 Nii jõulusid kui ülestõusmispühi on kirikus traditsiooniliselt pühitsetud öösel. Mitte läbematuse pärast, et kauaoodatud rõõm kiiresti kätte saada, vaid need sündmused leidsidki algselt aset öösel. Jeesuse sündimise esimesteks tunnistajateks olid öösel loomi valvanud karjased. Ülestõusmise esimesteks tunnistajateks on naised, kes juba enne koitu Jeesuse hauale jõudes leidsid, et uks on avatud ning hauakoobas tühi. Nõnda ei suuda öö pimedus peita valgust. Ülestõusmispüha hommikul jahmatas mind uudis, et meist 600 kilomeetrit põhja pool Ylivieskas põletati eelmisel õhtul maha 230 aasta vanune puukirik. Võrdluseks – ligi 700 istekohaga kirik mahutas kolm korda rohkem inimesi, kui Märjamaa Maarja kirik.  Ometigi ei jäänud pidamata ülestõusmispüha öine jumalateenistus. See peeti veel leegitseva kiriku kõrval väljakul, algselt kavandatust paar tundi hiljem. Need kaks sündmust kõrvuti peegeldavad kristliku usu olemust. Ehkki maailm ei võta Jeesust vastu, tuleb kirikul anda jätkuvalt tunnistust Jumala armastusest: “Armastage üksteist! Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid.” (Jh 15:17j).
Olen kuulnud ütlemist: “Teil, usklikel, on vähemalt lootus.” Vastan siis, et jah, on lootus, aga see pannakse proovile katsumustes. Ka kristlasi ründab kiusatus pöörata pilk tuleviku asemel minevikku. Kui kiiresti saavad minevikuraskused lausa ihaldusväärseks! Egiptuse orjapõlvest päästetud jumalarahvas pidas teekonda tõotatud maale raskeks: “Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada.” (2. Moosese 16:3) Kas pole sarnane küsimusega: Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Kristlik usk ei kutsu mitte raskustest loobuma, vaid neid kandma. Lootus aga ei tähenda seda, et ühel päeval läheb pisut kergemaks, vaid seda, et Jumal võib meid äratada surmastki. Kristliku lootuse võib kokku võtta ühe lausega: Jumal tuli oma Pojas meie juurde, sündis inimesena, kannatas ja suri, kandes koos meiega inimeseksolemise koorma ning tõusis surnuist üles, et me võiksime koos Temaga kanda igavest kirkust. Ta on tõesti üles tõusnud! Illimar Toomet koguduseõpetaja Avaldatud 30.3.2016 Märjamaa Nädalalehes  Lääne kristlik maailm tähistab sel aastal ülestõusmispühi päris kevade hakul. Esimesed kevadõied on end juba sirutanud lumekoorikust läbi varakevadise päikese poole – pimedusest valguse kätte!
Naised, kes läksid Jeesuse hauale kindla kavatsusega valmistada tema surnukeha ette lõplikuks matmiseks, pidid üllatusega tõdema, et pimedast hauast ei leidnud nad Jeesust, vaid kaks erevalgeis rõivais meest. „Teda ei ole siin, ta on üles äratatud“ (Lk 24:6), oli meeste sõnum hirmunud naistele. Mehed tuletasid meelde Jeesuse ammu kõneldud lubadust, et Inimese Poeg peab surmatama, kuid ta tõuseb kolmandal päeval üles. Alles siis meenus naistele, mida Jeesus oli Galileas neile rääkinud. Küllap ei mõista meie, kuidas keegi võiks nii olulise tähendusega sõnumi, nagu seda oli Jeesuse ettekuulutus oma surmast ja ülestõusmisest, unustada. Luuka evangeeliumist selgub, et unustamisest on lühike samm uskmatuseni. Kui hauakambri juurest lahkunud naised rääkisid apostlitele oma kohtumisest inglitega ja nende edastatud sõnumist, paistsid naiste sõnad jüngrite silmis „otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi“ (Lk 24:11). Jeesuse jüngrid olid oma mõttemaailma aheldanud kaduviku külge ning kaotanud usu igavesse. Nad olid valmis leppima suletud hauakoopa lõplikkusega. Alles naiste üllatav sõnum ja seda kinnitav rutakas