub peale pidutsemise küsida ka: milleks? Käesoleval nädalal on tervelt kaks tähtpäeva, mis annavad selleks põhjust.
Teisipäeval on vastlapäev – lastakse võistu liugu ja süüakse head-paremat. Milleks? Selleks, et järgmisel päeval, tuhkapäeval, alustada 40 päeva pikkust paastuaega. Sõnaga „paast“ tähistatakse paljudel puhkudel teatud dieeti, enamasti eesmärgiga parandada oma tervist. Vabatahtlik loobumine millestki harjumuslikust või meelepärasest tekitab küll mõningast stressi, teisalt annab aga annab võimaluse avastada, et loobumine ei tee elu vaesemaks, vaid rikkamaks. Kirik kutsub paastuajal kandma eriliselt hoolt oma hinge pärast. Viimselt pole paastuaja mõte mitte üksnes askees, vaid kaasaelamine meie Issanda kannatusteekonnale ja surmale Suurel Reedel, et võiksime rõõmustada Tema Ülestõusmispühal. Tänavuse paastuaja kolmapäevadel kell 19 toimuvad kogudusemajas Ristitee palvused, millel saame mõtiskleda Kristuse kannatamise üle ning süüvida ka iseendasse. Reedel tähistame ka teist tähtpäeva – iseseisvuspäeva. Riigi sünnipäeval ei ole kohane nuriseda. Ärgem siis tehkem seda. Ehkki viimastel nädalatel ja kuudel kõlavad järjest valjemini kaebehääled, et valitsejad on ülbed ja liiga sageli jätab riik hädalise abita, vaadakem pigem enda peale. Kes me oleme? Eesti kodanikud. See tähendab, et see on meie maa, meie riik, meie vabadus, meie lipp, meie kaitsevägi, meie politseinikud ja päästjad, meie arstid ja õpetajad, meie ametnikud ja rahvaesindajad. Meie rõõmud ja meie mured. Võib-olla tundub presidendi pidulik vastuvõtt riigi sünnipäeval mõne inimese jaoks kohatu. Ühe jaoks on mõni külaline, teise jaoks aga president või tema proua otsekui sümbol riigi ja rahva võõrandumisest. Aga see pidu oleks kohatu üksnes siis, kui poleks meid. Kas ilma meieta oleks mingit mõtet kaitseväe paraadil või pidulikul lipuheiskamisel Toompeal? Mitte mingit. Ega pidu peeta nende, vaid meie riigi sünnipäeva pärast. Sellepärast me peamegi olema nõudlikud – oma riigi ja iseenda vastu. Meil tuleb visalt nõuda, et meie riik teeks seda, milleks ta on rajatud ning meil tuleb järjekindlalt anda endast kõik, et riik saaks täita oma ülesannet. See on ju meie riik. Meie oleme selle kodanikud. Illimar Toomet koguduseõpetaja Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 22. veebruaril 2012 Selleks, et me mõistaksime praegust maailma, tuleks vaadata minevikku. Kristlastena võiksime öelda, et allakäik sai alguse paradiisiaias, kus Eeva ja Aadam sõid keelatud vilja, astudes üle Jumala käsust. Meie jaoks paremini haaratav minevikusündmus on aga Suur Prantsuse Revolutsioon, algusega 1789. aastal. Nii nagu paljud varasemad revolutsioonilised pöörded, tõi ka „vabaduse, vendluse ja võrdsuse“ nimel toimunud ülestõus endaga kaasa tohutu hulga inimohvreid. Kui varem tapeti inimesi vale usu pärast, siis võrdsusideed andsid aluse hukata inimesi nende päritolu tõttu – või ka selle pärast, et keegi üldse midagi uskus. Uus riigikord kuulutas end ka vabaks kiriku eestkostest. Mõistus kuulutati kõrgemaks jumalikust ilmutusest ja jumalikest normidest. Midagi sarnast toimus ka paradiisiaias – ehkki mao poolt petetuna –, said Aadam ja Eeva öelda lahti Jumala eestkostest ning ise otsustada, mis õige ja mis vale.
