Idakirikus meenutatakse kõiki Kiriku pühakuid nelipühale järgneval pühapäeval. Kevadiste suurpühade ajaline lähedus tuletab meelde, et Kristusesse uskujad ei sure igavesti ning nende hinged on juba Jumala juures taevas, samuti, et pühakute elus on saanud nähtavaks Jumala Vaimu töö. Samamoodi tähistati pühakutepäeva ülestõusmispüha järgsel ajal algselt ka läänekirikus, aga 9. sajandil hakati seda pidama 1. novembril. Väidetavalt oli üheks põhjenduseks see, et Rooma kogunenud suurt rahvahulka oli sügisese saagilõikuse järel kergem toitlustada kui kevadel.
Mis saab siis, kui pühakud meelest lähevad, nendega ei arvestata? Ühes hiljutises telesaates küsis toimetaja saates olnud vaimulikult, kuidas kirikus õpetuslikke asju otsustatakse. Vastaja viitas EELK 100 000 liikmele ning võrdles kirikut suure laevaga, mille pööramine ei ole väga lihtne ning võtab aega. Teatud mõttes oli vastus korrektne, kui... peaksime Kirikuks ainult maa peal elavate kristlaste ühendust. Aga see ei ole kogu Kirik. Kui me tunnistame usutunnistuses, et usume “pühade osadust”, siis tähendab see tunnistamist, et me kuulume samasse Kirikusse koos Neitsi Maarja, pühade apostlite, märtrite, usutunnistajate, neitsite ja kõigi teistega, kes oma võidupärja on juba kätte saanud. Kui me ei kuulu nendega samasse kirikusse, siis ei kuulu me üldse Kirikusse. Konsensus õpetuslikes küsimuses tuleb leida ka nendega. “Laeva teise suunda pööramine” tähendab Kirikust lahknemist.
Religioonisotsioloogid kirjeldavad eestlaste ootusi kirikule sellise mõistega nagu asendus- ehk vikaarkristlus, s.t kirikud peavad olema olemas ja avatud, kui kunagi tuleb tahtmine või vajadus sinna minna, ka kogudus ja vaimulik peavad hoones olema, aga ise koguduse igapäevaelus kaasa lüüa ei taheta. See oht võib kaasneda ka pühakute elulugude lugemisega. Kui need lugeja enda elu kuidagi ei puuduta, sarnaneb see vikaarkristlusele. Suured imed ja usu kangelasteod jäävadki vaid raamatulehtedele ning kestavad vaid niikaua, kuni kaaned jälle suletakse. Viimaks võib tagajärjeks olla see, et taevas on täidetud “vikaaridega”, asemikega, aga oma koha põrgus peame ise täitma, ühtegi asendajat sinna ei saadeta.
Eesti suguvõsakokkutulekud algavad nii mõnelgi puhul kihelkonna kalmistul esivanemate haudadel ning jätkuvad ühise koosviibimisega, kus jagatakse mälestusi esivanematest.  Võibolla võetakse välja ka perekonna reliikviad – vaarema lauluraamat või nt vaarisa päevik Jaapani sõjas käigust. Nii ei peaks olema sugugi võõrastav ka jumalarahva tava kõikide pühakute päeva puhul külastada mõne pühaku hauda või reliikviaid. Ka see on suguvõsa, Jumala rahva kokkutulek. Austagem siis Kiriku pühade mälestust ning pidagem neid aus.
Üks põhjus pühakuid sagedasti meelde tuletada ning neid tundma õppida on veel. Kui Jumal oma tööd meis on alustanud ja selle kord lõpule viib, siis tuleb meil üsna pea hakata koos pühakutega pidama ühist jumalateenistust, laulda nendega ühel häälel kiituslaulu: “Halleluuja! Sest Issand, meie Jumal, Kõigeväeline, on hakanud valitsema kuningana! Rõõmustagem ja hõisakem ja andkem talle au, sest Talle pulmad on tulnud ning tema naine on ennast seadnud valmis, ja talle on antud, et ta riietuks säravasse puhtasse peenlinasesse.” See peenlinane on pühade õiged seadmised.” (Ilm 19:6–8)
​
Illimar Toomet

