|
Igal aastal võib vähemalt paaril korral kohata meedias uudist järjekordsest teadusavastusest, mis aitab kaasa inimese eluea pikendamisele. Mõnikord heidetakse ajakirjanike poolt seejuures õhku ka küsimus: mine tea, äkki on võimalik elada igavesti. Lihtsalt sõnastatavale küsimusele ei ole bioloogidel lihtsaid vastuseid, probleemide komplekssus ning kasutatava tehnoloogia keerukus käib keskmisele inimesele kaugelt üle mõistuse. See, mille kirjeldamiseks järjekordses “põrutavas” uudisnupus ruumi ei jää, on kasutatavate bioloogiliste manipulatsoonide ja kemikaalide kõrvalmõjud, mis võivad “igavese” elu ootamatult kiiresti lõpetada. Muidugi on probleemide ring suurem. Kui inimeste oodatav eluiga oluliselt kasvab, siis kas me mahume oma planeedile ära? Sellegi jaoks oleks lahendus elatustaseme langetamise näol, aga tõenäolisem on, et loodusvarade pärast puhkevad verised sõjad ning inimeste arvu piiravad laastavad epideemiad. Mõlemad nähtused on tuntud nii loomariigis kui inimajaloos.
Aga oletagem, et meil õnnestub neid hädasid vältida. Kas sellega on mured murtud? Ma ei peatu siinkohal pikemalt paradoksil, et samal ajal, kui ühelt poolt soovitakse eluiga pikendada, kujutatakse teisalt kangelastena neid, kes – rahulolematuna oma tervisest tingitud piirangute pärast – soovivad teha enesetapu. Probleem, millega bioloogid otseselt ei tegele, on küsimus sellest, mida selle “igavese” eluga peale hakata? Ning see puudutab ka täiesti terveid inimesi. Nii-öelda “probleem” on meie õppimisvõimes. Kõik uudne saab aja jooksul harjumuspäraseks, hakkab siis korduma ja viimaks ammendab ennast. Võõraste maade asemel tahaks pigem avastada uuesti oma lapsepõlveradu ning argiste võitluste asemel süüvida esivanemate ajalukku. Tabavalt võtab elutüdimust kokku Vana Testamendi Koguja raamat: „Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? ... Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine. Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.“ (Kg 1:10,17–18) Loomulikult ei tee see tühiseks teadlaste pingutusi, küll aga osutab inimvõimete piiridele. Ravimitega võib pikendada eluiga, kui aga küsimuseks on elu mõte, osutub tehnika võimetuks. Selle sõnastamine on iga inimese elukestev ülesanne. Üldistavalt võiks seda ehk kokku võtta pürgimusega täiuslikkuse poole: teadmiste omandamine, eneseohverdus, oma võimete ja oskuste arendamine, aga ka maise vara kokkuajamine, maksimaalsete naudingute ja elamuste saamine… – loetelu võiks jätkata veelgi. Tegelikult on need asjad, millega me mingil määral kõik tegeleme, aga kuna kõike saavutada pole võimalik, on paratamatu, et üks taoline püüdlus kerkib esile ning teised peavad sellele ruumi tegema. Ometigi võib tulemus olla seesama, mille juba eelnevalt võttis kokku Koguja. Siiski ei saa öelda, et Koguja tarkus olekski pessimismiga kokku võetav. Võttes küll inimlaste püüdlused kokku sõnadega “tühisuste tühisus” (Kg 1:2), viitab ta viimaks ka sellele, mis mõtet sellel kõigel on: “Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: Need ei meeldi mulle! … Karda Jumalat ja pea Tema käske, sest see on iga inimese kohus!” (Kg 12:1.13) Kes muu võiks öelda, mis on meie eesmärk, meie elu mõte, kui mitte Tema, kes on meid loonud. Me ei peaks imestama, kui midagi muud taotledes kogeme pigem ebaõnnestumist. Just selle eesmärgi või mõtte valguses saab arusaadavaks Jeesuse Kristuse ülestõusmine surmast, mida me eesoleval pühapäeval tähistame. See oli põhjus, miks – nagu evangeeliumid Piiblis sellest räägivad – Jeesus enne oma ristilöömist ja surma pidi mitme aasta jooksul käima ringi ning rääkima inimestele, mis on Jumala plaan nende jaoks. Sest ilma selle plaanita ei oleks isegi surmast ellu ärkamine olnud midagi tõeliselt erilist. Sest kui puudub mõte, milleks siis elada igavesti. Illimar Toomet, koguduseõpetaja Meie aeg on kõike muud kui paastuaeg. Argi- ja pidupäeval pole vahet. Kõikide asjade mõõt on inimene ja inimese mõõt on mõnu.