käik tühja hauakoopasse raputas Peetruse tardumusest. Et uskuda ülestõusmist, peame lõpetama Jumalale ja tema armastusele piiride seadmise ning lubama Ülestõusnul nihutada meie vaimuliku silmapiiri kaugemale aja ja kaduviku rajast. Jeesuse järgimine, oma elu seadmine tema sõnade ja õpetuse kohaselt ning isiklik usk Jeesusesse kui Issandasse tähendab astumist hauakoopa lõplikust lootusetusest lootusrikka elustava ülestõusmisvalguse kätte. See on loomulik elukeskkond igaveseks ajaks kõigile Kristuse verega lunastatutele ja surmast ellu astunutele. Soovin kõigile rõõmsat Issanda Kristuse ülestõusmise püha! +Urmas Viilma Peapiiskop  Pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest! Jl 2:13 Prohvet Joeli sõnadega alustame tuhkapäeval 40-päevast paastuaega. Kesknädalane tuhkapäev jääb paljude jaoks teisipäevase vastlapäeva varju. Nii, nagu inimesed ei märka tuhkapäeva olemasolu, ei taha nad alati märgata ka enda eksitust, süüd ega pattu. Võib-olla on see seotud sellega, et erinevalt vastlapäevast ei kaasne tuhkapäevaga karnevalimelu, liulaskmise elevust ega vastlakuklitest kleepuvaid sõrmi. Kirikukauge inimese jaoks on tuhkapäev kõigest üks kolmapäev teiste sarnaste hulgas. Milleks aga hullata libedal mäenõlval või tantsida vastlakarnevalil, kui tekkiv kontrast järgneva tuhkapäeva tõsidusega jääb märkamata-mõistmata? Vastlapäeva on läbi ristikiriku ajaloo tähistatud just tuhkapäeva tõttu, mitte vastupidi.
Paastuaja alguses pöörame silmad inimlikult jumalikule ning alustame Jeesuse eeskujul palvemeelset kannatuste palverännakut Kolgata risti poole. Iga meeltparandava patukahetseja palverada kulgeb läbi paastuaja, saadetud mõõdukast enesepiiramisest ja paastust. Tuhkapäeva seost Kristuse lunastava surmaga märgib selle päeva missal meeleparanduse teele asunud patukahetseja nahale tuhaga tehtav ristimärk. See meenutab prohvet Joeli kirjeldatud Jumala halastavat pikameelsust ja Kristuse ennastohverdavat armastust meie vastu. Eestis tähistame tuhkapäeva palvepäevana, kui kanname Jumala ette oma maa ja rahva, Maarjamaa oleviku ja tuleviku, meie rahva juhid, nende valitsemisvastutuse ja võimukoorma, nende võitluse inimlike kiusatuste ja poliitiliste lubadustega. Lisaks meeleparandusele, mida ise vajame, palume, et Jumala Püha Vaim ärataks meeleparandusele kogu Eestimaa rahva ja ka kõik need, kes on juhtidena rahva teenistuses nii riigis, linnas kui maal. Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa (Ps 121:2), laulab Vana Testamendi laulik. Kelle teise kui Issanda poole peaksime pöörduma üksi ja rahvana, kodanike ja valitsejatena, usklike ja kõhklejatena, kui seisame silmitsi keeruliste aegade, ohustavate väljakutsete, kasvavate pingete ning rahutuks tegevate ja väärtuspilti murdvate muutuste ees? Me vajame meeleparandust ja paastu, alandlikku meelt ning usaldust Jumala vastu, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest (Jl 2:13). Olgu meil paastuajal huulil ja südames Jeesuspalve sõnad: „Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu meie, patuste peale!” Kristuse rahu ja alandlikku meelt palvepäevaks ja paastuaja alguseks. Urmas Viilma Peapiiskop  1987. aastal külastas mind Märjamaa koguduse juhatuse esimees hr Päästlane. Ta ütles, et 1957. aastal, kui me Märjamaa kiriku müürid taastasime ja katused peale tegime, olin mina lubanud tulevikus ka kõrge tornikiivri teha, kui nemad seda soovivad. Ma olin oma lubaduse ise ära unustanud, aga ütlesin, et kui lubasin, siis ka teen.