Reformatsiooni 500. aastapäeval, usupuhastuspühal, 31. oktoobril 2017.
Seekordset karjasekirja soovin alustada mõttekäiguga oma aasta eest usupuhastuspühaks kogudustele saadetud läkitusest: „Reformatsioon ei ole kunagi ühiskonna alustalasid ja -väärtuseid kõigutada püüdev revolutsioon, vaid inimlike tõdede ja soovide tupikust Kristuse vabadusse tagasi juhatav äratusraputus.“ Jah, reformatsiooni 500. juubeliaasta juhtmõtteks valitud sõnumit apostel Pauluselt: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud.“ (Gl 5:1a), sobib siinjuures meenutada.
Oleme reformatsiooni suure tähtpäeva eel kuulnud sageli arvamusi, kuidas kirik peab uuenema ning ajaga kaasas käima vastavalt tänapäeva vabade inimeste usulistele ootustele. Kirikult eeldatakse inimeste soovidele vastamist ja nendega arvestamist. Reformatsiooni käivitanud Martin Lutheri kuulsast 95 teesist esimene asetas rõhu mujale: „Kui meie Issand ja õpetaja Jeesus Kristus ütles: „Parandage meelt,“ siis tahtis ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus.“
Me ei pea parandama ja kohandama kirikut inimeste ootustele vastavaks, seda samal ajal reformatsiooniks ja uuendamiseks nimetades. Peame parandama meelt, et oma elu kohandada Jumala tahtele vastavaks ning elada nõnda pidevas uuenemises. Just meeleparanduslik hoiak on teinud luterlastele ja rooma-katoliiklastele võimalikuks meenutada ja tähistada reformatsiooni aastapäeva seekord üheskoos. Vajame meeleparandust, et lepitust otsida, andeks paluda, andeks anda ning puhastatutena edasi minna. Vajame Pühakirjale toetuvat meeleuuendamist ka luterlastena, et edasi liikuda ainulaadsel rajal, mille Jumal on meile määranud. See tee ei ole kellegi teise tee. Meie vastutus oma mineviku, oleviku ja tuleviku ees ei saa jääda kellegi teise kanda.
Ristiinimestena Kristuse järel käies oleme kõik samal teekonnal. Ühtlasi sammume sel rajal oma isikliku usu ja lootusega, otsides Lutheri kombel armulist Jumalat. Kristus on meie elu põhjus, mõte ja siht. Tema evangeelium teeb meid julgeks ja vabaks astuma Jumala ette koos oma patuga, mis meid muidu Seaduse alusel hukutaks. Mida Jumal meilt käsu alusel nõuab, seda Ta evangeeliumi kaudu ise meile armust pakub. Evangeelium ei saa armu- ja armastuse sõnumiks sellele, kes pole patusena tunnistanud Jumala armust ilmajäämist.
Reformatsioonisündmuse tõukel tekkinud luteri kiriku õpetuse tuumaks on ka pool aasta­tuhandet hiljem sõnum Issandast Kristusest, kes ei oota inimeselt patte kustutavaid teeneid ega indulgentse, vaid siirast usku ja meeleparandusest kantud elu Tema ustavate järgijatena. Jumala arm üksi ja meie usk teevad meid õigeks!
Kristus üksi on suur Reformaator, meie usu ainus puhastaja ja meile igavese elu kinkija! Seda sõnumit peab Kristuse kirik kuulutama kõigi rahvaste seas iga päev aegade lõpuni.