Paast taotleb midagi muud. Mitte inimene, vaid Jumal on kõige keskmes ning inimese mõõt on jumalanäolisus. Paast teeb vahe ka argipäeva ja pidupäeva vahele. Pidupäev on oodatud ja paast on selle ootamise viis. See tähendab, et paastupäev ei ole argipäev, vaid valmistumine millekski eriliseks. Kevadine paastuaeg on suunatud Kristuse ülestõusmise pühale, mis tänavu on 21. aprillil. Enamasti seostatakse paastu piirangutega söömises ning seda ihu- või iluravi eesmärgil, st võitmaks mingit terviseprobleemi või selleks, et saada suveks “rannavormi”. Paastu traditsiooniline mõte on aga eelkõige hingeravi. Et mitte ainult ihu oma ihadega, vaid ka mina oma tahtmistega saaks võidetud. Et me ei oleks nende sarnased, kelle kohta apostel Paulus ütleb: “[N]ende jumal on kõht… nad mõtlevad maapealsetest asjadest.” (Fl 3:19) Seega ei tähenda paast oma ihu hellitamist, vaid talitsemist. Tulemus võib olla üllatav. Kui inimlikult väljendatud “armastus käib kõhu kaudu”, siis ka kõhunaudingutest loobumine võib äratada armastuse – nii ligimese kui Jumala vastu. Seega – ehkki paastudes tegeldakse üsna palju iseendaga, on selle eesmärk suunatud väljapoole. Milles see väljendub? Esmane viis iseenesesse keerdumisest vabanemiseks on palvetamine. Vajadused ja tänu, mina ise ja teised inimesed, perekond, rahvas ja inimkond – ei ole liiga väikeseid ja liiga suuri asju, mille pärast ei tohiks paluda. Tean nii mõndagi inimest, kes igal õhtul loeb Meie Isa palve (selle teksti leiab hõlpsalt internetist). Üllatav küll, aga hoopis keerulisem on sama palvega ka päeva alustada. Kes ei usu, võib järele proovida. Poolteist kuud kestev paastuaeg on selliseks katseks sobiv aeg. Teiseks on pühakirja lugemine. Kas kujutaksime ette olukorda, kus keegi sõber helistab, loeb ette oma vajadused, esitab mõned küsimused ning siis, kui tahaksid hakata vastama, lõpetab kõne? Just selle sarnane on olukord, kus palvetaja ei loe Piiblist, mida Jumal tahaks talle vastata. Kirik soovitab tungivalt teha paastumise ajal heategusid. Kui keegi loobub mingist toidust, siis annetagu ta säästetud raha heategevuseks. Vähiravifondid töötavad ka muul ajal, kui tele-eetris on “Jõulutunnel” ning kogudused võtavad annetusi vastu ka muul ajal kui jõuluõhtul. Või kui keegi otsustab piirata paastuajal sotsiaalmeedias või teleri ees kuluvat aega, siis kasutagu ta vabanenud aeg päris suhtlemiseks, elavate inimestega. Üksindus on meie aja epideemia ning selle ravi algab külaskäigust inimese juurde, kelle juurde satub harva või talle helistamisest või kirjutamisest. Mida hõlpsama adressaadi poole me pöördume, seda vähem oma hingele taolisest ettevõtmisest kasu saame. Aga võibolla oleks just nüüd see kord, kui kuulaks vanatädi lõputa eluloojutu ükskord lõpuni? Kas