Nii see torni ehitus algaski. Päästlane lasi oma kuludega projekti teha. Arvo Tomson Märjamaa metsaülemana muretses metsamaterjali. Rein Unga EPT juhina hoolitses, et metsamaterjal saaks veetud ja saetud. Unga nõusolekul oli meil võimalik saada EPT-st kogu töödeks vajaminev materjal, metall, segu lagede valamiseks, keevitustööd tõstuki ehitamisel. Minu mureks oli leida abilised, kellega koos töö ära teha. Esimesena liitus minuga Aavo Orgusaar, kellega koos nõu pidades sai mõnigi projektis ette nähtud asi teisiti tehtud. Üks neist oli tornilae kinnitus. Ette oli nähtud raiuda ankrud torni müüri, kuid see osutus võimatuks, sest müürid oli tulekahju tõttu muutunud rabedaks. Otsustasime Aavoga valada teise lae 8–9 m allapoole ja need omavahel ankrutega ühendada. See oli 1987. aastal. 1988. a liitus meiega Vello Lauri ja siis läks torni ehitus lahti. Materjali meil tellingute jaoks ei olnud. Leppisime kokku, et igaüks vastutab enda eest. Eks see muidugi riskantne oli, aga töö sai kuidagi tehtud. Katusepleki paigaldamise ajal liitus meiega Enn Sale. Torni tipus päikese käes sä- rava muna ja risti valmistas Juhan Illak roostevabast terasest. Veel kord tuhat tänu kõigile, kes sellest tööst osa võtsid, nii sai kirik torni ja mina sain täita oma lubaduse, mille olin 30 aastat tagasi andnud. Kui meil torn valmis sai, kutsuti mind Toompeale, kus meid töö eest tänati. Enne lahkumist kutsus üks mees mind teise tuppa ja ütles, et nüüd peab kiriku- õpetaja Rannut oma mütsi ära sööma. Küsisin, miks siis? Rannut olla rääkinud, et ärge andke seda tööd neile meestele, tema sööb oma mütsi ära, kui need mehed torni valmis teevad. Torni ehitamise ajal käis üks väike poiss tihti meid külastamas, küsis ikka, kuidas ja mismoodi. Ütlesin poisile: „Tule siia ja seisa siin torni tipus (torn oli siis veel maas pikali – toim) ja kui torn püsti on, siis räägi sõpradele, et sina oled selle torni tipus olnud.“ Kui torn püsti oli, tulid 6–7 poissi ja „meie“ poiss palus: „Onu, ütle, kas ma olen selle torni tipus olnud?“ Kinnitasin seda. Üks poistest küsis, kas ta käis kohe selle muna peal. Vastasin, et siis muna veel ei olnud. Ilmar Pilov Avaldatud "Märjamaa Nädalalehes" Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.” Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!” Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta. Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud. Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames. Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud. Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud. Eeltoodud piiblilõiku loetakse jõulupühadel ilmselt kõigis maailma kirikutes. Osati lakooniline, osati detailidesse laskuv jutustus kirjeldab meile maailma ajaloo pöördepunkti. Mõne jaoks on seda liiga vähe. Ajaline ja ruumiline kaugus hämardaksid otsekui iseenesest sündmuse reaalsust. Toonaste piibliväliste ajalooallikate nappus jõuluööl sündinud Maarja pojast Jeesusest ärgitab suuremaid kriitikuid väitma, et tegelikult Jeesust ei olnudki. Aga väite tõestamiseks napib neilgi allikaid, on vaid hüpoteesid. Reaalsus, mida ei saa eitada, on asjaolu, et maailmas elab 2,2 miljardit kristlast, kelle usu ajalugu ulatub erinevate allikate teineteisest sõltumatutel teadetel esimesse sajandisse.