​Urmas Viilma
Peapiiskop

​

Ma ei saa nõustuda eelmises lehenumbris väidetuga, et “valimistel mitteosaleja peab arvestama, et hiljem nuriseda ei ole tal põhjust ega õigust.”
Igal vallakodanikul on õigus eeldada, et valda juhtivad volikogu ja valitsuse liikmed ning vallatöötajad täidavad oma ülesandeid parimal võimalikul viisil. Kui kildkondlike huvidega rullitakse üle vallaelanike ühistest huvidest, on õigus nuriseda ka neil, kes valimispäeval oma valiku tegemata jätavad.
​Aga taoline vastutus ei saa olla ainult ühepoolne. Ka vallakodanik peaks mõistma, et vallarahva ühised huvid on kõrgemad tema isiklikest huvidest. Ning kui vallajuhtide otsused elu paremaks teevad, ei tohiks teha tänamatuse pattu – et, näe, ma ei saa kiita, ma pole valimas käinud.
Ristiinimestel on eesõigus ja kohustus oma valitsejate pärast palvetada. Sõltumata sellest, kas parasjagu võimul olijad on meelepärased või mitte. Jumalateenistustel loetakse sageli üht vana eestpalvet, mida võib kasutada ka valimispäeval oma otsust tehes: “Jumal, varja armuga meie maad ja rahvast. Anna valitsusele ja kõigile, kes seisavad rahva teenistuses, tarka südant, õilsaid mõtteid, õigeid tegusid, tugevat jõudu, häid nõuandjaid, et üksmeel ja rahu valitseksid meie maal ning armastuse vaim ühendaks rahva ühiseks pereks.

Illimar Toomet
koguduseõpetaja
Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 4.10.2017