Perekonna institutsiooni puudutavaks järgmiseks olulisemaks sammuks sai naiste võrdsuse rõhutamine ning võitlus nende hääleõiguse eest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Sellega aga emantsipatsioon ei piirdunud. Kodus laste kasvatamisega hõivatud naised oli käibest elatuvale majandusele kasutu ressurss. Naiste kaasamine töödesse väljaspool kodu parandas perekondade elujärge, aga selle hinnaks oli ka vanemliku hoolitsuse ja kasvatusliku mõju vähenemine. Laste kasvatamises hakkasid üha suuremat rolli määrama lasteaiad ja koolid. Üha suuremat vabadust tõotas ka võitlus naiste õiguse eest nõuda abielulahutust, teha aborti ja omada isiklikku vara. 20. sajandi suured sõjad näitasid, et kui mehed olid rindel, said naised hakkama ametitega, mida varem ei peetud neile jõukohaseks või sobivaks. See oli aga paratamatu kaasnähtus tohututele inimkaotustele ning miljonite perekondade pöördumatule kahjustamisele. Sõjast toibumise järel laiendas naisõiguslus oma tegevuse seni palju privaatsemaks peetud valdkonda – vabastamist vajas ka seksuaalsus. Järjekordse löögi perekonnale andsid antibeebipillid, mis peale vabamate seksuaalsuhete võimaldasid naistel perekonna ja laste asemel pühenduda tööalasele karjäärile. Sama eesmärki aitasid täita üha laiemalt lubatavad abordid, mida põhjendatakse veel praegugi paradoksaalse väitega naise õigusest otsustada oma keha (või karjääri või eneseteostuse) üle – oma sündimata lapse elu hinnaga. Viimase kahekümne aasta jooksul on vabadusideed astunud veel ühe märkimisväärse sammu, väites et inimese seksuaalsus on alatasa muutuv, olles libisev hetero- ja homoseksuaalsuse vahel. Kahjuks on taolisi väiteid raske kontrollida, kuna nende olulisima tunnusena rõhutatakse inimese isiklikke tundeid. Samuti häirivad mõistlikku dialoogi avalikus väitluses kasutatavad avalikud solvangud – kui Delfi kommentaatorid sõimavad pederaste (see sõna pole Õigekeelsussõnaraamatu kohaselt solvav!) räigelt ja anonüümselt, siis maksumaksja rahaga toetatud riiklikes meediakampaaniates pürgivad arvamusliidriteks tuntud inimesed, kes sõimavad homoseksuaalsust vääraks pidavaid inimesi homofoobideks, s.t psüühiliselt haigeteks. Just seda sõnumit kannab ka nädal tagasi alanud meediakampaania „Erinevus rikastab“. Karta võib, et perekonna institutsiooni lammutamisel saame ka edaspidi üha uute vaatuste tunnistajateks. See mõneti teravdatud pilguheit meie viimaste sajandite ajaloole aitab meil ehk mõista, miks meie maailm on selline, nagu ta praegu on. Aga mida teha olukorras, kus üles kasvavad terved orbude põlvkonnad, kus lapsed on hüljatud oma isa või ema poolt – ning seda mitte sõja kui vääramatu jõu tõttu, vaid üksnes vanematest endist sõltuvate ja viimselt vaid endi heaolust lähtuvate valikute tõttu? Kümne käsu neljas käsk ütleb: „Sina pead austama oma isa ja ema.“ Vanas Testamendis määratakse neile, kes neavad oma isa või ema, kividega surnuksloopimine. Põhjus on selles, et Jumal, kes on andnud hinge kõigele elavale, on meile elu andnud isa ja ema kaudu. Neid põlates põlgame me Jumalat, kes on meile elu andnud. See käsk teostub mitte ainult suhetes oma vanematega, vaid ka sellega, et me armastame oma lapsi ning anname neile isiklikku eeskuju. Austada oma vanemaid pole kindlasti kerge ülesanne. Kuid ka siis, kui meie vanemad on oma elus astunud vääraid samme, mida me ei tohiks kunagi