Kõige olulisem allikas Jeesuse maise elu kohta on Piibel ise. Samas tuleb tõdeda, et Jeesuse elust kõige põhjalikumalt kirjutanud nelja evangeeliumi autorite eesmärk ei olnud järgnevatele põlvkondadele tõsikindlate ajalooallikate koostamine. Nende eesmärk on kokku võetav Johannese evangeeliumi lõpusõnadega: “Need on [sellesse raamatusse] kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus [st võidmise saanu, eriliseks ülesandeks kutsutu - I.T], Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu Tema nimes.” Usk, selle leidmine, säilitamine ja kasvatamine on võti Piibli mõistmiseks. Usk, mis püha Paulus sõnastuses on “loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus” (Kiri heebrealastele 11:1), ootab Jumala heade kavatsuste täitumist. Uskumine ei tähenda silmade sulgemist tõsiasjade eest, vaid nende tunnistamist ning kindlat lootust Jumala abile. Jõuluööl Petlemma lähedal loomi valvanud karjased teadsid hästi, milline on nende olukord. Mida muutis nende jaoks ingli sõnum: “Teile on täna sündinud...”? Inglite lahkudes oli ju kõik jälle endine. Ei ühtegi märki muutusest. Seesama öö ja kari. Karjastena endiselt alamklass rahva hulgas, kelle valitsejad omal kodumaal pidid täitma võõrsilt tulnud direktiive. Ainus märk muutusest oli lapsuke ise: “Nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.” Ei, see ei olnud enam seesama maailm. Nüüd oli see maailm lootusega, usuga, armastusega. Mitte ainult karjastele – ka meile. Illimar Toomet koguduseõpetaja Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 22.12.2015 Triin Käpp küsib Eesti Kirikus (11.11.2015), kuidas toetab kristlik maailmapilt keha ning kas lisaks teatud keeldudele on midagi, mis toetaks inimest kui tervikut.
Inimene pole vastandatavalt füüsiline või vaimne olend. Jumal on loonud meid olema ihu ja hingega. Jumala Poja inimesekssaamine pühitseb inimeseks olemist tervikuna ning samamoodi tervikuna tervendab ja pühitseb meid Püha Vaim. Inimese kehast rääkides pole küsimus pelgalt ajalikes, vaid igavestes asjades. Võib kindel olla, et taevast või põrgut saavad seal viibivad inimesed kogeda terviklikult, nii ihu kui hingega. Kuna inimene on tervik, siis mõjutab ihuga tehtud patt hinge ja vastupidi. Asjakohaseid loendeid pattudest, mis välistavad osasaamise Jumala riigist ning jätavad väljapoole taevast Jeruusalemma, võib pühakirjast leida mitmeid (nt 1Kr 6:9–10, Ilm 22:15). Taolise traagilise saatuse vältimiseks on Kirik läbi kõikide aegade hoiatanud inimest. Patt jääb patuks ka siis, kui nimetada seda võõrapäraselt või isegi süütuna näiva sõnaga. Põhjus, miks «oleme varmad kõnelema abordist, soovitavast seksuaalsest sättumusest ja veidi ka eutanaasiast», on selles, et tegemist on vastavalt süütu inimese tapmise, abielurikkumise, enesetapu või sellele kaasaaitamisega. Kas me saaksime neist asjust rääkida teisiti kui eitavas või keelavas kõneviisis? Kaitstes inimelu siis, kui see on kõige kaitsetum, emaüsas ja haigevoodis, väärtustamegi inimese ihulikku olemist, samuti õpetades suguorganeid kasutama soo jätkamiseks. Aga keelud pole ainus teemoon, millega Kirik ristiinimest tema rännakul varustab. Kristlikus palvetraditsioonis on mitmeid häid tavasid. Nimetan mõned. Põlvitamine. Kahjuks on paljude meie kirikute pingid ehitatud ümber nõnda, et neis ei saa enam põlvitada, sest põlvede toetamiseks kasutatud laud on asetatud kohta, kuhu saab toetada üksnes jalataldu. Küll aga on vana põlvitamise tava säilinud nt vennastekoguduses. Ka mina loen regulaarselt teatud