Märjamaale püstitati mälestusmärk I maailmasõjas ja Vabadussõjas langenutele kiriku väravana – see lahendus on Eestis ainulaadne. Seda öeldi kirikuvärav-monumendi avamise 85. aastapäeva puhul Märjamaal 10. septembril peetud ajaloopäeval.
Päevakohasel jumalateenistusel kanti esmalt sisse organisatsioonide lipud ja pärjad ning hiljem süüdati ka mälestusküünlad lahkunute auks.
Järgnev tseremoonia kiriku väravas oli pidulik ja isamaaline. Kahel pool mä- lestusplaatidega kirikuväravat seisid lippurid ja mängis kohalik puhkpilliorkester. Märjamaa vallavanem Villu Karu ütles oma sõnavõtus, et omariiklus pole enesestmõistetav. Kaitseliidu Rapla maleva pealik major Meelis Pernits lisas, et meie kõigi kohus on olla võimalikult tugev, et luua tugev heidutus idanaabri vastu. Eesti riigikaitse aluseks on iseseisev kaitsevõime, mille moodustavad ajateenijad, palgalised kaitseväelased ja Kaitseliidu vabatahtlike organisatsioonide esindajad, ning liitlasväed.
„Me oleme nii tugevad, kui on meie ühiskond. Ühtsus, mida kiirgame ühiskonda, näitab kaitsetahet. Sellist rahvast ei suuda võõrvõim alistada,“ ütles Pernits ja kutsus liituma isamaaliste organisatsioonidega. Kõneles ka Eesti vabadusvõitlejate Liidu esimees vanemleitnant Tiit Põder. Järgnevalt asetati kirikuvärava mälestusplaatide ette neli pärga.
Konverents kogudusemajas
Seejärel siirdusid koosviibijad lippude järel kogudusemaja juurde. Seal pakkusid naiskodukaitsjad esmalt maitsvat hernesuppi. Tore oli keha kinnitada, saateks puhkpilliorkestrilt kõlanud marsid, sõdurilaulud ja meeleolumuusika. Kaitseliitlased olid välja pannud ka oma tehnika ja varustuse. Neid oli siis just õige aeg uudistada, sest pärast konverentsi ladistas juba vihma.
Märjamaa kogudusemajas toimunud konverentsi esimese ettekande tegi pastor Illimar Toomet, kes rääkis Märjamaa Maarja kirikust läbi aegade. Vaid mõned kõige-kõige stiilis faktid sellest. Märjamaa kirik on Eestis ainus, mille põhjaseinas pole aknaid – uskumuse kohaselt tuleb kuri põhjast. Aga meie kirik on ka valgeim Eesti kindluskirik, arvestades akende ja põrandapinna suhet. Enne II maailmasõda oli kirikus koos rõdudega tuhat istekohta, see oli Läänemaa suurim. Esimesena Läänemaal sai kirik 1933. aastal elektrivalguse. 1938 valmis ka elektriküttesüsteem, kuid see võttis nii palju voolu, et siis enam alevi teistele tarbijatele ei jätkunud.
12. juulil 1941 põles kirik Märjamaa lahingu ajal seest tühjaks. Pikihoone katus taastati 1942. a suvel, aga hävinud kiriku asemel käidi aastaid koos palvemajas. Kiriku remont oli aastail 1956–58. Tornikiivri sai kirik tagasi 1990. aastal. 2003 valmis uus altar, senine tagastati Rootsi-Mihkli kogudusele. 1995. a valmis Soome sõpruskoguduse toel kogudusemaja, mis Toometi sõnul on Eesti parim.
Silver Loit rääkis Vabadussõja mälestusmärkide rajamisest üldisemalt ja pikemalt siinsest. 12.12.1925 registreeriti mälestuse jäädvustamise komitee, kes hakkas mälestusmärgi jaoks raha koguma. Maailmas on mitmeid värav-monumente, Eestis on 10 meetri pikkune ja 6 meetri kõrgune ehitis ainus taoline.
Ajaloopäevaks välja antud brošüüris on kirjas, et Märjamaa Vabadussõja mä- lestusmärk püstitati kiriku väravana Märjamaa langenud sõdurite mälestuse jäädvustamise komitee algatusel. Kavatsus mälestusmärgi rajamiseks tekkis paar aastat varem – eestvedajaks tolleaegne kirikuõpetaja Jaan Lääne. Raha koguti annetustena, monumendi eskiisi valmistas Orgita küla mees Johannes Visner. Ehitusmeistriks oli tema vend Otto Visner koos sama küla meestega. Ehitati kohalikust materjalist. Nimetahvlitele kanti 122 langenu nimed.
Mälestusmärk pühitseti 11. septembril 1932. Vaimuliku talituse toimetasid praost Gustav Haller ja Vigala koguduse õpetaja Ferdinand Jürgenson.
1941. a sõjasuvel viidi tahvlid kirikusse varjule, kus need siiski hävinesid. Hävitati ka väraval olev Vabadusristi kujutis.
Märjamaa Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel algas mälestusmärgi restaureerimine 1988. a septembris. Suure osa töödest tegid ümbruskonna inimesed vabatahtlikult. Vajaminevad vahendid koguti peamiselt annetustena.
Taaspühitsemine toimus 23. juunil 1989. aastal. Sündmusel võtsid sõna Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Märjamaa Muinsuskaitse Seltsi ja teiste liikumiste esindajad. Muusikaga astusid üles Märjamaa puhkpilliorkester, meeskoor ja naiskoor. Mälestusmärgi õnnistas Märjamaa koguduse õpetaja Priit Rannut.
Hanno Schotter meenutas kohaliku muinsuskaitseseltsi asutamist 24. augustil 1988. Sellele eelnenud päeval toimus kultuurimajas rahvakoosolek, kus arutati, kas alevisse rajada Nõukogude armee võitlejatele veel üks mälestusmärk. Rahvas hääletas selle plaani maha.
Muinsuskaitseseltsiga liitus oma 30 inimest. Esimese tööna otsustati taastada kirikuvärav-monument. Esinemise taustal jooksis videofilm, mis kajastas nii taastamise talguid kui pidulikku avamist. Schotter avaldas kahtlust, kas mälestustahvlid ikka viidi kirikusse varjule, sest need olid väga rasked ja nende tükke leiti ka kirikuaiast. Ta tõi välja Feliks Riisalu, Eino Kase ja Elmar Verbaku panuse taastamistöödel nimeliselt, kuid väga palju on kohalikke inimesi, kes eri moel selles töös aitasid.
Ajaloopäeva korraldasid Kaitseliidu Rapla malev, Naiskodukaitse Rapla ringkond, EELK Märjamaa Maarja kogudus, Märjamaa vald, Eesti Vabadusvõitlejate Liit ja Eesti Endiste Metsavendade Liit. Ajaloopäeva lõpetuseks võis suupärast võtta naiskodukaitse Märjamaa jaoskonna kohvikust.