me üldse oleme kunagi nii kannatlikud olnud? Päris suhtlemises edasijõudnutele on sobivaks harjutuseks ka keeldumine pahatahtlike kuulujuttude levitamisest ja isegi kuulamisest. Ja üks oluline asi veel. Kui sa tõesti tahad paastuda, siis ära kirjuta sellest sotsiaalmeedias. Jeesus ütleb Mäejutluses: „[Vaata,] et su paastumine ei oleks näha inimestele, vaid su [taevasele] Isale, kes on varjatud, ja sinu Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Mt 6:18) Illimar Toomet Avaldatud Märjamaa Nädalalehes Aastal 2016 kutsuti mh Eesti kirikuid helistama kelli Süürias Aleppos hukkunute mälestuseks. Süüria opositsiooni andmetel hukkus Aleppo linnas Süüria konfliktis 2011. – 2016. aastal 31 257 inimest. Samal ajal tapeti Eestis abortidega pea 3000 (!) inimest rohkem, ehk 34 000 (lisades mitmikute osakaalu ca 3% indutseeritud abortide üldarvule 33 010). Miks ei helise meie kirikute kellad meie oma õuel tapetud süütute inimeste mälestuseks? Sest meid ei pommita puutin ega mürgita assaad. Meie oma inimesed tapavad meie lapsi.
Lastetapu normaliseerimise „loomulik“ jätk on vanusest või haigusest nõtrade tapmine. Aasta 2019 jaanuaris Eestis kampaaniana algatatud eutanaasia-propaganda on taas sihitud nende vastu, kes ennast ise kaitsta ei suuda. Hoiatavaks eeskujuks on Holland, kus praegu enam kui 25 % kõikidest surmadest saabub arstide (!) teadliku tegevuse või tegevusetuse tulemusel. Loetlen erinevad viisid: abistatud enesetapp, arstidelt tellitav tapmisteenus, arstide poolt vastu inimese tahet sooritatud tapmine (Hollandis oli 2015. aastal 431 „eutanaasia“ juhtumit, kus puudus tapetava sellekohane sooviavaldus või nõusolek), aga ka see, et abitu inimene, kes on ühendatud lahti elutegevust toetavate masinate küljest, uimastatakse ning jäetakse surma kiirendamiseks ilma vedelikust ja toitainetest. Inimestel lastakse lihtsalt surra janusse. Aasta pärast tähistame Tartu rahulepingu 100. aastapäeva. Nagu äsja kirjeldasin, oleme siiski kaugel rahust. Meil tuleb alustada rahuläbirääkimisi Eesti isade ja emadega, et nad ei tapaks oma lapsi. Meil tuleb tõsiselt palvetada oma riigijuhtide pärast, et nad ei avaks selles sõjas uut rinnet ega annaks eutanaasia legaliseerimisega lastele õigust tappa oma vanemaid. Illimar Toomet Avaldatud portaalis "Objektiiv" Eesti riigil täitus tänavu 100 aastat. Hiljuti loodi üks partei, millel nimeks Eesti 200, küllap vihjena sellele, et nemad teavad, kuidas järgmine 100 aastat vastu pidada. Möödunud nädalal avaldas Einar Laigna – Märjamaaga seotud mees – raamatu “Eesti 1000”, viidates sellele, et 100 on vähe, isegi 200 on vähe, 1000 peab tulema! Tegelikkuses tundub ajalugu aga kinnitavat, et igavene pole ükski riik, varem või hiljem langevad ka hiilgavaimad impeeriumid.