palveid põlvitades. Minu suurim takistus selle juures ei ole mitte kanged põlved, vaid kange süda. Kõikidele inimestele ei saa palvetamise ajal põlvitamist tervise tõttu soovitada. Aga terved inimesed võiksid seda harjutada küll. Püha ristimärgi tegemine. Puudutades käega laupa, rinda, ühte ja seejärel teist õlga ning öeldes mõttes või häälega «Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen», anname end kogu olemusega Jumala teenistusse ning palume ühtlasi õnnistust algavale palvetamisele või muule toimingule. Mõned peavad ristimärgi tegemist luterlusele võõraks, aga leiame selle ka Martin Lutherilt endalt. Meie «Kiriku laulu- ja palveraamatus» (lk P9) kutsub Luther hommiku- ja õhtupalve alguses üles õnnistama ennast püha ristimärgiga. Üks viis ihu ja hinge koosharimiseks on paastumine. Ehkki loobumisena (nt toidust) negatiivse märgiga tegevus saab positiivseks selle läbi, kui rakendame oma keha millegi hea tegemisse. Loobumine harjumuspärasest telesaatest võib olla hea, aga kasutades vabanenud tunni külaskäiguks abi või seltsi vajava inimese juurde, saab sellest paastumine. Koogi ostmata jätmine pole veel paastumine, küll aga selle kinkimine näljasele. Sobiva viisi paastumiseks leiavad lapsed ja vanurid, vaesed ja rikkad, terved ja haiged. Aasta ringi, mitte ainult paastuajal. Nimetamata ei saa jätta kirikus käimist. Vähemalt pühapäeviti. Mitmest kirikust edastatava jumalateenistuse heli- või videoülekandel on just see puudus, et isegi kui hing elab toimuvale kaasa, viibib vaataja või kuulaja oma ihuga mujal. Terviklik, ihu ja hinge haarav sündmus jääb osaliseks. Seepärast jäägu ülekande jälgimine neile, kellel tervis ei luba kodunt lahkuda, puudub sõiduvahend või kes peab vältimatult ligimest abistama. Jumalateenistusel saab võimalikuks veel üks, nii ihu kui hinge puudutav saladus – püha armulaud. Ei ole ühtki teist viisi seista ihulikult taevale niivõrd lähedal, kui võttes oma huultega vastu reaalselt kohalviibivat Kristust, tema ihu ja verd, et meie vaim ja hing ja ihu tervikuna hoitaks laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseni. Ilmunud ajalehes Eesti Kirik, 25.11.2015  Pühapäeval, 17. mail 2015 a tähistas Märjamaa Maarja kogudus 20 aasta möödumist kogudusemaja avamisest. Kohal viibisid ka külalised sõpruskogudusest Raahest. Hoone rajati Vihanti koguduse eestvedamisel suure hulga üksikisikute annetuste ja enam kui 100 Soome ettevõtte majanduslikul toel.
Maja ehitati peamiselt talgutööliste abiga: ligikaudu 80 soomlast, kes tulid Märjamaale pea 700 kilomeetri kauguselt, tegid kokku ligi 1000 talgupäeva. Mõned talgulised võtsid teekonna ette isegi kümnel korral. Neile lisaks olid abiks mõ ned eestlastest töölised ning kümned märjamaalased, kes samuti talgudel kaasa lõid ning soomlasi majutasid. Tähtpäeval osalenud Raahe koguduse sõprustöö toimkond oli Eestis tööreisil. Lisaks Märjamaale külastati Lääne-Nigula ja Kullamaa kogudust. Kõigis kogudustes kohtuti koguduste esindajatega, et koostada lähiaastate koostöö kava. Pärast Vihanti koguduse hiljutist ühinemist Raahega on sidemed Märjamaaga vaid tugevnenud. Eelmisel aastal sai kogudusemaja Raahe talguliste abiga uue värvkatte. Illimar Toomet Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 20.5.2015  Aastaid tagasi oli siinkirjutaja kutsutud osalema ühele koosolekule vallamajas. Kui üks osaleja lajatas vandesõna “kurat”, pöördusid kõigi silmad minu poole – mida kirikuõpetaja nüüd ütleb? “Miks te minu otsa vaatate, ega mina seda öelnud!” vastasin seepeale.