Reet Saar
Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 13.9.2017

Mõnikord võib tekkida küsimus: kui madalale võib üks inimene langeda. Käesoleva nädala Suure Reede puhul võime küsida ka teisiti: kui madalale võib Jumal langeda? Küsimused ei ole pelgalt retoorilised ning vastus puudutab ühtmoodi mõlemat: selleks, et inimest päästa, langeb Jumal sama madalale kui inimene.
Küllap arvame, et oleme väärt paremat saatust, kui see, mis sai osaks reedetud, hüljatud, pekstud, pilgatud ja ristilöödud Jeesusele. Ometigi võib elu teha oma keerdkäike. Inimene, kelle on reetnud sõbrad, hüljanud abikaasa, kes on vaeseomaks pekstud või kes on teiste ees naerualuseks tehtud, võib avastada, et ta ei olegi päris üksi. Ristilöödud Jeesus on kogenud sedasama. Ja isegi, kui meid taolistest katsumustest on õnnekombel hoitud, seisame me viimaks kõik samal joonel ning küsime, mis tähendus on olnud meie elul ning mis saab pärast surma. Ka selles olukorras ei ole me üksi, sest Jumal on astunud meie kõrvale.
See on kristliku usu suurim paradoks, vastuolu. Kui kõikide teiste usundite keskmes on inimlik püüd täiustuda, elada üha paremat, puhtamat ja õiglasemat elu ning sellega pälvida jumala(te) heakskiitu, saada tasuks paradiis, siis kristluse suund on vastupidine: Jumal sirutub inimese poole, et anda ennast talle. Just seda tähendab Piiblis öeldu: Jumal on armastus.
Ülestõusmispühal avaneb meie ees uus maailm. Piibli ilmutusraamat kirjeldab taevast: “[Jumal] pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” Me ei oska seda tegelikult ette kujutada, sest meie maine elu on ebaõiglusest, kannatusest, valust ja surmast niivõrd läbi imbunud. Aga sel hommikul, mil Jeesus surmast ellu tõuseb, saab see tegelikkuseks.
 
Illimar Toomet
Märjamaa Maarja koguduse õpetaja

Avaldatu Märjamaa Nädalalehes 12.4.2017

Üks suuremaid Eesti orelikunstnikke prof Hugo Lepnurm on öelnud, et “orel on üks Jumala kiitmise masin”. Märjamaa Maarja kogudus on nüüd ühe taolise masina võrra rikkam. 29. märtsil saabus kogudusemajja kaua oodatud elektriorel Johannus Ecclesia Choir. Taolise instrumendi juures tuleb alati märkida, et tegemist on “elektri”oreliga, st vilede asemel tekitab heli arvuti läbi valjuhääldite. Johannuse orelist kõlab aga siiski ehtsa oreli heli. Selleks on salvestatud ükshaaval vileoreli erinevate vilede tekitatavad helid. Kombineerides kahel manuaalil (klahvistikul) ja pedaalidel 26 registrit (tämbrit), on võimalik luua väga erinevaid kõlavärve.
Enam kui neli kuud tagasi tehtud tellimuse täitmine võttis oodatust kauem aega. Enamasti pole taolised pillid laos ootel. Nii juhtuski, et Eestist Riia kaudu Hollandisse saadetud tellimus läks teel kaotsi ning tehases asuti tööle alles veebruari alguses. Lepituseks paigaldas tootja oreli külge nootide ja pedaalide valgustuse, mis muidu saadaval vaid siis, kui tellida juurde luksuslik lisavarustus.
Oreli soetamine sai võimalikuks tänu paljudele toetajatele, kogudusele endale oleks see käinud üle jõu. Vajaminevast 8000 eurost andis 3000 sõpruskogudus Raahes (Vihanti, Soome) ja 2000 üks koguduseliige. Kümned annetajad andsid oma panuse advendi- ja jõuluajal jumalateenistustel tehtud korjandustel – 725 eurot, sellest enam kui kolmandik jõuluõhtu jumalateenistusel. Kakskümmend kolm inimest tegid oma annetuse nimeliselt, ühtekokku 1350 eurot.
Suur tänu kõigile annetajatele!
Tahame tänada ka oreli hankijat IS Music Team’i, kes pilli Märjamaale kohale tõi ning üles pani. Nende jaoks oli see esimene kord taolist instrumenti vahendada. Juba paar päeva pärast oreli saabumist käisid seda uudistamas Kuusalu muusikakooli inimesed – muide, just sealtkandist oli pärit ka prof Lepnurm. Olles juba mõnda aega otsinud koolile sobivat elektriorelit ning tutvunud terve hulga erinevate tootjate tehtuga, mis Eestis kasutusel, leiti Märjamaal, et see pill on oma heli ja klahvitunnetuse poolest päris orelile kõige lähedasem.
Uue oreli heli saab kuni suve alguseni kuulda kogudusemajas. Mai alguses, kui jumalateenistusi hakatakse pidama Maarja kirikus, viime ka oreli sinna. Jumalateenistused toimuvad igal pühapäeval kell 11. Tere tulemast kuulama, mis häält “Jumala kiitmise masin” teeb.