Jõulusündmuse teeb eriliseks see, et siis sündis maailma Kuningas. Kui enamasti on inimestel kalduvus eelistada suuremaid asju: suurem palk, suurem korter, laiem tee, vägevam riik, siis Jeesuse sündimisel tundub kõik olevat vastupidi. Kui ta Petlemmas sündis, siis „nende jaoks polnud majas kohta” (Lk 2:7) Nagu pärimus ütleb, tuli Ta ilmale koopas, mida kasutati laudana. Lapsukese esimeseks hälliks sai loomasõim. Ei olnud just paljutõotav algus. Veel varjulisem oli maise tee lõpp: ristilöömine koos kurjategijatega. Kuid surmale järgnenud ülestõusmine ellu ja taevasseminemine asetas kõik uude valgusse. Siis sai selgeks, et jõuluööl sündis tõesti Kuningas – kellel on võim isegi surma üle. Kus siis on Tema riik? Selle piirid on kaugemal kui tähed, mida teame, ning teisalt väga ligidal, meie südametes. Apostel Paulus võtab selle kokku ühte lausesse: “See, kes [maailma luues] ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.” (2Kr 4:6). See riik saab nähtavaks nii mõneski asjas, mida peame enesestmõistetavaks. Näiteks selles, et peame väärtuslikuks iga inimest – sõltumata sellest, kas ta on suur või väike, tugev või nõrk, osav või saamatu. Kõigeväelise Jumala sündimine väeti inimesena ei tee Jumalat vähemaks, küll aga inimest suuremaks. See on ühtlasi eesõigus, aga ka kohustus. Kas ka jumalariigi juurde saaks kirjutada mingi prognoosi: 100, 200 või 1000? Jõululapsena sündinud Kuningas annab selle kohta vastuse, mis ületab aja ja ruumi piirid: „Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!“ (Ilm 22:13) Illimar Toomet koguduseõpetaja Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 21.12.2018 Karjala pirukaid võib toidupoe valmistoodete letist pidevalt saada, aga hoopis teine maitse on, kui neid ise valmistada. Märjamaa kogudusemajja tuli õpetust jagama Mari-Kaarina Hiltunen, kes on pärit Ida-Soomest ehk otse selle toidu „kodust“. Huvitav oli teada saada, et paljude märjamaalaste hea tuttav Kirsti Sämpi on koguni Soome meister Karjala pirukate küpsetamises.
Laupäeva hommikul kell 9 pandi esmalt täidiseks minev riis keema. Tund aega hiljem läks lahti tainategu. Üks tainas valmistati vaid eriti peene jahvatusega rukkijahust, mis oli Soomest kaasa võetud, teisele tainale lisati ka nisujahu. Rõõmsameelne ja kõikjale jõudev Mari-Kaarina jagas õpetusi ja nippe, kuidas tainast lahti rullida – mida õhem, seda parem – ja kuidas see pärast sõrmedega kinni vajutada, et sisu välja ei tuleks. Küpsetusahi peab olema väga kuum – 250-300 kraadi. Tulikuumad pirukad pintseldati üle sulavõiga. Valmistati ka ports munavõid, mis hiljem pirukate peale tõsteti. Mari-Kaarina on kunagi õpetanud Karjala pirukate valmistamist ka Kullamaal. Tal oli kaasas pensionärist abikaasa Tapio Hiltunen, kes oli varem Pattijoe koguduse pastor. Nende sõpruskoguduseks sai Kullamaa. Kohal olid ka kauaaegne Kullamaa koguduse pastor Ants Leedjärv ja tema organistist abikaasa Tooni. Järgmisel aastal täitub juba 30 aastat kahe koguduse sõprussidemete algusest. Pärast haldusüksuste liitmist Soomes on nüüd sõprukoguduse nimi Raahe. Ühises kohvilauas pirukaid maitstes meenutati elu nõukogude aja lõpus ja milliste seikadega oli seotud soomlaste materiaalse abi jõudmine Kullamaa koguduseni. Reet Saar Avaldatud 29.8.2018 "Märjamaa Nädalalehes"  „Erakordselt abivalmis, äärmiselt sõbralik, hästi tuntud üle Märjamaa,“ kirjeldab oma tublit koguduseliiget Märjamaa õp Illimar Toomet, kelle sõnul võib Ants Liivat nimetada kuldaväärt inimeseks, kelle peale saab vaimulik kindel olla. Viie minuti kaugusel kirikust elades on ta alati valmis, kui vaja pühakoja uks avada või sulgeda.