Väites, et hea ja kuri on inimestel segamini, ei ole mitte midagi uut. See on nõnda juba alates paradiisiaiast, kui madu lubas Eevale, et keelatud vilja süües lähevad inimese silmad lahti ja ta saab tundma head ja kurja. Selle teo tagajärgi maitseme tänase päevani: hea eest karistatakse ja kuri kuulutatakse heaks. Segadus pole pelgalt teoreetiline, vaid leiab täiesti praktilisi väljendusviise. Me ju teame, et Kuuse-taadi ennustus maikuu ilma kohta ei maksa eriti midagi, aga telenõiad (neid on varsti telekokkadest rohkemgi!) lahendavad kuritegusid, ennustavad valimistulemusi ning määravad presidendipaari pereõnne. 6. mail 2015 kirjutas vallaleht volbriöö toredast nõiasabatist kohalikul lauluväljakul. Sellisel peol on tavaks teatud kohustuslikud elemendid: lõke, nõiad ja joogid. Taolisel kujul leiab seda nii lasteaedadest, kus joogiks on lõkkepajas keedetud maarohutee, kui ka ülikoolilinnast, kus lõkkena kasutatakse tõrvikut, aga joogid on omakorda kangemad. Ja muidugi nõidadeks kostümeeritud pidulised. Selle pisut pika sissejuhatuse kohta võiks lugeja nüüd küsida, kuhu ma sihin? Kas tahan öelda, et nõia mängimine või nõidumine ise on kurjast? Ilmselt vajaks selgitust mõlemad. Esmalt mängust. Ma olen kindel, et inimese igal mõttel, sõnal, teol ja tegematajätmisel on oma tähendus ja kaal. Taoline veene pole ainuomane kristlusele. Poplaulja Inese laulurefrään “kõik mis sa teed, teed vaid iseendale” sobib rahvaliku ütlusena ka uskmatu suhu, mõni teine ütleb selle kohta “karmaseadus” ning mõtleb sama. Asetades sellesse konteksti kuradite vandumise, võiks küsida: aga mis siis, kui tegemist on tõelise vaimse olendiga, kelles kehastub kurjus. Kas me ka tegelikult tahaksime temaga tegemist teha? Lihtne on teda vandesõnadega välja kutsuda, aga kuidas temast lahti saada? Ka volbripeo puhul ei saa tegelikku ja kujutluslikku teineteisest päriselt lahutada. Parafraseerides pealkirja: ka luud võib tuule alla võtta. Kui tõelise peomeeleolu loob ikka päris lõke ja päris jook, siis kuidas oleks päris nõidadega? Ei-ei, see on mäng! Ei-ei, see oli pime keskaeg, kui usuti nõidadesse! Tänapäeval ei usu neisse keegi! Jah, selle nähtusega on keskajal võideldud. Toonaste inimeste jaoks oli see nende argielu jaoks sama reaalne oht, kui meile “rohelised mehikesed”. Kui veel viis aastat tagasi oleksid Euroopa riigi- ja väejuhid, Putin ja Šoigu teiste hulgas, kinnitanud ühest suust, et “rohelised mehikesed” ei ole võimalikud, tuleb ometigi nõustuda, et olematuks nimetatud jõud on reaalne ja kujundab maailma. Mööngem, kui volbripidu korraldaksid inimesed, kes nimetavad end tõeliselt nõiaks, osaleks sellel uudishimulikena hoopis teistsugune seltskond. Kuidas siis nõidumisega jääb, kas usk sellesse kuulus ikka vaid “pimedasse” keskaega? Ning nõidumisest. Kristliku kiriku tõrjuv suhtumine nõidumisse ei tulene mitte sellest, et nõidadel on teatud välimus – Ita Everi võrratu rollitäitmine filmis „Nukitsamees” inspireerib volbripeolisi ilmselt praegugi – või et nõiad oleksid oma eluviisidelt ebamoraalsed: vargad, joodikud või liiderdajad. Ega ka sellest, et nõidumine eitaks Jumala olemasolu või et nõiad oleksid ateistid. Peamine probleem on selles, et nõidumine (maagia) põhineb arusaamal, et kogu reaalsus, viimselt ka Jumal ise, on mehaaniline ning et seda on võimalik