Illimar Toomet, koguduseõpetaja
Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 5.4.2017

​Mõned kuud enne Teise maailmasõja lõppu korraldasid võitjariigid Jaltas konverentsi, kus jagati ära sõjajärgse maailma mõjupiirkonnad. Väidetavalt oli konverentsil soovinud osaleda ka paavst Pius XII. Kui Stalinile sellest teada anti, oli ta küsinud: “Kui palju tal vägesid on?” Nagu teada, kirik konverentsil ei osalenud. Kaheksa aastat hiljem, 1953. aastal Stalin suri. Kui paavstile sellest teada anti, olevat ta öelnud: “Eks ta nüüd saab näha, kui palju meil vägesid on.”
Pühapäeval algab advendiaeg, mil valmistutakse jõuludeks, Jeesuse tulemise pühaks. Kirikutes loetakse sel puhul piibliteksti, mis räägib Jeesuse ratsutamisest Jeruusalemma (vt Matteuse 21:1–9, Markuse 11:1–10 või Luuka 19:28–40). Kaks tuhat aastat tagasi ei olnud Jeesusel mingit maist sõjaväge. Võibolla oli tema tosinast õpilasest mõnel mingi sõjaline kogemus selootide vastupanuliikumisest. Aga Jeesus ei tahtnud end kehtestada ei taevase ega maise jõuga. Kui Jeesuse vangistamisel haaras üks kaaslastest mõõga, keelas Jeesus teda, öeldes et piisaks vaid sõnast, ning appi tuleks kaksteist leegioni, st 60 000 inglit (vt Matteuse 26:52jj).
Samad on lood ka täna. Rahutu maailm soovib kindla käega korra taastamist. Aga sõjaratsu asemel tuleb Kristus-Kuningas jälle eesli seljas. Ikka veel pole Tal maapealset väge, millega end kehtestada. Nagu toona, rajaneb Tema autoriteet ka tänavu armastusel ja tõel nii nagu kirjutab jõuludest evangelist Johannes: “Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.”