„Ikka olen rõõmus ja uhke ka,“ kinnitab Eesti Kirikule vanahärra ise. Ta jutustab, et sai peapiiskopi allkirjaga kutse 1. nelipühi teenistusele ja plaanib koos oma õpetajaga pühapäeval kindlasti Tallinna kohale minna. „Kuidas siis muidu, ikka lähen, kui peapiiskop ise kutsub,“ rõhutab mees. „Enne teenistust panen küünlad kirikus põlema, vahel löön kella, suviti hoian pühakoja ukse lahti ja korraldan tuulutust ja … teen, mida just on vaja,“ loetleb aukirja saaja oma tegevust kirikuteenija ametis, mida ta vabatahtlikuna üle kümne aasta on pidanud. „See ei ole midagi rasket, hoopis puhas rõõm aidata nii palju kui jaksan,“ tõrjub Ants Liiva küsimust, kas selles eas ei ole raske nii aktiivselt koguduseelus kaasa lüüa. Liina Raudvassar Avaldatud ajalehes Eesti Kirik 16.5.2018 Religiooni tähendust inimesele võib tõlgendada mitmeti. Veel paarkümmend aastat tagasi oli hulganisti neid, kes – kas ise sõjaeelsel ajal koolis usuõpetust õppinuna või selliste vanemate peres üles kasvanuna – arvasid, et usuõpetus on võluvits, mis lapsed viksilt ja viisakalt käituma paneb.
Praegusel, inimese iseseisvust rõhutaval ajal kasutatakse religiooni üha rohkem isikliku õnnetunde, tervise, edukuse jms saavutamiseks. Kui vanasti kardeti üle tee minevat musta kassi ja saabuva õnne suurust prognoositi vastlapäeva liu pikkuse järgi, siis nüüd on õnne leidmise teenistusse rakendatud kristallid ja pendlid, taevakehade liikumisel ja idamaade mütoloogial põhinevad horoskoobid, “maagilised” numbrikombinatsioonid kalendrikuupäevades ja palju-palju muud. Hea käekäik ja korralik käitumine on olulised ka kõigi suurte maailmareligioonide jaoks. Veel hiljuti allkirjastas India president parlamendi vastuvõetud seadusi erilistel kuupäevadel ja kellaaegadel. Hinduistlike astroloogide määratud ajahetk pidi tagama inimlike seaduste sobitumise maailma tervikusse – aidates sellega kaasa riigi õitsengule ja edule. Fundamentalistlike islamimaade palet ei kujunda aga mitte vägivald ja vägistamised, vaid seaduslik keeld pruukida alkoholi, rikkuda abielu, varastada või olla lugupidamatu oma vanemate vastu. Taolisi eksimusi karistatakse seal karmilt. Taolised usundid püüavad inimeste käitumist kujundada sõnumiga, et jumala(te)le ollakse meelepärane üksnes siis, kui järgitakse teatud kõlbelisi nõudeid. Inimese õnnetunde ja kõlbelise käitumise taotlemine ei ole võõras ka kristlikule usule. Aga… ühe olemusliku erisusega. Kristluse keskmes on Jumala Poja sündimine inimesena – mida tähistame jõuludel – ning Ta ristilöömine ja surm – mida tähistame Suurel Reedel. Keskmes ei ole mitte puuduliku inimese püüd saada jumalasarnaseks, vaid täiusliku Jumala saamine puuduliku inimese sarnaseks. Olukorras, kus inimene võiks mõelda, kuidas oma eksimusi hüvitada, et pääseda karistusest, on Jeesus tulnud ja võtnud karistuse enda peale. Võlg on tasutud ja karistus kõrvaldatud. Selles ongi kristlase õnn. Sest õnnetunne, tervis või edukus aja jooksul niikuinii muutuvad. Aga see, mida Jumal tegi meie jaoks jõuludel ja Suurel Reedel, ei muutu. Inimliku