teatud riitustega (loitsud, kehaliigutused, muusika jms) panna toimima soovitud viisil. Nõid võib tunnistada, et Jumalal on tohutu vägi ja tarkus, aga sisuliselt väidab ta, et Jumal on robot, keda saab vajadusel riitustega ümber programmeerida. Nõid võib tunnistada Jumala olemasolu, mitte aga Tema olemust – seda, et Ta on tõeline isik, kelle olemus on kokku võetav sõnaga armastus. On alatu manipuleerida sellega, kes armastab, küll aga võib temalt kõike paluda ning nõnda kutsub Jumal meid Tema poole ka pöörduma. Millegipärast ei suuda inimene, kes sõi hea ja kurja tundmise puust, neid asju enam teineteisest eristada. Võibolla ei peaks seda kirjutama ajal, kui Harry Potteri raamatud kuuluvad kooli kohustusliku kirjanduse hulka, maagia harrastamiseks leidub lastele mänguasju juba alates kolmandast eluaastast ning telekanalite primetime on rikastatud nõiasaadete ja kummitussarjadega? Märjamaa lauluväljakul korraldati ju alkoholivaba noortesündmus, mille eesmärk oli pakkuda head ajaviidet – spordi- ja laulumänge. Iseenesest pole volbripeo pidamine halb. Ajalooliselt on tegemist kevadpeoga, millega on tähistatud uue aasta algust – aastavahetuse tähistamine südatalvel on üsna hiline nähtus. Taolise iga-aastase pöördepunkti juurde on alati kuulunud ka kurja tõrjumine. Nõnda tegid seda hiinlased, kellelt me oleme üle võtnud aastavahetuse saluudid ning sarnane tähendus on ka mailõkke süütamisel. Esmalt tulevad kohale mõned nõiaks kostümeeritud peolised, siis süüdatakse lõke, mispeale nõiad põgenevad kisendades. Alles sellele järgneb pidu – kuri on minema aetud ning algavalt kevadelt oodatakse õnne ja kordaminekut. Illimar Toomet koguduseõpetaja Ja ennäe, Jeesus ise tuli neile vastu ja ütles: „Olge rõõmsad!“ Matteuse 28:9
Jeesuse surnukeha võidma tulnud naisi tervitab ülestõusmishommikul tühi haud. See ei ole enam pime ja rõske koobas, kuhu reedeõhtuses hämarikus asetati vaevatud Jeesuse surnukeha. Avatud hauast, kuhu naised sisenevad, on külma rõskuse igavesti peletanud varahommikune ülestõusmisvalgus. „Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud,“ (Mt 28:5j) lausub säravvalges rõivais ingel kohkunud naistele. Matteuse sõnul jooksid naised sealt kartuse ja rõõmuga kuulutama ülestõusmissõnumit ka jüngritele. Enne, kui kohale jõuavad, seisavad nad aga silmitsi Ülestõusnu enesega. Milline kohtumine! Meil kellelgi pole seda eesõigust, mis oli neil hirmunud naistel – näha Ülestõusnut palgest palgesse. Ometi on meilgi võimalus kuulutada ülestõusnud Kristust täna maailmas, kus meie elame ja tegutseme. Hoolimata sellest, et paljudes paikades meie ümber on valu ja kannatusi, ülekohut ja vägivalda, sõjakoledusi ning tagakiusamisi, on ülesäratatud Jeesuse sõnum ka seekordse ülestõusmispüha hommikul sama, mis hauale tõtanud naistele esimesel surmalt võidetud hommikul: „Olge rõõmsad!