Illimar Toomet
koguduseõpetaja
avaldatud Märjamaa Nädalalehes 23.11.2016

Vastavatud Eesti Rahva Muuseumis on leitav 16. sajandi pildirüüstele viitav stend, kus külastaja saab reaalse jalahoobiga purustada virtuaalse Maarja kujutise. Avalikkuse pahameelt pälvinud stendi püüdis muuseumi direktor Tõnis Lukas õigustada viitega, et Maarja kujutis taastub väga kiiresti uuesti. See väide kirjeldab virtuaalmaailma. Reaalses elus käivad asjad teisiti.
Küllap on avalikkusele vähe tuntud tõik, et reformatsiooniline pildirüüstamine Eestimaal ei piirdunud ainult 16. sajandiga. Viimane taoline tähelepanuväärsem episood toimus 4. novembril 1979. aastal. Aastatel 1973–1979 oli Märjamaa Maarja kogudust teeninud õpetaja Einar Laigna, kelle katoliiklik meelelaad põhjustas pingeid õpetaja toetajate ning koguduse pietistlikuma tiiva vahel. Viimaks määrati kogudusele uus õpetaja, vennastekoguduse taustaga Priit Rannut.
Ajaloo irooniana pidi tema esimene jumalateenistus toimuma novembri esimesel pühapäeval, kui tähistati reformatsioonipüha. Kahjuks ei pääsenud uus õpetaja ega ka keegi teine kirikusse sisse. Vanade heade reformatsiooniaegsete tavade eeskujul oli kiriku ukselukk rikutud. Kui uks lõpuks avati, pandi toime ka pildirüüste. Küllap oleks usupuhastajad olnud innukamadki, aga Rannut suutis neid talitseda. Nii heideti välja kiriku ukse juures olev pühitsetud vee anum, kuid puutumata jäi selle juures olev krutsifiks. Oma kohale jäid ka Evi Sepa tehtud altarimaal ning Einar Laigna valmistatud tabernaakel. Laigna ja Rannuti omavaheline hea läbisaamine aitas pingetel peagi laheneda.
Oli üks asi veel, mille pildirüüstajad lõhkusid ning mis koguduses siiani tallel.
Maarja ikoon.
Klaasist.
Löödud kolmeks killuks.
See ei ole 38 aasta jooksul “väga kiiresti uuesti” taastunud.

​Aastaid tagasi ühel linnatänaval kõndides astusid minu ees ema käsikäes ligikaudu 5-aastase pojaga. “Emme, kas väikesed poisid saavad ka ingliteks?” küsis poiss. “Ei, ainult väikesed tüdrukud,” vastas ema. Väikemehe vaikne pettumus oli isegi selja taha nähtav. Homme, 29. septembril on peaingel Miikaeli ja kõikide inglite püha, mida rahvakalendris nimetatakse mihklipäevaks. Seepärast on kohane meelde tuletada, kes on inglid ning kas ka inimesed nendeks võivad saada. Kiriku õpetuse järgi on inglite puhul tegemist vaimsete olenditega. Nad ei ole Looja sarnaselt igavesed, vaid on loodud nagu maailmgi. Kui välja arvata üksikud erandjuhud, on nad nähtamatud. Ometigi annab Piibel mitmel korral tunnistust inglite nähtavaks saamisest. Tuntuimad on ingli ilmumine neitsi Maarjale, kuulutades ette Jeesuse sündi, samuti jõuluööl ingli teade Jeesuse sünnist karjastele Petlemma väljal. Taoline sõnumitoomine tundub lausa olevat inglite töö. Sõna “ingel” tulebki kreekakeelsest sõnast “angelos” ning tähendab “sõnumitoojat”, meie ajal oleks sellele sarnaseim amet postiljon. Lisaks Jumala sõnumite edastamisele on inglitel veel üks oluline roll – kaitsmine. Peaingel Miikaeli, keda mihklipäeval meenutatakse, kirjeldab Piibel sõjamehena. Prohvet Taaniel räägib Miikaeli võitlusest Pärsia kuninga kaitseingliga (Tn 10:13), Johannese Ilmutusraamatus (12:7) aga räägitakse, kuidas Miikael sõdib lohe ehk Saatanaga ning võidab ta ära. Miikael – kelle nimi tähendab “kes on Jumala sarnane?” – on näiteks nii Kiievi kui Brüsseli, aga ka politseinike, sõdurite ja meremeeste kaitsja. Kuna inglitel on võime kiiresti ühest paigast teise liikuda, on neid kunstis traditsiooniliselt kujutatud tiibadega. Tegelikult Piiblist sellist pilti ei leia. Ammugi ei leia Piiblist ravimireklaamist tuttavaid valunoolte tulistajaid ega ka neid, kes saavad tiivad energiajoogilt. Kaudse tunnistuse inglite arvatavalt hirmuäratava välimuse kohta annavad sõnad, millega nad enamasti inimeste poole pöörduvad: “Ärge kartke!” Nagu öeldud, võivad inglid ilmuda ka nähtavas maailmas. Kui uskuda apostel Pauluse üleskutset, võivad nendega kohtuda ka täiesti tavalised inimesed: “Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.” (Hb 13:2) Ilmselt see on ka viis, kuidas me isegi võime inglite sarnaseks saada. Mitte ainult väikesed tüdrukud, poisid ka.