korrata, nõuab Jumal meilt austust nende vastu. Seda pole võimalik teha käsukorras. See, mida me teha saame, on tahta neid austada ja armastada. Nii nagu laulatusel küsitakse abiellujatelt mitte seda, kas nad ikka suudavad teineteist surmani armastada ja austada, vaid kas nad tahavad seda teha. Kui on olemas tahe, siis on võimalik ka kõik muu. Kust me saame selle tahte? See saab alguse selle tõsiasja tunnustamisest, et meie tahe ei ole ega saagi olla ülim. Jumal on paljud asjad nii isiklikus kui üldises plaanis ära määranud. Tema on meie vanemate kaudu kinkinud meile elu, lastes meid sündida mehe või naisena. Iga lapse parimaks kasvukeskkonnaks on perekond, millesse kuuluvad lapse oma vanemad. Iga vanema loomuses on anda oma lastele parimat ning iga lapse loomuses on pidada oma isa ja ema maailma parimaks isaks ja emaks. Illimar Toomet Märjamaa Maarja koguduse õpetaja Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 16. novembril 2011 Kui keegi paluks meil selgitada, mida tähendab “armastada”, alustaksime ilmselt sõnadest “tunda sümpaatiat, kiinduda, ennast kellegagi siduda”. Kui püha Johannes võtab Piiblis kokku Jumala olemuse (1Jh 4:8, edaspidised piiblitsitaadid on samast kohast) – Jumal on armastus –, siis Jumala puhul tuleb armastuse määratlust täpsustada veel ühe sõnaga. Armastus on tegusõna. Mitte lihtsalt meeldumus või poolehoid, vaid teod, milles sisemine hoiak saab nähtavaks.
Muidugi võiks Jumalat iseloomustada ka teiste Piiblis leiduvate nimetustega, näiteks Looja, Kõigeväeline, Vägev. Aga eelkõige sõna “armastus” peegeldab Jumala olemuse üht vähem tuntud külge: haavatavust. Ilmselt oleme võinud midagi sarnast kogeda ka oma inimsuhetes. Tõelist valu võib põhjustada ainult see, keda sa armastad. Need, kelle suhtes sa oled ükskõikne, ei suuda sind ka eriti riivata. Piibel on raamat, mis kaanest kaaneni räägib inimese ja Jumala vahelise armastuse loost. Kahjuks on juba üsna selle alguses, Piibli esimestel lehekülgedel kirjeldus sellest, millega vastas inimene Jumala, oma Looja armastusele – usaldamatuse, vastuhaku, patuga. Ja ometigi pole Jumala armastuse lugu sellega lõppenud. See on saanud nähtavaks lugematutes erinevates olukordades, milles Jumal üha uuesti annab märku oma armastusest. Sellest kõnelevad nii loodusnähtused ja ajaloosündmused kui prohvetid, inimesed, kes Jumalalt saadud inspiratsiooni ajel kuulutasid Tema tahet. Ja veel enam – armastuse pärast on Jumal saanud inimeseks. Püha Johannes jätkab: Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Justkui vastusena meie inimlikule nurinale, millega mõnele heasoovijale isegi oleme vastanud: räägi, räägi, mida sina minu elust ka tegelikult tead. Inimesena sündinud Jumal teab, milline on meie koorem. Tõelisel armastusel ei ole tingimusi. Jumal ei sea oma armastuse eelduseks, et oleksime viisakad, õiglased, usklikud või ausad. Püha Johannes jätkab: Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid. Loomulikult pole Jumalale ükskõik, kas keegi käib ülestõusmispühade nädalavahetusel kõrtsis, askeldab peenramaal, läheb tantsupeole või taob kalmistul palli. Armastades võtab Ta riski saada haiget. Kui aga mõni inimene Tema armastust vastu ei võta, siis ei tohiks ta süüdistada Jumalat ka ebaõigluses. Joodikute, varaste, abielurikkujate ja mõrvarite jaoks pakub Jumal sedasama, mida ka neile inimestele, kes endi arvates