kogemuse järgi tähendab surm lõppu. Kui Jeesus kolmandal päeval pärast surma elavana hauast väljub, astub ta sellest inimlikust raamist välja. See on uus, jumalik olemise viis, mille kirjeldamiseks on raske leida inimlikke sõnu. Võibolla tohiks ülestõusmist iseloomustada vanarahva ütlemisega: tõde tõuseb, vale vaob. Elu võidab ära surma, igavik murrab läbi ajast. See ei kuulu mitte ainult Jeesusele, kes oli surmast tõusnuist esimene. Talle järgnevad kõik need, kelle võlg on tasutud ja karistus kõrvaldatud. Illimar Toomet Maarja koguduse õpetaja Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 28.3.2018 Me tähistame täna Eesti Vabariigi 100-ndat sünnipäeva, suurt juubelit. Veel paar põlvkonda tagasi tähistas sõna “juubel” mitte iga ümmargust tähtpäeva, vaid iga 50. aastat. See tuleb Pühakirjast, mis räägib enam kui 3000 aastat tagasi juutidele antud Jumala korraldusest juubeliaastat tähistada. Iga kord, kui täitus 7 korda 7 aastat, puhuti 50. aasta alguse puhul rituaalselt jäärasarve, mille nimetus on heebrea keeli “jobel”. Sellest siis sõna “juubel”.
Juubeliaasta tähistamine ei piirdunud sarvepuhumisega. Selle juurde kuulus orjade vabaks laskmine, kui keegi oli oma võla kustutamiseks läinud võlausaldaja juurde sulaseks. Samuti tuli igale perekonnale anda tagasi esivanematele kuulunud maa, kui see oli vahepeal müüdud. Seega tähendas juubeliaasta jumaliku korra ja inimliku väärikuse taastamist. Maa, mille Jumal on andnud esivanematele, ei saa jääda võõrastele. Jumala näo järgi loodud inimene ei saa jääda orjaks inimestele, vaid peab saama vabaks. Meie rahva lähiajalooski on juubeliaastaga sarnased sündmused leitavad. Pärast viitkümmet aastat okupatsiooni said alguse sündmused, mille tulemusena vabanesime okupatsioonist ja perekondadele tagastati maa, mis neilt okupatsiooni ajal võeti. Lugedes oma kodulinna palvemajas prohvet Jesaja sõnu juubeliaastast (Lk 14:16–21), ütleb Jeesus, et tema isikus on saabunud juubeliaasta. Mitte enam kaks korda sajandis korduva traditsioonina, vaid igapäevase eluna. Sama peaks kehtima ka rahva elus. Mis võiks olla meie juubeliaasta deviisiks? Toon esile neli märksõna: mäletamine, andeks palumine, andeks andmine ja tänamine. Mäletamine on andeks palumise, andeks andmise ja tänamise eeldus. Mäletamine nõuab pingutust, sest igapäevane lakkamatu infotulv võõrandab meid sellest pidevalt. Me ei mäleta poliitikute lubadusi, me ei mäleta kultuuritegelaste olulisi sõnavõtte, me ei mäleta enda antud tõotusi. Mälu annab võimaluse, aga ka kohustab otsustama, milline hoiak võtta ajaloos toimunu suhtes. Märjamaa kiriku kõrval on mälestusplaadid nõukogudeaegsetes repressioonides kannatanute nimedega. Viimasel plaadil on nimede jaoks veel ruumi. Sellel tühjal ruumil võib olla mitu põhjust. Me ei tea kõiki, kes repressioonides on kannatanud. Mõnede inimeste mälestust taheti jäädvustada mujal. Mõne perekonna jaoks oleks nime mälestusplaadile kirjutamine kiskunud jälle lahti vanad haavad. Ja nii mõneski perekonnas äratas pahameelt, et rahvusliku ärkamise ja