“ (Mt 28:9) Ülestõusmise sündmus on tõestus maailma kõigi kannatuste väe ning võimu piiratusest ja lõplikkusest. Jeesus, kes ise koges valu ja piinamist, ülekohut ja pilget ning asetati pärast alandavat surma rõskesse hauda, julgustab meid nägema seda kõike vaid ajaliku ja mööduva hetkena tulevase igavese rõõmu ja elu teel. See, kuidas surmas näha elu, on Jumala saladus, mis eeldab lapsemeelset usku. Paljude unistuseks ajaloos on olnud Jumala saladuste paljastamine. Mida kaugemale ja sügavamale inimene Jumala saladustesse tungib, seda seletamatumaks muutub Jumala müsteerium, kuhu kuulub ka Kristuse ülestõusmine surnuist. Ülestõusmist eitades, salates või naeruvääristades ei ole võimalik usku ega Jumalat surmata. Suurel Reedel sooritati ebaõnnestunud katse. Kannatavast ja surevast Jeesusest sai ülestõusmishommikul rõõmustav ja võidutsev Kristus, kes võib ka meile kinkida surma ära võitva elu. Selleks on vaja rõõmsat ülestõusmisusku! „Olge rõõmsad!“ (Mt 28:9) julgustab Jeesus. Kuulutagem ja jagagem seda rõõmu ülestõusmishommikul üksteist tervitades: „Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Halleluuja!“ +Urmas Viilma Peapiiskop  Kristlus on võrreldes kõigi teiste usunditega ainulaadne. Erilisus seisneb selles, et kui tavaliselt peetakse usu eesmärgiks inimese enesetäiustamist, et inimene võiks jõuda Jumala juurde, siis kristluses on vastupidi – Jumal tuleb ise inimese juurde. Selle läbi saab võimalikuks, et Jumalaga võib kohtuda mitte ainult nö inimene tänavalt, vaid ka kõige kõlvatum inimene. Piiblist võib leida näiteid, kuidas Jeesus – inimeseks saanud Jumal – ei pelga astuda välja abielurikkuja naise eest, kelle hukkajad ootavad ainult märguannet. Jeesus päästab naise elu, manitsedes teda enam mitte patustama. Või seda, et Jeesus tervendas pimedana sündinu, kelle kohta arvati, et küllap olid juba tema vanemad teinud mingit ränka pattu, et nende laps pimedana sündis. Need ja paljud teised sarnased näited, mida pühakirjast võib leida, tunnistavad Jumala headest kavatsustest inimkonnaga. Möödunud pühapäev, palmipuudepüha, mil kirikutes tuletati meelde Jeesuse ratsutamist Jeruusalemma, kus rahvahulk võttis Teda vastu kui kuningat, oleks otsekui märk sellest, et hoolimata arusaamatustest ja väärkäsitlustest said inimesed lõpuks aru, kes Jeesus on ja milleks Ta tuli. Kahjuks see nii ei olnud. Rahvajuhtide intriigid viisid selleni, et vaid mõned päevad hiljem nõuti juba Tema surma. Nõnda ka läks. Mida on meil sellest õppida? Kas seda, et ükski heategu ei jää karistamata? Et poliitikud on kaabakad? Ei, Jeesuse ristilöömisest on võimalik õppida seda, et Jumal armastab inimest kuni – sõna otseses mõttes – lõpuni, isegi surma ja hauani. Jah, see on paradoksaalne, et Jumal ei takistanud inimestel oma kurjuses minna lõpuni. Ta lasi neil teha seda, mida nad tahtsid. Aga just nii pidi saama nähtavaks, et viimane sõna jääb ikkagi Jumalale. Kolmandal päeval pärast surma hauale tulnud lähedased leidsid eest tühja hauakoopa – Jeesus oli surnuist üles tõusnud. Järgnevate nädalate jooksul said elava Jeesusega kohtuda mitusada inimest. See tähendas täiesti uut olukorda kogu inimkonnale – surm on võidetav ja võidetud. See avas Jeesuse sõnade tähenduse: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu.” (Jh 6:47) Kelle jaoks see on? See on igaühele, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg. Kui Jeesus risti löödi, oli Tema kõrval ristilöödutena kaks röövlit. Enne surma palus üks neist: “„Jeesus, mõtle minu peale, kui Sa tuled oma kuningriiki!” Jeesus vastas talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.” (Lk 23:42–43) Illimar Toomet Märjamaa Maarja koguduse õpetaja Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 1. aprill 2015 |
Archives
December 2019
Categories
All
|
RSS Feed