pole mingit pattu teinud. Ehkki oleme armastuse definitsioone juba varemgi hulganisti kuulnud, lisan siia veel ühe: armastada tähendab elada armastatu jaoks, tema pärast. Armastus saab teoks ohvris, loobumises endale meelepärasest, et anda ennast armastatule. Kahe inimese vahelises armastuses saab see nähtavaks kingituste tegemises – näiteks kui noormees kingib armastatule lilli või vanemad kingivad lapsele mänguasja. Jumala armastus meie vastu on teostunud samuti ohvris – Jumala Poeg on saanud inimeseks ja armastuse nimel ohverdanud oma elu meie eest. Püha Johannes ütleb: [Jumal] on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Jeesus sureb ristil, võttes oma õlgadele patu karistuse – surma. Kõigi inimeste eest. Ja kolmandal päeval äratab Kõigeväeline Jumal oma Poja taas ellu. Lootuseks kõigile inimestele. Armastuse sümbolina kujutatakse tavaliselt südant. Kristlastele on armastuse sümboliks rist. Illimar Toomet koguduseõpetaja Oma esimest kohtumist Priit Rannutiga ma ei mäleta. Teist kohtumist ma mäletan, sest see jäi ära. Märjamaa kogudus otsis endale uut õpetajat ning ma pidin tulema kohtuma koguduse juhatusega. Tallinnast tulles läks auto rikki, nii et Laagrist kaugemale ma ei saanudki. Vastutuul oli nii tugev, et auto raske kapott seisis ilma toeta püsti. Oli 1999. aasta sügis. Järgneva aasta aprillist alates asusin ma teenima Märjamaa kogudust. Priit siirdus emerituuri, mis tegelikkuses tähendas küll Nõva ja Noarootsi koguduse teenimist, aga ka palju muud. Kaheksakümneaastasena võiks ju rahulikult oma päevad õhtusse veeretada, Priit aga hakkas maja ehitama. Kui ma ei eksi, oli see kolmas maja, mis ta oma elus ehitas. Esimene sai tehtud Siberis, teine Märjamaal, kolmas sai Nõvale. Kui Esa ja Ritva tulid kord Eestisse, kutsus Priit majakrunti vaatama. Ta andis Esale vitsa kätte ja andis ülesande veesoon üles otsida. Esa küsis naerdes, et mis nõidus see nüüd küll on, et peab lausa Soomest selleks inimese kutsuma. Esa oli Priidule vaimulikuks pojaks.
Aasta tagasi, pärast enam kui tunni pikkust vestlust, küsis Priit minu käest: „Ütle, kas ma olen kuidagi vanaks jäänud?“ Taoliselt polnud ta minu käest kunagi varem küsinud. Küsisin vastu: „Aga kust sa tead, kas ma vastates räägin sulle tõtt või valetan?“ Ta lubas vastuse pealt vaadata, kuidas sellega on. Ütlesin, et ta on seesama vana Priit, kes ikka. Mis vastas ka tõele, sest peale tema enda küsimuse ei osutanud mulle küll miski, et ta oleks kuidagi eriliselt vanemaks jäänud. „Nojah,“ torises ta, „varem pole sa mulle öelnud, et vana Priit.“ Minu küsimusele, kas ma rääkisin tõtt või valetasin, puhkes ta naerma ega vastanudki. Mõni kuu hiljem kaebas ta mulle, et suure lumega on väga raske pärast kella nelja pärastlõunal koju tulla. Majaesine on autosid täis pargitud ning kui noorem inimene võib vaba koha otsida mujalt, siis temal on üle paarikümne meetri käimisega raskusi. Ta oli ka linnaosavalitsusse pöördunud, kuid polnud sealt abi saanud. Eks ametnik võis vaadata sünniaastale ja endamisi küsida, kas selles vanuses on ikka vaja õhtul pärast kella nelja ringi liikuda. Aga tundus, et Priidu jaoks oli oluline kogu talle antud aeg ära kasutada. Mis sellest majaesisest lumest, kui linnaarhiivi kõrged trepid valmistavad palju rohkem vaeva! Kui sa midagi kirjutad ja tahad, et sellel oleks ka tõepõhi all, pead arhiivi minema, s.t ronima