taasiseseisvumise sündmustes, mälestusmärkide rajamises ja taastamises, kodanike komiteedes ja muinsuskaitseliikumises olid teiste seas tegevad inimesed, kes veel aasta-paar varem kuulusid kommunistlikku parteisse. Kirikuväravale kuldsete tähtedega kirjutatud meeste nimed, kes langesid võitluses meie vabaduse eest, peaksid meid panema ikka ja jälle küsima, kas see, kuidas me praegu elame, on nende ohvri vääriline. Ikka veel tekitavad erimeelsusi küsimused 1930-ndatel aastatel represseeritud vabadussõjalaste rehabiliteerimisest, mälestusmärgi püstitamisest president Konstantin Pätsile või siis Tallinna suurkoolis nõukogude estraadilaulude kontserdi korraldamine kingitusena Eesti juubeliaastaks. Mäletamine, andeks palumine ja andeks andmine ei ole mitte ainult möödunud põlvkondade ülesanne ning ausammaste püstitamisega ei ole tänamise töö tehtud. Kui meie minevikus tehtud isiklikud vead või eelnevate põlvkondade eksimused on põhjustanud valu, on meil põhjust andeks paluda. Kui meilt palub andestust see, kes on teinud meile ülekohut, tuleb meil andeks anda. Meil on eesõigus olla tänulik neile, kes meie vabaduse eest on toonud ohvreid ning kes ka täna töötavad meie rahva heaks. Nii saab riigi juubel tõeliseks juubeliaastaks igale inimesele. Jumalale meelepäraseks aastaks. Illimar Toomet koguduseõpetaja Kui küsida keskmiselt eestlaselt Jumala kohta, siis kõlab vastuseks enamvähem midagi sellist: küllap kusagil keegi on olemas. Mõned püüavad olla konkreetsemad – mitte küll päris nii, aga kuidagi nõnda: Jumal on habemega vanamees ja istub pilve peal.
Kui see oleks tõsi, siis just seda me jõuluööl Petlemma laudast leiaksime. Sõimes lebaks keegi, kes vist kusagil on olemas. Teised märgivad, et vanamees pilve peal ja vastsündinu looma söödakünas on kaks päris erinevat asja. Tegelikult on jõulusündmuse sisu väga lihtne – Jumala Poeg sünnib inimesena. Mitte “vist” ega “kaugel”, vaid piisavalt lähedal igaühele meist. Päris paljud inimesed otsivad õnne. Kui see ei kipu ise õuele tulema, tuleb pisut takka aidata. Keegi süütab imettegeva küünla, keegi silmitseb läikivat kristalli, keegi otsib ühendust ingliga, kes kiidaks heaks kõik õnneotsija teod ja mõtted. Proovid sa üht või proovid sa teist, püsivat õnne ja meelerahu, vaat seda leida on päris võimatu. Iga hetk, mis oleks väärt kestmist, saab kohe otsa. Tulen tagasi jõululapse juurde. Kas Tema võiks vastata küsimusele, kus on peidus õnn? Jah, võib. Vastus on Vana Testamendi 73. laulus: “Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.” Ja Pauluse kirjas efeslastele: “Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust.“ Ja Matteuse evangeeliumis: “Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” Ja prohvet Jeremija raamatus: “Ma olen sind armastanud igavese armastusega!” See ongi õnn, et Jumal on armastanud meid ja lasknud oma Pojal sündida meie keskele inimesena. Need ongi jõulud. Illimar Toomet Maarja koguduse õpetaja Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 20.12.2017 |
Archives
December 2019
Categories
All
|
RSS Feed