Illimar Toomet
Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 28.9.2016

​Ühel pühapäeval juuli keskel külastasime perega Jasna Gora kloostrit Czestochowas Poolas. Jalgsi lähenedes oli juba eemalt kuulda valjuhäälditest edastatavat kõnet ja laulu. Kuna sarnaseid valjuhääldajaid on olemas ka tavalistel külakirikutel, sest kõik inimesed ei mahu alati kirikusse ära, ei osanud seda eriti tähele panna. Tänaval oli näha samas suunas liikumas ka paari inimest, kaasas kokkupandavad toolid. Kloostriesisele väljakule jõudes ootas aga ees üllatus. Nelja hektari suurune ala oli täis inimesi. Tegemist ei olnud missaga, vaid Radio Maryja 25. palverännaku koosolekuga, millel osales ligikaudu 100 000 inimest. Veel üllatavam oli see, et ootamatult tõusis kogu see inimhulk püsti ja hakkas peast laulma kauni meloodiaga paarikümnesalmilist vaimulikku laulu. See meenutas ilmutusraamatus öeldut (19:5): “Ma kuulsin otsekui suure rahvahulga häälekõma ning otsekui suurvee kohinat ning otsekui võimast piksemürinat hüüdmas.” Teisalt ei tea ma, kas see loendamatu rahvahulk oligi midagi erilist. Jasna Gora on poolakate rahvuspühamu ja võibolla ollakse seal harjunud, et pühapäeviti mõned inimesed ikka tulevad.
Kuna me poola keelt ei oska, ei viibinud me koosolekul kaua, vaid otsisime kloostrist üles kabeli, kus asub imettegev Musta Madonna ikoon. Samal ajal, kui kabelis toimus missa, liikusid seina ääres katkematu vooluna need, kes tahtsid ikooni ees kummardada. Liitusime nendega. Kui kabeli välisuksest sisenedes kestis veel jutlus, siis Sanctuse ajaks jõudsin kooriruumi lävele, kus edasi tuli liikuda põlvedel piki seina ümber altari. Liikumine katkes vaid kõige olulisemate palvete ajaks. Kivipõrandal põlvitades edasi liikudes tuli otsida põlvedele sobivat kohta. Kõige parem oli neid asetada kahte liikumissuunalisse madalasse vakku. Ainult õigelt rajalt kõrvale sattudes oli valus ja ebamugav. Seal võis järsku tajuda kristlaste üle põlvkondade ulatuvat osadust. Miljonid inimesed, kes palvetades olid sama teed liikunud, olid oma põlvedega kulutanud kivipõrandasse kohad ka minu põlvede jaoks, kus neil oli hea olla. Meie kiriku ees seisvatele väljakutsetele – lauluraamatu ja liturgia uuendamisele ning õigusreformile – mõeldes on kohane küsida: kas see on ikka hea, kui meil on valida arvutu hulk erinevaid laule, aga pole ühist laulu, mida kõik üheskoos laulda oskavad ning suur valik liturgiakordasid – aga kas need vajutavad jäljed kivisse, kus järgmiste palvetajate põlvedel on hea olla.

Illimar Toomet
koguduseõpetaja
avaldatud ajalehes Eesti Kirik 3.8.2016