ja kirjutama. Tänavu sügisel oli ta käinud seenel. Võtnud kaasa kepi ja kokkupandava tabureti. Korjad seeni. Ajad ennast püsti ja vaatad ringi, kas kusagil neid veel paistab. Seentel on see omadus, et nad kasvavad rühmakaupa koos. Kepp ühes ja taburet teises käes liigud järgmisse kohta, sead istme paika, istud sellele, paned kepi käeulatusse, otsid kilekotist noa, küünitad end seente järele. Need talle maitsesid. Ise mõtlesin seda kuuldes, et elamisel on tema jaoks teistsugune väärtus, kui minu jaoks. Kui sa oled valmis selleks, et elada, nägema sellist vaeva, et korjata seeni… Jah, elada on võimalik nõnda, et ei märka sa ei elu ega seeni. Priit oli misjoni mees. Ta mõtles sellest, ta rääkis sellest, ta tegi seda. Juba aastakümneid. Mõned siinsed inimesed olevat kartnud isegi Märjamaa laatadel käia, sest „Rannut astub juurde ja ütleb, et nüüd peab kirikusse tulema.“ Laadamisjon on ilmselt midagi enamat, kui see, et õpetaja lihtsalt läheb laadale. Minust kümme-kakskümmend aastat vanemate kristlaste seas on suur hulk neid, kes on käinud „sünnipäevadena“ peetud kristlikes noortelaagrites, kus ta kõneles. Neid inimesi, kes toona taolisel viisil evangeeliumi kuulsid, oli ilmselt väga palju. Evangeelium annab päästest teada, kuid alati on ka neid, kes selle tagasi lükkavad. Argipäevases koguduse töös tundub, et see on lausa enamus. Mõeldes aga ainuüksi nende juhuslikult kohatud kristlaste hulgale, kes kusagil laagris Priitu kuulnud olid, võib vaid oletada, kui laiaulatuslik see töö oli. Kui juba kandvaid viljapäid on nii palju, kui palju sai siis külvatud seemet? Teisalt – praegu ei ole veel aeg saaki hinnata, lõikuse päev on alles ees. Viimastel aastatel oli Märjamaa koguduse aastakalendris üks regulaarne päev, mil Priitu sai näha. Tavaliselt tuli ta oma sünnipäeva paiku jumalateenistusele ning ajas kirikukohvil inimestega juttu. Oli üks teema, millel ta oma vestlustes alati peatus – oma igahommikune palve. Ta kirjeldas oma palvetavat ringkäiku mööda oma lähedaste, Nõva, Nissi ja Märjamaa inimeste kodusid. Tema sõnul olid minu kodu ja perekond tema teekonna lõpus. Jääb loota, et ta enamasti ikka kohale jõudis. Ilmselt teevad taolisi igapäevaseid palveringkäike veel nii mõnedki. Tänane ja homne Märjamaa kogudus, aga ka paljud teised kogudused, on sellise töö vili. Võib-olla pole palvetamine mõne jaoks üldse mingi töö. Ega Jumal kõigile taolist eestpalveandi annagi. Selle kasu saab mõista ainult kannatlikult oma koormat lõpuni kandes – seal sa leiad, et tee, mis sa teed ja näe vaeva, mis sa näed, viimaks antakse töö palk ikka kingitusena. Viimselt ei ole eestpalvetajal ega sellel, kelle pärast on palvetatud, kiidelda kellestki muust, kui Issandast. Kes oleks valmis palvetama kümme, viisteist, kakskümmend aastat, hommikust hommikusse koputama uksele, et see avataks? Püsivalt palvetades jäävad ajapikku kõrvale isiklikud ootused ja tujud, kärsitu soov näha juba tulemust. Selle asemele kasvab lootus Jumala peale, kes kõik asjad hästi teeb. Viimastel suvedel olen koos perega külastanud teda Nõval. Nii palju kui tervis lubas ja muid kohustusi polnud, kasutas ta võimalust oma suvemajja tulla. Ta oli alati rõõmus ja tänulik. Varahommikul oli üle õue jooksnud rebane. Jaak või Ilmar oli õuelt heina ära niitnud. Ülle tõi mustikaid. Illimar Toomet koguduseõpetaja |
Archives
December 2019
Categories
All
|